Jaan Künnap kirjeldab Eesti alpinistide tõusu Ararati mäele

ARARAT (5137m, TÜRGI)
(Oktoober 2009.a.)

Küsimusi esitas Riho Västrik

Jaan, palju õnne Ararati tipus käimise puhul! Proovisid sellele mäele edutult pääseda ka 25 aastat tagasi, nüüd läks kõik korda. Kuidas Araratti hindad?

Ararat on Elbrusega võrreldav mägi (2A kategooria), kuigi kõrguselt jääb pool kilomeetrit alla. Elbrusel tõustakse 3800m kõrgusele tavaliselt köisraudteega, Araratil tuleb kogu tee omal jalal läbida. Autod toovad mägironijad 2200 m kõrgusele, sealt jalutatakse 3-4 tunniga 1000m kõrgemale esimesse laagrisse. Teine laager on 4100m kõrgusel lumisel kaljunõlval. Sinna jõudmiseks kulub ka umbes 3 tundi. Vastupidiselt Elbrusel aastaid kasutatud skeemiga me rünnaklaagris ööbimas ei käinud. Aklimatiseerumiseks pidi piisama jalutuskäigust sellele kõrgusele. Enne tippu tegime esimeses laagris ühe puhkepäeva.

Tipu mõtetega asusime teise laagri suunas teele 8.oktoobri hommikul. Plaan oli tipus olla 9.oktoobril, täpselt Parroti esmavallutuse aastapäeval. Ilmateade lubas selleks päevaks talutavat ilma, kuigi tuulepuhangute ja laagri peale vajuvate pilvede tõttu oli seda raske uskuda.

Öösel kell 1 aeti laager üles, tuul oli mõnevõrra taltunud, temperatuur 4100 m kõrgusel oli – 7,6C. Kell 2 asusime teosammul teele. Giidide eesmärk oli võimalikult suur grupp tippu viia. Kohati hakkas liiga aeglase liikumise tõttu külm. Möllas pinnatuisk ja arvatavalt 15 miinuskraadi. Filmimiseks ja pildistamiseks tuli üksjagu tahtejõudu rakendada. Nagu ikka jäi mõnel mägironijal külma ja vähese aklimatisatsiooni tõttu tipus käimata. Minulgi on mitu päeva pärast tipus käiku sõrme otsad jätkuvalt tuimad. Õnneks ei saanud põlvehädad seekord takistuseks.

Muide, ma olin see kord Vesilinnu filmirühma fotograaf. Riho Västrik teeb Parroti esmavallutamisele pühendatud dokumentaalfilmi. Meie klubi liikmetest olid teamis ka Urmas Peiker ja Marko Johanson. Täiesti uue mehena mägedes oli kaasas Tartu Ülikooli teadusajaloolane Erki Tammiksaar, mees, kes tõenäoliselt teab maailmas Parroti kohta kõige rohkem. Meie seitsmeliikmelises pundis oli ka EV Suursaatkond Türgis diplomaat Vahur Luhtsalu koos õe Virgega. Vahur ongi Parroti juubeliekspeditsiooni idee isa ja peakorraldaja.

Tipust - 5137 m kõrguselt laskusime sama päeva õhtuks 1700 meetrile. Kokku olime seega 15 tundi jalul.


Sul on elus selja taga üle 150 tipu. Kas järjekordse tipuga kaasneb ka mingisuguseid värskeid mõtteid?

Seekordsed mõtted on seotud ajalooga. Meie ekspeditsioon oli pühendatud Tartu Ülikooli professori (hilisema rektori) Friedrich Parroti esmatõusule Araratile 1829.a. Muide – enne mäkke minekut avati kuulsas Ishak Pasha palees Ararati jalamil Parroti esmavallutusele pühendatud näitus. Mulle torkas silma, et isegi türklased olid kadedad, et eestlased võivad uhkustada kaasmaalasega, kes esimese inimesena astus pühaks ja tabuks peetud mäe tippu. Samas peetakse Eesti alpinismi alguseks hoopis üle saja aasta hilisemat daatumit – 1956.a. Peeter Varepi Kaukaasia ekspeditsiooni.

Varepit võib mõista. Üle 700 aasta sakslaste all elamist oli eestlastes tekitanud suhtumise, et baltisakslaste ajalugu ei ole meie ajalugu, vaid nö. "pime orjaaeg". Rääkisin meie teami ajaloolaste Tammiksaare ja Västrikuga, kelle hinnangul on selline suhtumine vale ja tänapäeval arvatakse teisiti. Kuigi Parroti ajal polnud olemas Eestit, isegi mitte mõistet eestlane, tuleb siiski teda siduda Eestimaa ajalooga. Leidsime ühiselt, et mitte üksnes Vene Impeeriumi alpinismi ajalugu, vaid ka Eesti alpinismi ajalugu tuleb lugeda aastast 1829.

PS. Olen tagasi kodus 14.oktoobril, siis laen ka fotod meie klubi kodulehele.