Elbrusele elu üle mõtlema

Jana Rand
"Eesti Päevaleht" 05.10.2002


Mõnikord on nii, et sa ei lähe reisile mitte uusi ergastavaid elamusi otsima, vaid oma hingerahu tagasi saama. Majesteetlikud mäed on elu üle järele mõtlemiseks ja enese proovile panemiseks paras paik

Ma olen kolmekümne üheksa aastane naine. Peale kõik-võimalikke reforme, koondamisi ja jamasid tööga on jõudnud kätte periood, kus masinavärk nimega minu perekond töötab enam-vähem häireteta ja ma ei pea lausa iga päev homse pärast muretsema. Kui inimesel parasjagu probleeme ei ole, mõtleb ta need ise välja. Mina näiteks otsustasin minna mägedesse.

Ma olen ennegi võtnud vastu otsuseid, mida ratsionaalselt on üpris raske seletada. Ehk on see seotud vaistuga, mis igas naises elab. Hea müügimehe osavusega valmistab see ette pakkumise ja kinnitab: see on sulle parim. Peale selle olin endale kunagi lubanud, et käin mägedes ära. Kaks korda olen juba ettevalmistusi teinud. Esimesel korral langes matk kokku sisseastumiseksamitega ülikooli, teisel korral kasvas kõht suveks suureks....

Seega möödus enamik mu puhkustest lastelaagrites ja suvekodus kokk-ujumisinstruktorina. Suve suursündmus oli harilikult mu vanima poja sünnipäev, millest sai osa poole küla jagu lapsi. Eelmisel suvel sai ta kuusteist. Ta oli kutsunud hulga sõpru ja ütles, et kui kartulisalat ja tort on laua peal, siis me tahaks omaette olla...

Lapsevanemale on see üsna hell, kuid ka kergendust pakkuv hetk, kui lapsed on suureks saamas. Miski on sinuski muutumas ja vajab selgimist. Minu otsus oli minna mägedesse, et üksi olles endaga nõu pidada, lepitust otsida ja vaadata, mis mu sees õieti veel olemas on.

Mägedes ei käida kunagi ük-si, nii sõitiski tegelikult Kaukaasiasse Elbrust vallutama umbes kuuekümnepealine matkajate-jõuk Jaan Künnapi Alpinismi-klubist. See aga ei seganud üksi-olemist, sest ma ei tundnud kedagi ja nautisin algul sedagi, et ma ei pea pidevalt suhtlema.

Lihtsalt ilus. Mäed on nii ilusad, et ei ole mõtet oma jõuetu sõnaga neid kirjeldada.

Ka südasuvel on õhk karge, liustikelt alguse saanud ojad puhtad ja jääkülmad, rohunõl-vadel õitsevad rododendronid ja liiliad. Kui on olemas tervistavad maalid, siis Kaukaasias peaks iga pilk, mille mägedele heidad, tervistav olema. Seesama lõputu ilu või siis hoopis hõre õhk tekitas mus päevadeks põhjendamatu piduliku elevusetunde, mida all olles koged harva ja harilikult hetkeks. Märkan muudki - isu on muutunud, ainevahetus kiirenenenud, samm on reipam.

Kõrgema tipu võtmiseks tuleb lauskmaainimesel hõreda õhuga harjuda. Tuleb iga kord järjest kõrgema mäe otsa ronida ja all laagris ennast pisut koguda.

Pilk Elbrusel kinni. Mõne künka ning 3400 meetrise T‰egeti tipus käidud, olen justnagu pikemaks kasvanud. Mul on tunne, et olen see, kes ma olla tahaksin või kunagi olnud olen. Elbruski ei näi enam kuigi kättesaamatu...

Mida päev edasi, seda rohkem kuuleb omavahelises vestluses sõna Elbrus. Tema kaks kumerat rinnakujulist tippu paistavad alt orgudest hästi kätte, sest nad on Euroopa ja Venemaa kõige kõrgemad - läänetipp 5642, idatipp natuke vähem. Orus olles algas päev harilikult käiguga harjale, kust Elbrus paistis. Elbrusel pole täna ühtki pilve! tervitasid inimesed üksteist hommikul . Õhtul kogunes rahvas kurule, võtsime vaikides istet ja jälgisime paaritunnist etendust nimega Päikeseloojang.

Tippu tõustakse harilikult laagrist, mille nimeks on Prijut 11 ja see asub 4100meetri kõrgusel kaljudel keset igilund. Käik tippu ja tagasi võtab umbes kaksteist tundi ja minek toimub ainult juhul, kui öösel ajavahemikus kaheteistkümnest kolmeni on nii selge, et tähed paistavad. Siis on kindlam, et lumetorm ei taba ronijaid pimedas ja valgega tagasi laagrisse jõudmisega ei ole muret.

Esimest korda üritasime tippu tõusta just minu poja sünnipäeval. Ilm oli kummaline. Istusin enne magama kobimist kaljunukil, silmapiiril täisringi ulatuses laiumas võimas Kaukasuse mäestik, mille enamik tippe oli meist allpool. Päike kippus Elbruse taha looja, korraldades enne tippudel ning pilvedel peegeldudes tõelise vaatemängu. Tükk maad allpool orus oli kõva pikseilm, nii et meil ülal olid juuksed püsti. Pikkamööda ujus kohale ja kattis meid suur valge lumepilv ning hakkas lund sadama. Istusin ikka nukil ja mõtlesin, et see on vaade, mida ehk Jumal saab nautida, kui ta maa peale viitsib vaadata. Veel mõt-lesin oma pojale. Tubli lapsevanemana oleks mul vist keeruline leida kaugemat paika, kuhu sünnipäeva puhul pakku minna.

Lund sadas kogu öö ja Kün-nap otsustas grupi alla tuua. Alpinism ongi üks suur ootamine ja pakkimine, lohutasid vanad tegijad. On aastaid, kus ei tulegi sobivat ilma, enne saab viisa otsa ja tuleb koju sõita.

Liiga kõrge. Teisel korral oli ilmaga kõik kombes. Tähed särasid ja isegi kuu paistis. Magama kell kaheksa, äratus kell kaksteist. Söök olukorras, kus iga aine tundub vastik. Kõik paksemad riided selga, kassid jalga, veepudel ja toidupakk taskusse. Kaksteist tundi käimist! Ma ei tea, mis kellelegi sealjuures kõige raskem tundub. Igaüks läheb omaette, iga sammuga võitlemas omaenda probleemidega. Vaid Künnap jälgib, et keegi päris kustunult maha ei jääks ja karjatab oma väsinud lambukesi edasi tipu poole.

Ümberringi on pime, puhub võimatult külm ja tugev tuul, mis kergema riidega rahva üsna pea alla tagasi ajab.

Algul kakskümmend sammu, siis järjest vähem ja püüad lõõtsutades õhupuudust ületada. Tatt ninast väljas, silme ees sädemed ja hirmus unekas, mis viitab mäehaigusele. Silme ette kerkib armas telk ja magamiskott, mitte Elbruse hiilgav tipp. Peale selle tuleb mul kass pidevalt jalast ära, nii et osa aega kulub maas vähkremisele ja kassi sättimisele. Kui märkan, et kass on kadunud ja lebab sadakond meetrit allpool, olen küps. Miks sa varem kassi ei proovinud, küsib Künnap. Miks... võib-olla selleks, et mägi saaks mu paika panna.

Viimane staadium. Alles siis, kui ma paar tundi hiljem oma telgis ärkan, jõuab mu hädisus mulle teadvusesse. Elbrus aga oli sellel selgel päeval iseäranis ilus ja majesteetlik. Alla tulles mõtlesin, et inimese koht on siiski maa peal, mis siis, et ta mõnel hetkel end ka jumalasarnasena tunneb.

Astusin sama teed ühe kogenud alpinistiga, kes pool elu mägesid mööda käinud. Tema ütles, et jaksas täna vaid sada meetrit ära käia, aga proovib järgmine kord uuesti ... ega Elbrus kuhugi ei kao.

Minule pakkus mägi hea õpetaja kombel võimaluse iseennast mõõta, justkui eemalt vaadata.

Kodus märkasin, et mäehaigusel on veel üks staadium. Hirmsasti tahaks tagasi.

Tagasi