UUDISEID ekspeditsioonilt:
ELBRUS (5642m, KAUKASUS)
(08.07. - 27.07.2006)

23.juuli (13. päev kohal: TIPP TEHTUD!)

saatis: kroonik Karu

Tipp soorituatud 22.juuli. Idatipus 3, läänetipus 5 inimest. Halbade ilmastikutingimuste tõttu jäi ca 30-l inimesel 100m (kõrgust pidi) tipust puudu. Kõigil tervis korras. Stardime 25-nda varahommikul tagasi Eestisse.

20.juuli (10. päev kohal: tagasi laagris)

saatsid: Kalle ja Tiiu Tammemäe

Kiri 1

Reedel 14.juulil alustasime Elbruse ettevalmistamist aklimatsiooniga Prijutis, Päästjate kaljudel.

Tõus algas kahe tõstukietapiga Mir-jaama, millega saime oma positsiooni oluliselt parandatud 3500 m peale. Selleks kulus ainult 160 rubla nina peale ja tunnike aega. Pisut aidanuks edasi nn Tünnideni (Bots`kad) kolmas, lahtine tõstuk, aga seda paraku ei opereeritud ning järgnevad 600m tõusu seljakotiga tuli läbida jalg-jala ette nagu alpinistihakatistele kombeks.

Päästjate kaljudel ei oodanud meid keegi, enamus leidis napi telgiplatsiu kivide vahel, osa parkis lumele. Kõrgus andis end kõigil tunda - kellel tuikas pea, kes ahmis jõuetult õhku nagu kala kuival, kes püüdis ohtra sõnavalinguga mõnd pisiasja korda ajada ja kelle hommikusöök läks kaljukaarnatele.

Sellele vaatamata telgid üles saadi ja valmis ka õhtusöök, mille allasaamine õhunappuses oli sama väsitav töö kui telgi püstitamine. Väsimus aitas kõigil küll magama jääda kuid kell 2400 lajatas äike, millele järgnesid telkirappivad tuuleiilid ja sadu-sadu-sadu. Harjumatuks kuid vältimatuks kaaslaseks magamiskotis olid märjad ja külmad matkasaapad. Vastu hommikut oli telgis pime, soe, vaikne ... ja väga kitsas. Öösel oli maha tulnud 20cm rasket märga lund ning esimeseks tööks kujunes telkide ning väljajäetud varustuse väljakaevamine. Tänud Männartile, kelle soovitatud Fiskarsi autolabidas selles olukorras asendamatuks abimeheks kujunes. Plaanitud tõusust Pastuhhovi kaljudele (4600m) tuli selles olukorras raske südamega loobuda - juba kirjeldatud värske lumevaip ning nähtavust jagus jätkuva saju tõttu vaid paarikümne meetri jagu. Otsustasime laskuda, pakkisime lumised telgid ning sumbates-libistades nagu keegi oskas või lapsepõlvest mäletas, libistasime end Mir-i.

All olles ning "kainelt" kaalutledes arvati, et võinuks ju parema aklimati huvides lõunani kaljudele jääda, aga mis tehtud, see tehtud.

Järgnev puhkepäev kulus varustuse kuivatamisele - sedavõrd õnneks kuiva ilma jagus.

Elbruse tipu üritamisele oli mõneks ajaks kõigi jaoks kriips peal. Nagu järgnevatel päevadel kuulsime, burgaa jäi kestma ning tõi alla isegi tshehhid, kes ülima ponnistusega olid jõudnud põhjaküljeld sadulani tõusta.

Kahjustused ja kaod: üksikud villid ja lahtitulnud varbaküüned.



Kiri 2

17.-19.juuli - matk Adõrsu ja Adõlsu orgudes ning Koi-Aukani kuru (3500m) ületamine.

Alustuseks oli alandav bussisõit allamäge Ülem-Baksani (1400m). Retk algas umbes 200 trepiastmega järsakul autolifti juures ning seejärel ootas meid orus suhteliselt lauge kilomeetrine tõus 12km-se teekonna jooksul. Tõusta tuli õnneks metsa vahel ja päike suurt liiga ei teinud, kuid Ullu-Tau alpinismi õppespordilaagrisse jõudes olid külm õlu või limonaad, maitsvad hotshinad ja poolteist tundi puhkust kõigile teretulnud.

Et järgmise päeva koormust pisutki kergendada, otsustati võtta 1000-meetrisest tõusust kurule vähemalt 300m kohe ära ja jääda ööbima astangule. Oi, milline äkiline tõus rohunõlval! Palju higi! Aga vaade muutus ka aina nauditavamaks.

Selgus, et astangul oli teisigi ning telgikoha leidmisega oli tegemist, sest pinnas kujutas ennast kivikülvi. Kirkaga maastikukujundamine ehk siis kivide juurimine siiski aitas ning õhtu eel telgid ka kerkisid. Hilisem aeg laagris pakkus iseäralikku liikuvate LED-tulede vaatemängu.

Öösel tulid aga telke rappivad tuuleiilid ning kiskus vihmale. Hommikune tõusuks sättimine ei toimunud seepärast enam eriti meeldivas miljöös. Alustasime moreenil ja lume piiril panime jalga kassid. Tuli tõdeda, et nii mõnegi jaoks oli see esimest korda elus. Meenusid Jaani õpetused: Iga samm on löök! Kõnni jalad harki nagu oleks nende vahel miskit väga paistes! Ja aitas.

Viimane etapp tõusust toimus loodusestiihias - lumi, rahe, tuuleiilid ning rada ise nägi välja kui üks 300meetrine redel. Koi-Aukani kuru (tõlkes: lammaste ajamise kuru) osutus kitsaks kaljuservaks, kuhu napilt korraks kogunema mahtusime. Au ja lugupidamine kõigile kuru ületanud lammastele! Ikkagi alpinismi 1A kategooria retk!

Seejärel pikk ning ränk laskumine Adõlsu orgu mööda lund, ligast moreeni ja järsku seljakuserva kuni kaunisse ja romantilisse orgusoppi nimega "Roheline võõrastemaja. Ei limonaadi ega õlut - lihtsalt maaliline roheline ümbrus ja suur telkimisplats, kus saime kuivatada telki ja riideid. Korraks ilm seda lubas.

Naabruses asuvalt vallseljakult avanes vaade liustikujärvele, mis romantikute pettumuseks nägi välja rohkem karjäärijärvena. Kuid kaugelt kumas pilvedes hiiglaslik Elbruse nõlv ning päikeseloojang oli iga hetke väärt.

Nagu kombeks, tuli öösel tuul ning vihm ja hommikune laagri ülessaamine keset vihma ning vihmaveest ujuval platsil oli ebameeldivam kogemus kui kunagi varem. Aga vajalik kogemus siiski.

Laskumine orgu toimus mööda libedat ning kivist kaldarada kärestikuliselt tulvava liustikujõe kõrval. Ilusa ilmaga olnuks see ilmselt vahvamaid kururetke lõike. Mõttetu tund kulus piirivalves - üldse paistis, et siinsete ametiasutuste töötlusvõime on laes juba kümne kliendi korral, meid oli aga ligi 70!

Edasine laskumine oli valdavalt juba mööda sõidetavat teed - tihedas udus, väheses vihmas, aga bussid ootasid nagu lubatud Elbruse külas (1770m). Samas sai korraliku kõhutäie ning laagris oli veel tulemas vägagi motiveeriv saun.

Kahjustused ja kaod: üksikud villid, lahtitulnud varbaküüned, üks väike külmapalavik.

Jaan: Ilm Kaukasuses on tänavu natuke kehvem kui tavaliselt, aga ainult natuke ;-)

---

Plaanis:
21.juuli - tõus ja ööbimine Prijutis Päästjate kaljudel.
22.juuli - tõus Elbruse tippu ning laskumine tagasi Prijutti.
23.juuli - laskumine baaslaagrisse.
Saun, bankett ning akumuleerunud sünnipäevade ühistähistamine. Siis koju. Prognoosid on head.

17.juuli (7. päev kohal: 3päevane matk)

saatis: kroonik Karu

Täna stardime 3päevasele matkale, sest ilm üleval vilets. Uus tipuüritus 22.juuli. Kõik terved kui mõni nohu ja väsinud ihuliige välja arvata.

15.-16.juuli (5.-6. päev kohal: Prijuti aklimatt)

saatis: kroonik Karu

Prijuti aklimatt jäi laupäeval ilma Pastuhhoovideta, sest ilma keeras väga tuisuseks. Tõusu asemel tulime alla laagrisse. Eilne puhkapäev viis Narzani allikaile.

14.juuli (4. päev kohal: Ullu-Tau grupp Koiavgani kurul)

saatis: Üllar

Ullu-Tau grupp tegi treeningtõusu Koiavgani kurule. Lumine.

13.juuli (3. päev kohal: aktiivne puhkus ja jõe ületuse õpe)

saatis: kroonik Karu

Sõnum 1
Tänane aktiivne puhkepäev oli päikseline. Osad harjutasid jõeületust, teised olid laagris.

Sõnum 2
Super! Istume aktivistidega lõkke ääres, sh. Männard. Homme k1000 Prijuti poole teele!

12.juuli (2. päev kohal: matk Chegetile)

saatis: kroonik Karu

Chegeti 3568m korgusel käidud! Õppekava punktid kaljudel ja rohunõlval liikumine edukalt läbitud. Oleme poolel laskumisel ja tegeleme juba 1h piirivalvuritega. Kui dokumentide kontroll läbi siis ootab laagris saun!

11.juuli (1. päeva kohal: matk Observatooriumile)

saatis: kroonik Karu

Kohalesõit edukas, miilits pidas alla 10 korra kinni, trahvi maksime vähe. Kohal rekordajaga esmaspäeval k1800. Teisip tõus Observatooriumile. Kõik tegid ära. ...enamikule oli see tous isiklik korgusrekord. Ullu-Tau punt ka oma laagris kohal. Karu (Jaani ütluste põhjal)