Lõpuni läinud film
Tiit Kändler
portreefilm Jaan Künnapist
"LUMELEOPARD". Stsenaarium, kaamera ja rezhii: Riho Västrik, montaazh: Ants Vahur, Ivo Eggi, Sven Aluste, Margus Vettik, Kulno Kägu ja Raili Nõlvak. Filmis on kasutatud Jaan Künnapi videoarhiivi, film valmis koostöös AS TV3-ga.
Betacam SP, 52min, värviline. © OÜ "Vesilind", 1999.
Film võib minna korda, film võib minna untsu. Riho Västriku "Lumeleopard" on läinud lõpuni. See tõsielufilm on põiminud endasse vastuolude niidistiku ning suhete rägastiku, millist annab otsida paljudes kunstfilmides.
Ja Künnap poleks Künnap, kui ta ei oleks fotograaf ja õpetaja. Ning lisaks kõigele suhtleja. Mis seal pikalt rääkida, üks hea filmikangelane.
Riho Västrik on oma tõsielufilmi põiminud sisse nii mõnedki intriigid, mis seda pingestavad. Kohati isegi tundub, et film on lavastatud. Kuid ei ole. Seda on tehtud kaks aastat ja saadud 52 minutit. Selles ekstraktis on oma positiivsed kangelased ja taustafiguurid, meeskujud ja naistegelased, eraellu sekkujad ajakirjanikud ja riiukukedki. Siin on traagikat ja koomikat, labasust ja rafineeritust.
Kogu see tohuvabohu keerleb justkui ühe suure mäe jalamil, et aeg-ajalt sinna otsa tõusta.
Tuleb kohe ja otse ütelda - "Lumeleopardi" väärtustab asjaolu, et filmi autor ja ülesvõtja on mitte ainult et mäe jalamil kaasa keerelnud, vaid ka selle otsa tõusnud. Mitte ainult mängufilmid, vaid ka tõsielulood kannatavad alatasa selle lihtsa vea all, et filmi tegija ei ole jaksanud, viitsinud või hoolinud tõusta ühes tegelaskonnaga mäe otsa. Mida ma selle all mõtlen, võin illustreerida Enn Säde filmi "Nelli ja Elmar" najal. Selle filmi tegi suureks just tõsiasi, et Säde võttis vaevaks tõusta oma kaameraga ka mäe otsa, mitte ainult jalutada jalamil.
Omaette nauditav ongi "Lumeleopardis" see tunne, et kohati näib Västrik oma nimekaimust linnu kombel lausa lendavat. Kui elukutselised alpinistid on jõudnud füüsiliste võimete viimase piirini, mil sammule järgneb samm nii raskelt, et kuulda on mäe hingamist, siis kaamera võtab toimuvat üles kord kusagilt taamalt, kord siitsamast kõrvalt, kord on see ronijatest ees, kord järel. Jakid ja šerpad ju ometi telekaamera taha ei asu, nii et tuleb siiski uskuda, et Västrik ei tee sohki ja on ikka ise, kaamera seljas, pidevalt oma kangelaste ümber ringlemas. Zoom ühes, kepid teises käes, on ta tassinud oma lindid sinna, kust paljud omal jalal üldse alla ei tule. Ning täisvõetuna kassetid ja kaamera veel 7100 meetri kõrguselt tagasigi sikutanud.
Miks mäkke ronitakse, seda küsib alpialgajalik ajakirjandus ikka ja jälle. Ja sedagi, et "mis tunne on, kui alla tulla." "Mäe otsas on nii külm, et seda sa siin ilma peal ette ei kujuta," ütles Jaan Künnap mulle, kui temaga paari aasta eest intervjuud tegin. Ja kinnitas siis ning nüüd filmiski, et alla tulla on alati ohtlikum kui üles minna. Kuid ega see pole üllatav. Nii on eluski. Tipus on ikka külmem, kui arvatud, ja enamik inimesi sureb alla tulemise peal, mitte üles ronides.
Västriku film näitab aga muu hulgas kätte ühe suuna, et miks sinna mäe otsa üldse ronitakse. See kristalliseerib. Suhted iseenda, looduse ja teistega muutuvad kuidagi täpsemaks ja teisalt ka kangemaks. Ega ilmaasjata mängi Künnap oma pikaajalise kaaslase ja konkurendi Tõivo Sarmetiga meile ette nii mõnegi kunagise konflikti taaselustamise stseeni. Miks ikka tehti nii või naa, miks ikka üks või teine ütles nii või naa. Selles on küsimus. Alpinistid on lõpuni minejad, ja lõpuni minejate saatus on üksindus. Üksinduse anatoomia võib avalduda lihavõttepühadeaegses munakoksimises oma tütre ja endise naise seltsis, võib aga esile tulla ka telestuudios kaamera ees.
Mäed ja naised on need loodusnähtused, mida Künnap on enim pildistanud, ja samu asju on püüdnud jäädvustada ka Västrik. "Pildistan kõike, aga mitte kõigiga," ütleb Künnap oma modellide kohta. Kuid enam kui miski muu ütleb tema pilk, kui ta istub missivõistluse zhüriis ja oma sigaretisuitsu tagant võistlusobjektide kehasid seirab, neid justkui tükkideks lahti võttes. Fotograaf kui staarivalmistaja, kes Keila-Joa kose juures on võimeline klõpsutama pilte, mis läheksid "agentuuridele" peale, ikka klõps-klõps (kaks kikivarvul hiilivat turisti Västriku ja Künnapi kaamerate vahelt läbi lipsamas), muudab ent oma rolli tundmatuseni, kui aitab alustada mägironijatel oma alpinismikoolis.
Ingel kaamera taga, ninakrimpsutaja mäe tipus, nooruslik härrasmees Katmandus, rauk Cho Oyu turjal. "Alpinistid ja fotograafid on ühesugused inimesed - nad lähevad alati lõpuni," ütles Künnap kunagi mulle. Küllap iseloomustab see lause ka filmi temast, mille on teinud Riho Västrik, kes on ise nii alpinist kui ka kaameratagune mees. Selle filmi kohta ei saa kasutada sõnu kordaläinud või untsuläinud. See on läinud lõpuni.
On lõpetanud aastal 2000 Tartu Ülikooli ajaloo osakonna, lisaerialana ajakirjandus.
Ajakirjanikuna töötas:"Eesti Raadios" 1990.aastast,
alates 1997 ETV uudiste toimetaja
Filmid: 1995 "Elulootus",
1997 "Supilinn naturalis",
1998 "Eestlased Ameerika katusel",
1998 "Nelikümmend aastat hiljem",
1998 "Cho-Oyu",
1999 "Lumeleopard"
"LUMELEOPARD". Stsenaarium, kaamera ja rezhii: Riho Västrik, montaazh: Ants Vahur, Ivo Eggi, Sven Aluste, Margus Vettik, Kulno Kägu ja Raili Nõlvak. Filmis on kasutatud Jaan Künnapi videoarhiivi, film valmis koostöös AS TV3-ga.
Betacam SP, 52min, värviline. © OÜ "Vesilind", 1999.
Film võib minna korda, film võib minna untsu. Riho Västriku "Lumeleopard" on läinud lõpuni. See tõsielufilm on põiminud endasse vastuolude niidistiku ning suhete rägastiku, millist annab otsida paljudes kunstfilmides.
Elu mäe jalamil
Lumeleopardiks kutsuti N Liidus alpiniste, kes olid roninud kõigi nelja riigi piires olnud üle 7000 meetri kõrguse mäe otsa. Jaan Künnap oli üks neist. Ja nagu küllap paljud teisedki lumeleopardid tahtis temagi ronida veel kõrgemale, kaheksa kilomeetri taha merepinnast pilvede poole. Ametlikult nimetati lumeleopardi NL ajal hoopis "NSV Liidu kõrgeimate mägede alistaja". Ning polnud just paljudel võimalik minna edasi kaheksanda kilomeetri poole, sest see asus väljaspool NSV Liidu kõrgemaid mägesid. "Oleks pidanud tulema siia viisteist aastat tagasi," tõdeb Künnap filmis Himaalaja kohta. Ning kuigi ta päris Cho Oyu mäe tippu ei jõua, siis kaheksa kilomeetri kõrgusele ometi. Nii et ühtaegu nii saavutus kui ka äpardus, tõeline mängumaa ühe tõsielufilmi tegija jaoks.Ja Künnap poleks Künnap, kui ta ei oleks fotograaf ja õpetaja. Ning lisaks kõigele suhtleja. Mis seal pikalt rääkida, üks hea filmikangelane.
Riho Västrik on oma tõsielufilmi põiminud sisse nii mõnedki intriigid, mis seda pingestavad. Kohati isegi tundub, et film on lavastatud. Kuid ei ole. Seda on tehtud kaks aastat ja saadud 52 minutit. Selles ekstraktis on oma positiivsed kangelased ja taustafiguurid, meeskujud ja naistegelased, eraellu sekkujad ajakirjanikud ja riiukukedki. Siin on traagikat ja koomikat, labasust ja rafineeritust.
Kogu see tohuvabohu keerleb justkui ühe suure mäe jalamil, et aeg-ajalt sinna otsa tõusta.
Tuleb kohe ja otse ütelda - "Lumeleopardi" väärtustab asjaolu, et filmi autor ja ülesvõtja on mitte ainult et mäe jalamil kaasa keerelnud, vaid ka selle otsa tõusnud. Mitte ainult mängufilmid, vaid ka tõsielulood kannatavad alatasa selle lihtsa vea all, et filmi tegija ei ole jaksanud, viitsinud või hoolinud tõusta ühes tegelaskonnaga mäe otsa. Mida ma selle all mõtlen, võin illustreerida Enn Säde filmi "Nelli ja Elmar" najal. Selle filmi tegi suureks just tõsiasi, et Säde võttis vaevaks tõusta oma kaameraga ka mäe otsa, mitte ainult jalutada jalamil.
Zoom ühes, kirka teises käes
"Lumeleopardi" filmides pidi Västrik tõusma mäe otsa ka sõna otseses mõttes. Mina küll ei tea, et Eestis oleks keegi teinud sellise vägitüki ning püüdnud "National Geographicu" seltskonna laadselt võtta ette ka rasket füüsilist pingutust nõudvaid filmiretki. Tavaliselt tehakse kõik, mis vähegi saab, ära ikka kodupargis ja Munamäel.Omaette nauditav ongi "Lumeleopardis" see tunne, et kohati näib Västrik oma nimekaimust linnu kombel lausa lendavat. Kui elukutselised alpinistid on jõudnud füüsiliste võimete viimase piirini, mil sammule järgneb samm nii raskelt, et kuulda on mäe hingamist, siis kaamera võtab toimuvat üles kord kusagilt taamalt, kord siitsamast kõrvalt, kord on see ronijatest ees, kord järel. Jakid ja šerpad ju ometi telekaamera taha ei asu, nii et tuleb siiski uskuda, et Västrik ei tee sohki ja on ikka ise, kaamera seljas, pidevalt oma kangelaste ümber ringlemas. Zoom ühes, kepid teises käes, on ta tassinud oma lindid sinna, kust paljud omal jalal üldse alla ei tule. Ning täisvõetuna kassetid ja kaamera veel 7100 meetri kõrguselt tagasigi sikutanud.
Miks mäkke ronitakse, seda küsib alpialgajalik ajakirjandus ikka ja jälle. Ja sedagi, et "mis tunne on, kui alla tulla." "Mäe otsas on nii külm, et seda sa siin ilma peal ette ei kujuta," ütles Jaan Künnap mulle, kui temaga paari aasta eest intervjuud tegin. Ja kinnitas siis ning nüüd filmiski, et alla tulla on alati ohtlikum kui üles minna. Kuid ega see pole üllatav. Nii on eluski. Tipus on ikka külmem, kui arvatud, ja enamik inimesi sureb alla tulemise peal, mitte üles ronides.
Västriku film näitab aga muu hulgas kätte ühe suuna, et miks sinna mäe otsa üldse ronitakse. See kristalliseerib. Suhted iseenda, looduse ja teistega muutuvad kuidagi täpsemaks ja teisalt ka kangemaks. Ega ilmaasjata mängi Künnap oma pikaajalise kaaslase ja konkurendi Tõivo Sarmetiga meile ette nii mõnegi kunagise konflikti taaselustamise stseeni. Miks ikka tehti nii või naa, miks ikka üks või teine ütles nii või naa. Selles on küsimus. Alpinistid on lõpuni minejad, ja lõpuni minejate saatus on üksindus. Üksinduse anatoomia võib avalduda lihavõttepühadeaegses munakoksimises oma tütre ja endise naise seltsis, võib aga esile tulla ka telestuudios kaamera ees.
Surmatantsu keerutades
"Lumeleopardi" üks tegelasi on surm, mille eest hoiatamisega film algabki, ja kui protagonist korduvast baaslaagrite vahel ronimisest viimse piirini kurnatuna mäe otsast alla komberdab, on surma pitser muutnud mehe ligi kaks korda vanemaks. Kuid elame veel, nii nagu Künnap ise kähistab, ja selle kinnituseks muutuvad lõpukaadrid oma absurdses tantsus suisa farsiks kätte.Mäed ja naised on need loodusnähtused, mida Künnap on enim pildistanud, ja samu asju on püüdnud jäädvustada ka Västrik. "Pildistan kõike, aga mitte kõigiga," ütleb Künnap oma modellide kohta. Kuid enam kui miski muu ütleb tema pilk, kui ta istub missivõistluse zhüriis ja oma sigaretisuitsu tagant võistlusobjektide kehasid seirab, neid justkui tükkideks lahti võttes. Fotograaf kui staarivalmistaja, kes Keila-Joa kose juures on võimeline klõpsutama pilte, mis läheksid "agentuuridele" peale, ikka klõps-klõps (kaks kikivarvul hiilivat turisti Västriku ja Künnapi kaamerate vahelt läbi lipsamas), muudab ent oma rolli tundmatuseni, kui aitab alustada mägironijatel oma alpinismikoolis.
Ingel kaamera taga, ninakrimpsutaja mäe tipus, nooruslik härrasmees Katmandus, rauk Cho Oyu turjal. "Alpinistid ja fotograafid on ühesugused inimesed - nad lähevad alati lõpuni," ütles Künnap kunagi mulle. Küllap iseloomustab see lause ka filmi temast, mille on teinud Riho Västrik, kes on ise nii alpinist kui ka kaameratagune mees. Selle filmi kohta ei saa kasutada sõnu kordaläinud või untsuläinud. See on läinud lõpuni.
On lõpetanud aastal 2000 Tartu Ülikooli ajaloo osakonna, lisaerialana ajakirjandus.
Ajakirjanikuna töötas:
Filmid:
Tagasi