Mägihaigus

Autor: Priit Melnik

Mägihaiguse tunnused hakkavad ilmnema umbes 2400m kõrgusel, kuid reeglina tekivad tõsised haigus - ilmingud kõrgemal kui 3000m. 25-50% ronijatest, kes on ületanud 4000m kõrguse, kannatavad vähemalt tagasihoidliku mägihaiguse all.

Kõrguse suurenedes atmosfäärirõhk langeb ning kuigi hapniku protsent õhus jääb konstantseks, langeb hapniku osarõhk sissehingatavas õhus. 5500m kõrgusel on see ligikaudu 1/2 merepinna tasemest.Organism üritab kiirelt adapteeruda hapnikuvaegusega .Hapnikuvaegus põhjustab hüperventilatsiooni, mis viib omakorda vee kaotusele ja veres süsihappegaasi osarõhu langusele. Organismi happe-leelis tasakaal nihkub leeliselisuse suunas, kuid stabiliseerub 24-48 tunni jooksul kuna neerude kaudu hakkab rohkem erituma bikarbonaate. Tänu hapniku madalale osarõhule veres ja vedelikukao tõttu. Vähenenud veremahule reageerib organism südame löögisagedus suurenemisega ja vererõhu tõusuga Aktiviseerub uute punavereliblede loome. Need kiired adaptatsioonireaktsioonid on küllaltki tõhusad.

Mägihaiguse väljakujunemisel on peamine roll hapnikuvaegusel, kuid seda mõjutavad veel mitmedfaktorid nagu õhutemperatuur, ultraviolettkiirguse intensiivsus, vedelikukao suurus. Kellel ja kui suurel määral kujuneb välja mägihaigus ei ole ette prognoositav. See sõltub palju individuaalsest hapnikuvaeguse taluvusest, adaptatsioonivõimest, tõusukiirusest, ka psüühilisest pingest, füüsilise koormuse intensiivsusest. Ka väga hea kehaline vormisolek ning eelnev kõrgmägede kogemus ei taga veel mingit kaitset raske mägihaiguse väljakujunemise eest.

Mägihaigus on erinevate haigusvormide kogum, kus siis antud hetkel üks või teine vorm domineerib. Mägihaiguse kolm põhilist vormi on äge mägihaigus, mägihaiguse kopsuturse, mägihaiguse ajuturse. Ägedat mägihaigust saab diagnoosida neil, kellel peale peavalu esineb vähemalt üks järgnevatest sümptoomidest: iiveldus, oksendamine, isutus, unetus, jõuetus või nõrkus, peapööritus. Kopsuturse võib vaatamata ravile kiirelt mõne tunni jooksul lõppeda surmaga. Kopsuturse on kõige sagedasem surma põhjus suures kõrguses. Mõningad uuringud on näidanud, et mehed haigestuvad sagedamini kui naised. Kopsuturse tekib tavaliselt 2-4 päeval pärast tõusmist uuele kõrgusele. Tavaliselt haige seisund halveneb öösel.

Mägihaiguse kopsuturse diagnoos põhineb kahel või enamal haigustunnusel: ekstreemne väsimus, hingeldus puhkeolekus, köha, roosa vahune röga (tavaliselt väljakujunenud raske kopsuturse korral),rägisev hingamine, sinised huuled ja küüned, palavik. Kopsuturse tekkimist soodustab väga järsk tõusu võtmine, ekstreemsed kõrgused, külm õhk.

Mägihaiguse ajuturse hõlmab nii tagasihoidliku vormi (äge mägihaigus) kuni väljendunud rasket ajuturset. Ajuturse tekib ligikaudu 1% ronijatest. Ajuturse võib lõppeda 1-2 päevaga surmaga silmapilksest laskumisest hoolimata.

Tavaliselt on paranemine täielik, kuigi üksikutel haigetel võivad jääda püsivad neuroloogilised kahjutused. Vanusel on täiskasvanute seas teatud roll, sest rohkem haigestuvad nooremad inimesed. Mägihaiguse ajuturse kõige iseloomulikum tunnus on muutused vaimses tegevuses. Esineb ebaadekvaatne käitumine, uimasus. Haigestunu tavaliselt ei saa ise aru, et haige on. Sageli esineb koordinatsioonikaotus. Tekib ebakindel kõikuv käimine nagu isiku puhul, kes on tugevas alkoholi -joobes. Ajuturse võib esineda nii ägeda mägihaiguse tunnustega kui ka ilma. Ajuturse tekib sageli pärast kopsuturse väljakujunemist.

Ägeda mägihaiguse ravi peamised abivahendid on puhkus, rohke vedeliku tarbimine, nõrgad põletiku-ja valuvaigistid (paratsetamool, aspiriin). Tavaliselt taanduvad haigusnähud 24-48 tunni möödudes. Ei tohi tõusta kõrgemale enne kui haigusnähud on täielikult taandunud. Ägeda mägihaiguse profülaktikaks ja kergema vormi raviks võib kasutada atsetasoolamiidi (Diacarb 250mg iga 12 tunni järel).Ravi lõpetatakse kui haigustunnused kaovad. Atsetasoolamiid kiirendab aklimatisatsiooni, kuid ei taga mingit kaitset haiguse süvenemise eest kui jätkatakse tõusu haiguse ajal. Kui eespool toodud ravi ei eita, siis tuleb ägeda mägihaiguse korral laskuda.

Sageli ei ole peavalu tingitud ägedast mägihaigusest kuivõrd vedelikuvaegusest. Kui peavalu kaob rohke vedeliku tarbimise ja nõrga valuvaigisti toimel täielikult, siis tõenäoliselt ei olnud tegemist mägihaigusega. Hingamise pärssumine sageli süveneb mitmete ravimitega. Kunagi ei tohi ägeda mägihaiguse korral kasutada alkoholi, unetablette, narkootilisi valuvaigisteid.

Ägeda mägihaiguse kopsu- ja ajuturse korral on peamine ravi viivitamatu laskumine. Sageli need kaks haigusvormi avalduvad just öötundidel, aga ei ole võimalik oodata hommikuni. Ootamine lõppeb reeglina surmaga. Kopsu-ja ajuturse korral kui võimalik tuleb anda hapnikku 4l/min. Kopsuturse korral anda varakult nifedipiini (10mg iga 6 tunni järgselt). Atsetasolamiidil ei ole rolli kopsuturse korral. Deksametasoonituleb kasutada ainult kaasneva ajuturse korral (alustatakse 8mg, siis 4mg iga 6 tunni järgselt). Deksametasooni ei tohi kunagi võtta tõusu ajal. See ravim surub maha ägada mägihaiguse ilmingud, kuid ei paranda aklimatisatsiooni.

Mägihaiguse profülaktika ja hea aklimatisatsiooni aluseks on aeglane astmeline tõus. Olles üle 3000m tuleb vältida järske tõusmisi uutesse ööbimiskõrgustesse. Tuleks viibida vähemalt kaks ööd 2500-3000m vahel enne uut tõusu. Uus magamiskõrgus ei tohiks eelmisest üle 300-400m kõrgem olla. Iga 1000m tõusu järel peaks järgnema vähemalt kaks ööbimist samal kõrgusel. Ühepäevased tõusmised koos laskumisega magamiskõrgusele aitavad kaasa aklimatisatsioonile.

Atsetasolamiid kiirendab aklimatisatsiooni, kuid reeglina ei ole seda ravimit soovitav profülaktiliselt kasutada, väljaarvatud kui jõutakse kohe esimesel päeval üle 3000m või esineb järsk tõusu võtmine ühe päevaga üle 1000m. Samuti võib seda ravimit mägihaiguse profülaktikaks kasutada kui on teada eelnevad korduvad mägihaiguse juhud. Kui on varem esinenud kopsuturse siis võib profülaktikaks kasutada nifedipiini. Lastele vanuses alla 16 aasta ei ole soovitav tõusta üle 3000m, kuna on kiirelt areneva ajuturse ja pöördumatu ajukahjustuse oht. Tuleb meeles pidada, et kõige kindlam ravi mägihaiguse korral on laskumine madalamale kõrgusele.

Kunagi ei tohi jätkata tõusu mägihaiguse nähtudega. Mägihaiguses olijat ei tohi jätta üksi. Tuleb jälgida teisi ja ka iseennast, sest sa võid olla ainuke grupist, kes põeb mägihaigust.

Tagasi