Mis on Han-Tengri?

See on mongoolia keeles "Taeva Valitseja" - imeilus lume ja jääga kaetud ligi 7000m kõrgune püramiid. Paikneb Tjan-Shani keskahelikus Shateri (6637m) ja Tshapajevi (6371m) tippude vahel. Kasahhid ja kirgiisid nimetavad seda veel Kan-Too (türgi keeles "kan" - veri, "too" - mägi). Seda nimetust seletatakse sellega, et päikeseloojangu ajal värvub tipp punaseks.

Millised olid ekspeditsioonist osavõtu tingimused?

Vähemalt I järk alpinismis ja 2 seitsmetuhandelist tõusu olid normiks. Meie sattusime kohe põhikoosseisu, kuna omasime vähemalt 5 korda seitsmetuhandelist (2 korda Kommunismi (7495m) ja Korzenevskaja (7105m) ning 1 kord Lenini (7134m) mäetippu, Jaanil veel 2 korda viimast). Ekspeditsiooni juhtis Boriss Nikolajevitsh Studenin. Kandidaate kogunes tal 86, kellest alles jäeti 46.

Kuidas sündmused kulgesid?

15.juuliks koguneti Przevalskisse üle Nõukogude Liidu 40st linnast. Isegi 3 naist oli meie hulgas. Kahjuks oli üsna palju muret piiritsooni lubadega. Selgus, et enamiku linnade siseasjade osakonnad ei tunne oma määrusi. Lõpuks mitmete järelepärimistega piirivalvevägede liinis klaarus kõik. Seejärel tuli meil ootamatult kaua (2 nädalat) passida kopterit. Eliitgrupiga suudeti lend teha Lõuna-Inõltsheki liustikule 21.juulil, aga ülejäänud viidi rajooni alles 29.-31.juulil, 46st jäi alles 43 liiget (2 haigestusid, 1 pani liiga ägedalt "tina").
Baaslaager rajati otse Pobeda tipu vastas Lõuna-Inõltsheki liustiku paremale kaldamoreenile 4000m kõrgusele. Kohe järgmisel päeval väljusime aklimatiseerumistõusule Han-Tengri läänesadula alla 5900m kõrgusele väliööbimisega 5200m peal. Pidime üles viima varustust, toitu ja valmis kaevama lumekoopa. Liustik, mida mööda läksime, oli üsna keeruline ja praguderohke. Tuli olla hästi tähelepanelik. Suur oli läbivajumine - pool meetrit ja enamgi.
Pärast aklimatiseerumistõusu oli kohustuslik 2 päeva puhata ja siis võis meie 10ne grupp välja minna tippu ründama. Et palju aega läks raisku kopteri ootamise tõttu, tuli oluliselt kärpida aklimatiseerumistõusudeks planeeritud aega. Tuli loota vaid meeste ettevalmistusele, kogemustele ja eelmiste kõrgtõusude jääkaklimatiseerumisele. Kõik tulid toime kõrgusega - kes tugevama, kes väiksema peavaluga, kes suurema, kes väiksema tahtejõupingutusega. Ekspeditsioon möödus avariideta. Vaid 3 meest haigestusid ja ei saanud siis ka tippu. Ilmad olid head. Saime palju ilusaid kaadreid, mida varem eestlastel sellest rajoonist polnud.

Kuidas endal läks?

Asusime teele 5.augusti varahommikul. Üles jõudsime Jaaniga 8.augustil kell 16:00. Sadas lund ja nähtavus oli vilets. Selle eest Alfred sai tipust head kaadrid. Tema oli seal 10.augustil imeilusa ilmaga (kopteri reiside tõttu sattusime erinevatesse rühmadesse). Sellesama lumesaju tõttu jõudsime tipust tagasi 6400m vahelaagrisse alles pool üks öösel. Arvan, et see oli senistest kõige raskem 7000-line. Nii füüsiliselt, moraalselt kui ka tehniliselt väsitas ta kõige rohkem. Ja ometi oli ta siiani käidutest kõige emotsionaalsem. Täitsime "lumeleopardi" normi (vene k. "bars"). Kolmest naisest sai üks ka "barsihhaks". Üldse oli 40st tippu tõusnust selle tiitli saajaid 22.

Kes on "lumeleopard"?

"Lumeleopardi" tiitel antakse 4 seitsmetuhandelist vallutanud alpinistile.
Kui varem arvestati:

• Kommunismi (7495m),
• Pobeda (7439m),
• Lenini (7134m)ja
• Korzenevskaja (7105m)

mäetipu vallutamist, siis alates 1985.a. asendati Pobeda tipp Han-Tengriga (6995m). Põhjuseks olid arvukad traagilised juhtumid Pobedal. Han-Tengri on tehniliselt isegi raskem mägi, kuid seal ei mölla nii ägedalt looduse stiihia. Peale selle näitasid viimased mõõdistamised, et tipu kõrgus on vähemalt 7000m, mõningatel andmetel isegi 7010m varasema 6995m asemel ja ta on nüüd maailma kõige põhjapoolsem seitsmetuhandeline. Praeguseks on "lumeleoparde" Nõukogude Liidus pisut alla 200. Eesti esimeseks sai Ilmar Priimets 1983.a.
Mina (Kalev Muru), Jaan Künnap ja Alfred Lõhmus oleme nüüd 2., 3., ja 4. Peale meie kolme oli Baltikumist veel lätlane Peteris Kulis, kes sai Läti esimeseks "lumeleopardiks". Need tiitlid antakse meile kätte novembri lõpus Baltikumi alpinistide kokkutulekul. Ekspeditsiooni ülem Studenin sai "lumeleopardiks" neljandat korda.

Üks ilus märk on Eesti alpinistidel jälle maha pandud - on ja "lumeleopard" haruldasem kui meistersportlase nimetus.

Õnnitleme edu puhul, soovime kõike kaunimat septembrikuul ronimisteks Jugoslaavia mägedes ning ootame Võru Matkaklubi hooaja lõpetamisele 4.detsembril esinema.