Mõrvarmägi alistus

"Kui Jaan Künnap ütles instruktor Ivole, et ootame Tarmo järele, näitame talle sadulat ning hakkame siis vaikselt alla tulema, tekkis minus täielik paanika. See tähendas, et aega on liiga palju kulunud ja ärme neid poisse tippu laseme,” rääkis Von Krahli teatri näitleja Erki Laur, kuidas ta Linnateatri näitleja Tarmo Männardiga juulikuus Elbruse tipu vallutas.

Erki tegi näo, et ta seda kõnelust ei kuulnud ning hakkas vaikselt ent kindlalt edasi rühkima. "Varsti oli Tarmo minu kõrval ning siis me lihtsalt kihutasime tipu poole. Jaan ütles hiljem, et ta pidi ju kuidagi meie tempot tõstma,” sõnas Erki.

Juuli alguses suundus 63-liikmeline grupp Venemaale Kabardi-Balkaaria Vabariiki. Eesmärk oli üks – ronida Euroopa kõige kõrgemasse punkti, Elbruse tippu. Sellele eelnes kolm päeva bussisõitu kummalise ökoloogiamaksu ja Eesti õllest koosneva külakostiga Vene miilitsale ning aklimatiseerumislaagrid erinevatel kõrgustel.

Tuikusin kui baleriin

Erkil ja Tarmol oli kindel eesmärk vallutada 5642 meetri kõrgune Elbruse läänetipp. "Sinna ei olnud mõtet minna niisama turismireisile, millele eelneb kolm päeva kurnavat bussisõitu ja seiklusi,” leidis Tarmo.

Esimene mäkketõus nurjus halva ilma tõttu. Seepärast jäi osa mägironijaid 4200 meetri kõrgusel Prijuti baaslaagrisse paremat ilma ootama. Kuid ka teine öö oli tormine. Hoolimata sellest, et näkku peksis nõelteravat rahet ja lund, pinnatuisk pani varbad külmetama, varem sissetallatud rada kadus kiiresti ning nähtavus oli halb, rühkis mäele jäänud grupp tipu poole.

"Kui pidime halva ilma tõttu tagasi pöörduma, jäin mina mäehaigeks. Pea valutas, kõrvades huilgas ja vaateväli kahanes kolmenelja sentimeetri laiuseks. Tuikusin nagu baleriin, tulin alla, kuid mõnikümmend meetrit raja kõrval on lõhed, sellepärast olid telgikaaslased mu kõrval ja hoolitsesid mu eest,” meenutas Tarmo Männard esimest retke.

Olukord oli naljast kaugel, kuigi Tarmo mäehaigus oli teistele päris lõbus vaadata.

"Kui Männard tagasi jõudis, siis nägin, et väsinud rändur prantsatas telki. Aga hakkasin aru saama, et see, mida ta rääkis, ei olnud selge mõistusega inimese jutt,” rääkis Erki. Tarmo jutt oli olnud umbes järgmine: "Erki, kas sa nuuskasid?” Erki vastas jaatavalt. "Sinu vasaku käe all on rohelisest metallist luuk ja selle sees on veel üks luuk ja teise luugi all on valgel põhjal punane rist, mille all on taskurätik.”

Erki tegi sirrrdi telgiukse lahti, hakkas saapaid jalga panema ning mõtles, mida edasi teha. "Kuid Tarmo oli vupsti telgist väljas. Ma jõudsin veel hõigata, et hoidke seda meest kinni, tal sõitis katus minema.” Siis räägiti Tarmoga ja vastati tema küsimustele, võeti tema seljakott ning talutati alla.

Kissell laibaveest

Nende telkkond keetis Prijuti laagris kord kisselli ning kuna kõrgmägedes nõuab iga liigutus suurt pingutust, võeti vett lähimast allikast. Kui kissell oli valmis, lõhnas see nagu laip ja maitses nagu laip. Kuid rohkem neil kisselli kaasas ei olnud ja sestap tuli jook ka ära juua.

"Ütlesime Jaanile, et keetsime kisselli veest, mis laiba moodi haises. Jaan ütles, et see vesi tuleb lõhedest. See on ju inimesi täis. Ega keegi lõhesse kukkunud inimesi otsima hakka, võid sinna ise sisse kukkuda,” rääkis Erki matka köögipoolest.

Tipphetked

Ühel ööl käisid alumises, ligi 2000 meetri kõrgusel baaslaagris vargad. See oli just enne esimest mäkketõusu, kui mägede pojad viisid busside pagasikambritest ja telkide juurest minema varustust ning toitu.

"Minult varastati kogu varustus, kaasa arvatud tippu minemise riided. Olin ka ainus, kel oli õnne oma asjad tagasi saada, kuna vargad olid seljakoti visanud metsa,” rääkis Tarmo.

Teiseks meeldejäävaks hetkeks oli lumetorm esimesel ööl Prijutis. Tarmo sõnul on Eestis tavaliselt nii suvel kui ka talvel võimalik matkata ilma telgita. "Kuid selle tormiga oli selge, et telgita ei oleks me seda tormi üle elanud.”

Erki oli sellisest tormist unistanud ja ootas ärevalt, et kas tuul viib telgi minema või mitte. Ning kolmas tipphetk saabus 5642 meetri kõrgusel.

Unetus Prijutis

Erki meelest oli tippuminek rännak selle laiemas tähenduses. "Sa võid sinna minna ka kahekümnekesi nina nina vastas, kuid ikkagi oled seal üksi. Nii jõuad terve oma eluloo ja igasugused mõtted ringiratast läbi mõelda.

Näitlejad leidsid, et kuigi füüsiline vorm on sellisel matkal oluline, ei ole see esmatähtis. Oluline on, kuidas organism reageerib kõrgusele ning muidugi peab ka vaim valmis olema ja tahtma sinna üles minna. Nende grupis oli inimesi, kes ei saanud 4200 meetri peal öösel magada.

"Kui inimene jääb magama, läheb organism üle unere©iimile ning inimene hakkab hingama sügavalt ja rahulikult. Kui aga hapnikku napib, siis organism annab märku, inimene ärkab üles, hingeldab, tõmbab sügavalt hinge ja jääb uuesti magama,” selgitas Tarmo. Kuid sama asi kordub ikka ja jälle ning inimene ei puhka välja.

Tippu rünnates lahkutakse laagrist kella kahekolme ajal öösel. See on selleks, et jõuda ohutult nii üles kui ka alla ning jääks varuaega, kui keegi väänab või murrab jala, et ta mäelt alla tuua.

Tarmo Männard võtaks järgmine kord laskumiseks kaasa tagumikukelgu, sellise "õunakese” mis käib rihmadega ümber keha. "Meil kelku ei olnud, aga tšehhidel olid "õunakesed” ja nemad jõudsid märksa kiiremini alla.”

Samuti tasub ka kindad siduda nööridega kinni. Meie grupis oli noormees, kes hakkas ihuhäda rahuldama, aga kuna labakinnastega ei ole võimalik oma elutähtsatele organitele ligi pääseda, siis pani ta kindad maha, kusi ning avastas siis, et kinnas on lennanud umbes 20 meetrit kõrvale. Ta pani käe põue ja kõndis sadulani, aga sealt edasi ilma kindata ei saanud ning tal jäi tipust 200 meetrit puudu,” rääkis Tarmo õnnetust juhusest.

Kohalik luure keskagentuur

Linnateatri näitlejat pani matkal imestama kohalike elanike suhtumine vanematesse inimestesse. Ühte soojakus asuvasse kauplusbaari kogunesid õhtuti kohalikud noored, kes tegid suitsu, jõid õlut, kihistasid ja näpistasid üksteist. "Kuid ühel hetkel keegi röögatas: "babuška idjot!” ja kõik kadusid öhe. Siis loivas nurga tagant välja umbes 80-aastane kitlis ja toasussides vana naine, kelle peale Eesti noored ei kergitaks kulmugi,” jutustas Tarmo. Ta küsis hiljem, miks nad minema jooksid. "Noored ütlesid, et igaks juhuks. Ega me teda karda, aga saad aru, seda tädi kutsutakse kohalikuks luure keskagentuuriks.”

Mõrvarmägi

Näitlejad nentisid, et Elbrus ei ole kerge mägi, seal on paljud alpinistid ja päästjad surma saanud ning selleks peabki juht olema väga hea, teda peab usaldama ja talle alluma, et sinu laiba maitse ei lisandiks tulevaste põlvede kissellile.

Tarmo Männardi sõnul kutsusid kohalikud Elbrust ka gora ubitsa – mõrvarmägi. Ta kõneles, et kui oled kesest mäge ja tuleb pilv ühes lumetormiga, on nähtavus heal juhul viis meetrit. "Sul on valida, kas istud paigal ja külmud vaikselt või siis püüad kuidagi teed leida. Aga kui lähed paarkümmend meetrit vales suunas, ei kõnni sa enam kunagi.”