Mägironijat köidab elu pealpool pilvi

Tallinna lähedal Naage pangal kaljude küljes ripub igal pühapäeval paarkümmend alpinismihuvilist, kes valmistuvad suvel vallutama Euroopa kõrgeimat mäetippu.

Kõrgete mägede vallutajaid köidab elu pealpool pilvi ning nad on veendunud, et see, kes näeb ära päikese tõusu ja loojangu kõrgmäe tipus, on oma südame mägedele kaotanud. Vaatamata mägironijate julgele iseloomule ja põnevusjanule, ei taha kõrgete tippude vallutajad enda gruppi hulljulgeid, kes võivad ohtu seada teiste elu.

"Hulljulgus on rist ja viletsus ülejäänud grupile," kinnitab kaks aastat mägedes käinud Eero Tammelaan (21). Isepäised matkasellid võivad mägedesse ära eksida või mõnelt kaljult alla kukkuda, põhjustades seega matkakaaslastele palju muret ja tüli. "Ühe murtud jalaluuga inimese mägedest alla toomiseks läheb vaja tosinat meest," toob Eero näite.

Jaan Künnapi alpinismikool annab algajatele piisavalt kogemusi, et grupijuhi käe all mõni kõrgmäe tipp vallutada. "Kes mägedesse tahab minna, teab, kui põnev ja ilus seal on, aga seda, kui ohtlik seal võib-olla, nad ei tea," võtab 27 aastat mägedes käinud Jaan Künnap õpetamise sisu kokku. Selleks, et omapäi mõnd lumist tippu vallutama minna, tuleb koos kogenud grupijuhiga enne kõrgmägedes käia ja nii kaks-kolm aastat järjest.

Esimene lööb ja viimane kisub.

Ligi paarkümmend usinamat mägironijat teevad talvekülmasid trotsides trenni juba praegu. Juulis ja augustis seisab neist osal ees Euroopa kõrgeima mäetipu Elbruse (5621m) ja teistel Alpide kõrgeima tipu Mont Blanci (4810m) vallutamine.

Harjutajaid võib näha igal pühapäeval Naage panga kaljude küljes rippumas ning nädala sees Tähetorni hotelli läheduses.

Kaks aastat mägironimisega tegelenud Eero toksib haamriga seina sisse kaljunaela ning jagab asjalikke selgitusi. "Hääle järgi saab aru, kas nael on seina külge kõvasti kinni jäänud või mitte. Kui heli läheb kõrgemaks, siis on korras," räägib kogenenud naelatoksija.

Kaljuronimise tarkusi jagub algajale õppida hulgaliselt. Selgeks tuleb saada erinevad sõlmed: seasõrg, juhisõlm, surmasõlm ja soodisõlm, mis aitavad ronijal ennast köitega kindlalt karabiinhaakide külge kinnitada. Tähtis on teada, kui tihti kaljunaela seina sisse lüüa. "Kui vahe on liiga pikk ja keegi juhtub alla kukkuma, siis võib kukkuja õhus pendeldades end kaljuseina vastu ära lüüa," selgitab Eero. Jälgida tuleb, et köis jookseks vabalt läbi karabiinhaakide, et ka kõige viimane ronija köie kätte saaks.

"Mööda kaljusid ronides ongi esimesel ja viimasel ronijal kõige raskem. Esimene peab naelad sisse taguma ja viimane need välja kiskuma. Vahepealsed saavad kergemini läbi," muigab Eero.

Lahtine kivi pannakse taskusse

Kaljul ronimise üks esmaseid tarkusi on ka see, et lahtist kivi kunagi alla ei visata. Kivi pannakse taskusse või kuskile kindlama koha peale, kust ta enam alla ei kuku. "Väikesest kivist võib tekkida terve rusulaviin," teab Eero. Itaalia alpides käies astus Eero grupikaaslane liivahunniku peale, mis jala alt ära vajudes päästis valla peasuuruste kivide laviini. Viga tookord õnneks keegi ei saanud.

Enamus Naage pangal harjutajatest on mehed, sekka ka paar naist. "Siin saab kõike harjutada, nii priimuse käsitlemist kui ka kaljul ronimist," räägib Eero, kes on käinud juba kaks korda Elbruse tipus. Gaasipriimusel keedetud soe tee kulub kaljupanga küljes ronijatele hädasti ära, sest käed kipuvad mitme kraadise külma käes vägisi külmetama.

Alles sügisest mägironimise trenni tulnud Urmas Peiker (23) peab iganädalasi treeninguid mõnusaks kokkusaamise kohaks sõpradega ning võimaluseks vabaneda linnarutiinist. Suvel esimest kõrgmäge, 5621 meetri kõrgust Elbrust, vallutama minev Mart Toom (23) tahab selgusele jõuda, mida inimesed mägedest otsivad. "Paljud käivad seal ja tahan ka näha, mis seal põnevat on," põhjendab Mart oma huvi mägede vallutamise vastu.

Üksteist üle seitsme kilomeetri kõrgust tippu vallutanud Jaan Künnapi sõnul ei pruugi kõva treening tagada mäetippu jõudmist. "Mõni võib aasta otsa treenida, aga tippu ikka ei jõua, sest mäehaigus tuleb kallale," tõdeb alpinismikooli juht, lisades, et haigus tekib organismi mittekohandumisest kõrgmägede tingimustega. Mäehaigus väljendub peavalus ja oksendamises.

Mägironijate kohta tehtud statistika: palju rohkem õnnetusi juhtub mäest alla tulevate kui üles ronivate inimestega. "Üheks põhjuseks on oma võimete ülehindamine," räägib Künnap. "Ronija kasutab viimased jõuraasud mäetippu jõudmiseks ja alla tulla enam ei jõua."

Peale mäetipu vallutamist kaotavad paljud ka ettevaatuse ja muutuvad lohakamaks. Õnnetus või juhtuda ka siis, kui ei kuulata grupijuhi sõna ega pöörduta mäe jalamilt õigel ajal tagasi. Näiteks tuleb Elbruse jalamilt tagasi pöörduda täpselt kell üks päeval. "Kui ronija kella üheks tippu pole jõudnud, siis tuleb kindlasti tagasi pöörduda, sest vastasel korral jääd pimeduse kätte ega leia enam laagrit üles," kinnitab matkajuht.

Lumiseid mäetippu vallutama minevatel inimestel soovitab Jaan muretseda korraliku matkavarustuse. "Ilm on mägedes muutlik, kui näiteks madalamal võib päeval vabalt päikest võtta, siis öösel on viisteist kraadi külma," selgitab ta. Viletsa varustusega matkaja ei pruugi tippu jõudagi, sest külm hakkab enne näppudele ja varvastele liiga tegama.

"Kindlasti peavad olema:

• mittemärguvad saapad,
• tuult pidav jope,
• soojad kindad ning
• külmakraade pidav ja kaalult kerge magamiskott,"

loetleb Jaan vajalikku matkavarustust, mida soovitab osta spetsiaalsetest poodidest, sest siis on ikka päris kindel, et varbad märjaks ei saa ning tuul jopest läbi ei puhu.

Seljakoti soovitab Jaan samuti laenutada või osta võimalikult suure, et asju kergemini sisse panna ja välja võtta. Kogenenud matkajuhi sõnul on juhtunud, et mägedesse liigset träni kaasa võtvad naised ei suuda rasket seljakotti kanda.

"Naiste puhul on üks seeliku või kleidi kaasavõtmine normaalne, aga lokirullid on juba liiast," muigab grupijuht, kes on ise kord ühe tütarlapse lokirullid kaljuprakku visanud.

Suvel ettevõetavatest mägedest ei pea Jaan kergemaks ei ühte ega teist. "Elbruse tipus lumes sumpamine nõuab suuremat füüsilist pingutust ning Mont Blanc on jälle tehniliselt raskem," iseloomustab ta kaht mäge. Alpides asuv Mont Blanc on täis liustikke ja jääpragusid ning seal tuleb käia hästi palju köies. Elbruse tippu minnakse 4200 meetri kõrguselt kuni kaheksa tundi.

Küll aga peavad mõlema mäe tipu juba vallutanud matkasellid huvitavamaks Elbruse reisi, sest mäejalamil saab tutvuda ka Kaukaasia külaeluga, imetleda alpiaasade ja koskede ilu ning süüa piiramatult odavat shashlõkki.

Alpinist Jaan Künnap
    Sündinud 9. veebruaril 1948
    mägedes roninud ühtegi aastat vahele jätmata 27 aastat;
    vallutanud 11 üle 7000 meetri kõrgust mäetippu.

NELI KÕRGEMAT VALLUTATUD TIPPU:

• Kommunismi tipp, 7495m, Pamiiris,
• Lenini tipp, 7134m, Pamiiris,
• Korshenevskaja tipp, 7105m, Pamiiris,
• Han-Tengri tipp, 6995m, Tijan-Shanis.

Nende nelja tipu vallutamise eest on Künnapile omistatud lumeleopardi tiitel.
Käinud ka Tiibetis Cho Oyol (8201m) kaheksa kilomeetri piiril ja Mount Everesti jalamil. Cho Oyo asub maailma kõrgeimast tipust Mount Everestist (8848 m) 30 kilomeetri kaugusel.

EESTLASED ON VALLUTANUD:

• Estonia tipu, 6211m, Pamiiris,
• Tallinna tipu, 6047m, Pamiiris, ja
• Tartu Ülikooli tipu, 6350m, Pamiiris.

Jaan Künnap osales Tallinna tipu ja Tartu Ülikooli vallutamisel.

JAAN KÜNNAPI ALPINISMIKLUBIGA SAAB MÄGEDESSE MINNA:

• 25.juuni ja 5.juuli Kaukasuse ahelikul Elbruse tippu (5621m), hind klubiliikmetele 3800 ja teistele 4200 krooni;
  
• 5.august Alpidesse Mont Blanc`i tippu (4810m), hind 4500 krooni;
  reis kestab 20 päeva; sõit kohapeale ja tagasi toimub bussiga.

Osalusest tuleb teatada hiljemalt 1.maiks ja osavõtumaks tasuda 15.maiks;
info telefonidel 6 541 270 või 250 66 266