Tallinna nimi 6047 meetri kõrgusele

"Õhtuleht" august 1984
Augustina Gerber


Kolme grupina, kolme erinevat teed mööda alistasid eesti alpinistid Pamiiri nimetu, 6047m kõrguse tipu:

  • 17.augustil: I.Priimets (juht), U.Grauen, E.Branno ja R.Loik;
  • 18.augustil: J.Künnap (juht), K.Muru, A.Paris, A.Stern, A.Kallavus ja T.Lepik;
  • 19.augustil: I.Goldi (juht) , H.Suuk, E.Haavik, A.Salk, J.Treijar, R.Tanner, V.Park, L.Hiiesalu ja P.Väinastu.
Kokku tõusis tippu seega 17 alpinisti. Ekspeditsioonis osales teatavasti "Tallinnfilmi" võttegrupp koosseisus Peet Väinastu ja Tõnis Lepik, kes samuti peaaegu tipuni jõudsid.

kohale toodi helikopteriga

18. ja 20. augustil tõusid A.Lõhmus ja K.Hansen esimest korda kahele, 5750- ja 5700-meetrisele tipule, millest ühele otsustati anda oma spordiühingu "Kalev" nimi, teise nimi aga on veel lahtine. Võrdväärsed ekspeditsiooniliikmed olid ka kaks naist: Kohtla-Järve logopeed meistrikandidaat Helme Suuk, Eesti kõige kõrgemal (Lenini mäetipul) käinud naine, ja Tallinna 2. Keskkooli geograafiaõpetaja Anu Kallavus.

varustust oli meil tonnides

Ekspeditsiooni ettevalmistamise ja mäe ründamise ajal täitis 6 osavõtjat I järgu ja 3 meistrikandidaadi normi. Paljud nooremad jõudsid esimest korda 6000 meetri piirist kõrgemale.

Noorte inimeste rahumeelne võitlus mäega Tallinna fashistlikest röövvallutajaist vabastamise 40. aastapäeva auks lõppes võiduga.

Kõik kolm marsruuti valiti välja luureretkedel 11.-14.augustini. 11. augustil väljus selge veega jõekese äärde rajatud baaslaagrist 19 inimest. Otsiti teed Gantmani kurule, millest üle pidid eelduste põhjal kulgema kõik teed tipu poole. Tõusti kurult langeva liustiku juurde ning kohtuti äkki... teine grupp liustikul Paksu Margareetaga. Tohutu kaljutorn tõkestas neile tee. Mõlemalt poolt takistas möödumist kivioht. Varahommikul aga, kui päike polnud veel kive mäenõlvade ja torni küljest lahti sulatanud, jõuti siiski torni "katusele" ning avanes tee liustikule. Seal löödi üles laager. Selgus, et kergeid teid liustikule ei olegi. teise grupi telk kurul Märkigem, et mäeküljed on üpris järsud ja üle puistatud nn. elavate kividega, mis külmaga paigal püsivad, sulaga aga... Liustik ja kuluaarid (lumerennid kaljude vahel) näitasid poriseid jälgi - tähendab, on ohtlikud. Marsruut praagiti välja ja leiti väikese grupi jaoks teine. Ööbiti liustikul. Tee kurule osutus üsna järsuks. Filmijate julgestamiseks tõmmati neli köit. Sellest ei piisanud. Tuli juurde panna. Ilm aga halvenes. Lõpuks oli viimane köis paigas, oht möödas, ning teisel päeval kell 16:00 jõudis kogu grupp kurule. Künnap ja Park tundsid end halvasti ja nad saadeti tagasi. Vahepeal kimbutas udu. Kui see hajus, leidis kaks gruppi endale sobivad marsruudid. Oma teed täpsustas ka Goldi rühm. Rahumeeles laskuti alla. Anu kaljudel 14.augustil puhati, järgmisel päeval aga asus esimene grupp tippu ründama.

Edasi anname sõna osavõtjaile endile. Esimese grupi eest räägib ekspeditsiooni ülem Ilmar Priimets.

ESMATÕUS

"Läksime välja hommikul. Lõunaks täiendasime juba oma varustust ja toiduvaru liustikule rajatud vahelaagris. Edasi läksime mööda jäänõlvalt laskuvat kuluaari. Meile polnud see esimene esmatõus, kuid siiski väga tähtis. Kõike vajalikku kandsime ju turjal, sealhulgas ka mäe nime. See aga oli vastutusrikas kandam.

Öösel tegi meid ärevaks see, et vesi katlakeses ei külmunud. Telk seisis ohutus kohas, kuid kusagil üsna lähedal veeres mööda kuluaari kogu öö kive. Tõepoolest, kogu meie tõus kulges kivivihina saatel. Poisid naersid hiljem, et need olevat just teine grupp kaljudel mind küttinud. Tookord aga oli asi naljast kaugel. Eriti andis mägi meile tuld kuluaari lõpul ja pärast seda. Tõus kulges mööda koridori, mille võimsad seinad ei katkestanud kivivihma minutikski. Ühe müraka eest päästis mind Graueni hoiatushüüe. Ise ta kaotas saapa küljest ühe kassi. See aga teeb mehe mägedes jalutuks. Õnneks langes see otse meie poole ning Rein Loik püüdis selle kinni.

marsruudi tõsisemad lõigud

Koridor sai läbi. Ees seisis kaljusein. Grauen ületas selle meisterlikult ja kinnitas köie. Pärast kaht köiepikkust (köis on 40-50 m pikk) jõuti viimasele, tipuharjale viivale mäenõlvale. Järgnes viis köietäit tavalist kurnavat jäätööd: tõus kasside esihammastel, nagu kikivarvul, jäänaelte sissekeeramine, tugiköite tõmbamine, ja nii ikka edasi…

Sellel seinal sain jäätüki silma. Soh, nüüd olen silmast ilma, mõtlesin. Hiljem aga läks valu üle ning poisid veel irvitasid, et soliidse ekspeditsiooni ülem näeb sinisekslöödud silmaga pisut kerglasevõitu välja.

teine grupp tipus (6047m)

Enne tippu oli veel kaljuseinu, kuid nendega enam probleeme polnud. Kell 10:10 olime tipus. Alles siis julgesime üksteisele tunnistada, mida me kõige enam kartnud olime. Ei, need polnud kivid ega kaljuseinad, vaid hirm selle ees, et leiame tipust konservitoosi. Äkki on keegi geoloogist alpinist omapead seal juba käinud? Õnneks ei olnud.

Tipp nägi välja nii: kaljupüramiid, selle põhjaserval jääkarniis, vahel lohk, kuhu võis isegi telgi püstitada. Pea kohal taevas, jalge ees mäed. See oli hetk, mille nimel nii palju rassitud.

Tallinna vimpel tipus

Rullisime lahti Eesti NSV lipu ja "Kalevi" vimpli, kinnitasime kaljule "Talleksi" mälestusmedali ja vimpli, sest kaks meist olid selle ettevõtte töötajad. Pildistasime. Tõus oli olnud raskem, kui oletati. Hea seegi! Tahtsime ju, et meie linna nime kandev tipp oleks selle vääriline. Järgnesid vaikimishetked, siis laskumine. See polnud tõusust põrmugi kergem. Mäelt laskuv 2-meetrine mudavool lahutas meid kahte gruppi. Nii et juhtus kõike.

Tõus ja laskumine kestis 3 päeva. 30 puhast ronimistundi, millest üksnes nelja vältel tundsime end suhteliselt ohutult. Kuid peamine oli rõõm kordamineku üle."

KUUIK

teise grupi tipukiri

Seda juhtis Jaan Künnap, kes esimesel aklimatiseerimistõusul haigestus ning üksnes arst Richard Villemsi hoole läbi terveks sai. Ka Vello Park paranes.

Jaan Künnap: "Meie marsruut oli tehniliselt raskem. Ööbisime Gantmani kurul. Järgmisel päeval jõudsime tipu lähedale lääne poolt ja nägime seda sellest küljest esimest korda. Õhtul panime telgi üles läänenõlval. Kõige keerulisem oli kaljuseina ründamine - see oli 5.kategooria ronimine. Kerge polnud ka tõusu viimane osa kivirahe all. 18.augustil kell 18:00 olime tipus. Ülalt vaadates ei suutnud uskudagi, et olime nii raske tee läbinud!"

Tallinna nimeline mägi (6047m)

AURING

Kolmandat rühma juhtis Ivo Goldi.

"Erinevalt teistest tegi meie marsruut nagu auringi ümber tipu ja vältas 6 päeva. Tehniliselt oli see kergem, taktikaliselt ja füüsiliselt aga raskem kui eelmised, kulges peamiselt mööda lund ja jääd. Nähtavust piirasid jääkosel jääsambad. Peale selle hakkas päike nõlva soojendama ning see põhjustas kivisaju. Ees oli tohutuid pragusid, pea kohal karniise. Oli 3 köie pikkusi järske jäänõlvu. Nii et kergus oli üpris suhteline. 14.augusti hommikul seisime tipul. Veel üks ülev hetk..."

Kalevi nimeline mägi (5700m)

VIIMANE "MIKS?"

Milleks on vaja alpinismi? Mille nimel ja milleks mäkke ronitakse? Usume, et neile küsimustele on õnnestunud osaliste suu läbi mingil määral vastust leida. Vastuseid on palju. Alpinismi läks vaja sõja ajal, seda rakendatakse mägiehituste puhul, sellest peavad lugu teadlased, geoloogid, meteoroloogid jpt. Leiame veel kasvatusliku, mehistava, õilistava aspekti. On aga veel üks vastus: kui maakeral on juba olemas mäed, siis keegi peab ja nendegagi tutvust tegema !!! Nii on ju ka merepõhja, pooluste ja kosmosega.

evakueerimiseks kasutasime krusat

Eesti kõrgeim mägi ulatub 317 meetrit üle merepinna. See nagu annab õiguse kinkida pealinnale hoopis kopsakam mägi, mis asub küll kaugel, aga nagu enne, seda enam nüüd siiski hoopis lähedases Pamiiris.

Niisiis, 6047-meetrine tipp on alistatud. Pärast vajalike formaalsuste täitmist kantakse see 1985.aasta kevadel Pamiiri kaardile. Kuid alistamata tippe on veel palju. Teed nende juurde jätkuvad.

Tagasi