Mägedehaigus Elbruselt

Ma vaatan koduukselt hetke veel tagasi - tahan veenduda, et vähemalt mööbel jäi koju maha, et kogu kodu kaasa pole võtnud. Surmraske seljakott sunnib vägisi vastupidist arvama. Meid on 38 ja me läheme vallutama Euroopa kõrgeimat mäetippu Elbrust (5642 m).

See on hea seltskond, kellest kahe nädala jooksul kujuneb kõvasti üksteisega arvestav ja kokku hoidev kamp. Enamik meist on "lillenuusutajad" - need, kes mägedes varem roninud pole ja kelle jaoks järgmised 16 päeva tunduvad põneva seiklusena, kus ennast proovile panna. Samas on see ekspeditsioon osa Eesti alpinistide treeningtsüklist enne sügist tõusu Himaalajasse Cho-Oyule (8201 meetrit). Meie juht on kogenud alpinist Jaan Künnap.

Sõidame bussiga kolm päeva läbi Venemaa Kaukasuse poole. On tunne, et mida kaugemale sõidame, seda rohkem ajas tagasi läheme. Justkui põlgaksid inimesed kohta, kus elavad, linnad on nõnda räämas ja ripakil. Meie bussi peavad kolme päeva jooksul lugematutes GAI putkades passivad miilitsad kinni kokku üle kolmekümne korra (ühel hommikul kogunisti kümme korda järjest). Nõutakse ökoloogia- teede-, piirkonna- ja lihtsalt altkäemaksu. Maksame. GAI punkte on rohkem kui bensiinijaamu. Ühes bensiinijaamas marsib ringi automaadiga relvastatud valvur. Ei ole kerge olla Venemaal.

Veerevad kivid

Lõpuks jõuame Kabardiini-Balkaariasse, pääseme mägede vahele. Aga Elbrust me veel ei näe. Jaan Künnap viitab oma rahulik-muhedal moel kivihunnikutele tee ääres ja räägib, et seal olnud mõni aasta tagasi veel küla. See jäi aga laviini alla. Veel räägib, kuidas kõrvalorus viis laviin ära hotelli. Kõhedaks teeb. Ilmselt on need jutud selleks, et me mägedes liialt hulljulgeteks ei muutuks ja ronides alati ülespoole vaataks, kust mõni lahtine kivi võib alla veereda. See on meile, algajatele, üks paljudest õppetundidest, mida Künnap märkamatult annab. Hämmastav, kuidas ühest inimesest kujuneb väga lühikese ajaga vaieldamatu autoriteet. Reisi lõpus näen, kuidas nii mõnigi mees hakkab alateadlikult suitsu tõmbama nii, nagu seda teeb Künnap. Tugev inimene maksab.

Paneme laagri üles Terskoli küla turismibaasis. Sätime telgid lehmakookide vahele. Tundub, et kohalikud elanikud on lehmad pühadeks loomadeks kuulutanud, sest nood kõnnivad vabalt tänavatel ringi, tuustivad prügikastides, ronivad majauksest sisse. Nii mõnigi härjavõitlus tuleb nendega maha pidada, kui nad meie telke ründavad või toitu noolivad. Piim on neil aga lahjavõitu.

Järgmistel päevadel aklimatiseerume. See tähendab, et käime madalamatel tippudel ja püüame mäeõhuga ära harjuda. Tegelikult peaks see ka välja selgitama, kes meist on üldse valmis Elbruse tippu minema. Esimene mägi, mille otsa ronime, on 3200 meetri kõrgune. Alles siit näeme esimest korda Elbrust. See tundub nii lähedal olevat, justkui naabritüdruku liivakast üle tänava. Muidugi saan hiljem aru, kui Elbruse veerel seisan ja alla ühele madalale tipukesele tagasi vaatan, et kõik kõrgused ja kaugused venivad mägedes kui püksikumm. Ja nende suurust ei mõõdeta mitte meetrites, vaid tundides, mis ronimiseks kulutatud.

Järgmise tipu kangelaseks saab meie bussijuht Jaan. See on siis, kui esimest korda lumeni ronime ja tema meiega naljaviluks kaasa tuleb. Ja siis meiega natuke veel edasi ronib... ja veel natuke, kuni tipuni välja. Kõõlume mööda lahtisi kive ja hoiame kõvasti seinast kinni, sest tundub, et üks väike vääratus ja...

Laseme saabaste või tagumiku peal mööda lumist mäekülge alla ja Jaan laseb koos meiega. Meil on jalas kallid matkasaapad, Jaanil aga palja jala otsas sandaalid. Nende talla alt leiame kirja "Kommunaar". Sellelt matkalt saab bussijuht omale nimeks Hull-Jaan (loe: hulljulge, meeletu). Nimekaimul Jaan Künnapil soovitatakse naljaviluks koht uuele juhile anda. Meil on nende Pärnu ATP bussijuhtidega vedanud, kuna bussijuhid Jaan ja Jüri on ilmselt nakatunud meilegi külge hakkavasse mägedehaigusesse - oma tormakal ja lõbusal moel tõusevad nad koos 4200 meetri peale Elbruse veerele.

Kahte sorti mäehaigust

On kahte sorti mägedehaigust. Üks paneb kõrguse ja hõreda õhu tõttu pea valutama, ei lase öösel magada ja sunnib nii mõnigi kord oksendama. Teine tekib siis, kui oled pikka aega roninud ja roninud ja lugenud samme järgmise puhkehetkeni. Kui sa lõpuks tippu jõuad, näed, et pilved on sinust madalamal, ja tundub, et naabermäe tagant paistab lõpmatus. Siis on hinges selline kummaline valus-õnnelik tunne, mis ei taha sugugi põue ära mahtuda.

Ilmselt oleme nakatunud mõlemasse mägedehaigusesse. Valutame pead ega saa öösiti magada. Kui silmad kinni vajuvad, näeme alla veerevaid kive. Ükskõik, millest ka ei räägi, kõik jutud keerlevad ühe mõtte ümber - kas oleme valmis tõusma Elbrusele. Üle poole meist proovivad seda.

Elbrusele tõus ei nõua suuri tehnilisi oskusi, küll aga vastupidavust. Nüüd selgub, kuidas oleme eelmistel päevadel madalamatel kõrgustel ronides mäeõhuga ära harjunud. Tipu vallutamine sõltub kõige rohkem ilmast. Kui tuleb tuisk ja udu, ei tasu mitte üritadagi. Väikeseks lohutuseks on, et sel aastal pole Elbrusel keegi hukkunud. Esimese otsa sõidame mägiraudteel, mis liigub siis, kui ise tahab. Upitame selga seljakotid ja hakkame üles rühkima, et jõuda ööbimiskohta 4200 meetri kõrgusel. Kottides on aga kolme päeva toit (ei tea ju, kas esimesel korral üles tõusta õnnestub), magamiskotid, telgid, soojad riided. Raske on. Jõuame maailma kõige kõrgemal oleva hotellini Prijut XI ja eelistame seal ööbimisele telke. Hotelli moodi on siin vaid nimi, tegelikult on see üks vanarauahunnik, kus odavamates tubades vedelevad põrandal madratsid ja mõne akna ees puudub klaas. See on käest lastud võimalus teenida raha ja majutada võimalikku turistide voolu. Oleks ju Elbrus tuhandete matkajate unelm.

Mäest talutatakse alla lumel pimedaks jäänud hispaanlasi. Siin ei tohi veerandit tundigi olla päikseprillideta. Kaks päästemeeskonna liiget veavad nagu jahukotti üht kokkuvajunud alpinisti. Kõhe on. Aga hammas on juba kõrguste järele verel.

Rünnak neitsi rindadele

Meie rünnak 5642 meetrisele tipule algab öösel kell kolm. Siis on lumi veel kõva ja talub astumist. Ka on teada, et peaaegu iga päev vajub kella kahest üle mäe udu ja sellesse jääda on ohtlik. Liigume pimedas taskulampide valguses nagu jaaniussid.

Esimene puhkus on kella viie paiku 4800 meetri kõrgusel. See on väike kaljunukk keset lumist mäekülge. Päike hakkab tõusma. Ta tuleb kaugelt, lööb taeva punaseks ja peegeldub mägedest tagasi. Ilus on... Järsule tõusule järgneb pikk minek mööda mäekülge. Tundub olevat süütu ja lauge astumine. Ometi on need kaks tundi proovikiviks. Pea käib ringi ja vägisi veab rajalt kõrvale. Mõned keeravad sellelt teelt tagasi. Ülejäänud kannatavad edasi. Jõuame 5200 meetrini, kohta, mida kutsutakse sadulaks, siin lähevad Elbruse kaks tippu lahku. Madalam, idatipp on 5624-meetrine ja sinna minekut peetakse lihtsamaks. Teadjad mehed ütlevad, et tipud sarnanevad neitsi rindadele, meie oleme rindade vahel. See peaks olema ju soe koht. Aga ei ole, sest päike pole siiamaani veel jõudnud. Draamateatri näitleja Enn Nõmmik, kes mõneks minutiks kindad käest võtab, peab hetkega külmunud sõrmi kümme minutit üles soojendama. Plaanitud poolest tunnist puhkusest ei tule midagi välja, peab edasi ronima, et sooja saada.

Kõige raskem teelõik on ees. Tundub, et mäesein on püstloodis. Astun 30 sammu ja puhkan, veel 30, ja nii üle tunni. Lõpuks vajun suusakeppidele röötsakile iga viie sammu järel. Tirin end mäeseinalt üles lootuses, et järgmise kaljunuki taga on tipp. Aga sellele järgneb veel pikk ja nüri astumine mööda väikest langust ning veel viimane tõus. Ees liigub neli imepisikest täppi, need on meie esimesed mehed. Siis olen päral. Kell on 9.24. Päike särab, ilus hommik on. Ja raske päevatöö on tehtud. Kuidagi kohatuna meenub tuttava arvamus, et Elbrusele tõus sarnaneb jalutuskäiguga Kadriorus.

Karmid rindeteated

Me ei oska hiljem üksteisele öelda, mida see tõus tähendas. Loomulikult oli see enneolematu kogemus, eneseületamine. Ja veel tunne, nagu võiks nüüd ronida veel kõrgemale... kasvõi iseenese sees.

Siit tipust ei ole nii võimsat vaadet kui madalamatel mägedel - pilvede kohalt ei paista ju kaugele. Pealetormav udu ajab meid telkide juurde tagasi. Tunni aja jooksul sajab kaela vihma, rahet, lörtsi, lund. All orus sajab aga vihma. Nagu sepavasaraga taob öö läbi ühe ja sama koha peal äike.

Kui järgmisel hommikul Terskoli baaslaagrisse jõuame, saame teada, et öösel on mudalaviin meist 20 kilomeetri kaugusel ära uhtunud ainsa sõidutee ja küla muust maailmast ära lõiganud.

Kohalikud elanikud räägivad imelugusid laviinidest ja sellest, kuidas helikopteritega inimestele süüa veetakse. Seekord asi nii hull ei ole, ehkki koju jõudes loeme eesti lehtedest karme "rindeteateid" selle kohta, kuidas meile õhuteed mööda toiduaineid veeti. Kolmandal päeval on autosuurused kivid ummistunud teelt ära lükatud. Väiksematest aukudest läbi ukerdades ja teed tasandades pääseme läbi. Sõidame kodu poole ja teeme plaane uuteks tippudeks. Oleme nakatunud mägedehaigusse. Heasse haigusse.