Intervjuu Alar Sikuga (artikli lõpus)

Alar Siku ema tunnistas, et pole rahulikult magada saanud

Ühel tipu lähedale jõudnud meestest külmusid sõrmed ja varbad

"Alaril on traditsioon pärast ronimist habet mitte ajada," teatasid esimese eestlasena Everesti tippu tõusnud Alar Siku sõbrad, kui habetunud Everesti vallutaja koos teiste alpinistidega kahe ja poole kuu järel eile kodumaale tagasi jõudsid.

Alari ema Helgi ütles poega vastu võttes, et pole suutnud kaks viimast kuud korralikult magada. "Igal öösel olen üles ärganud ja mõelnud, kuidas mu poisil läheb," lausus ta. "Kartsime kodus väga, aga ta on täiskasvanud mees, kätt enam ette ei pane."

Peale ajakirjanike hordi oli eile koju jõudnud ekspeditsioonimeeskonda tervitama tulnud Alari kodulinnast Võrust paarkümmend sõpra-tuttavat kommituutude ja lilledega. Meeskond ei suutnud sooja vastuvõttu kohates liigutust varjata. Tänati toetajaid, sõpru, perekonda.

Tohutu saavutus

Kultuuriminister Urmas Paeti sõnul on kordasaadetut raske hinnata. "Kui on olnud võrdlus olümpiavõitjatega, siis tegelikult on olümpia võitnud üle 20 000 inimese, Everesti tipus on käinud üle tuhande," ütles ta.

Alar Sikk tunnistas, et tipus polnud jaksu millelegi mõelda. "Olime seal umbes pool tundi, lehvitasime Eesti ja Leedu lippu ning ainus mõte oli, kuidas alla saada," märkis ta. Ekspeditsioon lõppes kurvalt Ivar Laiale, kelle sõrmed ja varbad ära külmusid. "Ei tundnud üldse, et külm olnuks," ütles ta. "Kindad olid käes ja soojenduskotid kasutusel. Ühel õhtul olid sõrmed ja varbad kanged."

Ivar oli tippu jõudmisele väga lähedal, kuid ta pidi katkestama. Tema öösel üksi alustatud teekonnal näitas taskulamp ilmselt magama jäänud alpinisti surnukeha, kelle igavene uni kestab 448 meetrit kaugusel tipust juba seitse aastat.

Suigatamine võib maksta alpinistile elu. Kui Alar ja leedulane Saulius tippu vallutasid, jäi viimane tunniks magama. "Üritasin teda korduvalt üles ajada, võideldes ise unega. See oli üks ohtlikumaid hetki," ütles Alar.

Kriitilisi hetki oli mitu

Ekspeditsiooni juht Toivo Sarmet nentis, et hakkama saadi sellega, millest 40 aastat oli unistatud. "Oli viis tõsist olukorda, mil oleks pidanud mäkke ronimise pooleli jätma," märkis ta.

Mehi vintsutas 40 meetrit sekundis möllanud torm, mis viis 7500 meetril peaaegu kogu nende varustuse. Üks liikmetest, Margus Proos kukkus ja pidi seljavigastusega tagasi pöörduma.

"Meile öeldi, et sellistes tingimustes tippu ei minda. Viimase seitsme aasta jooksul pole selliseid ilmatingimusi olnud," lausus Raivo Plumer, kes katkestas, sest tundis, et ei pea vastu.

Ekspeditsiooni liikmed soovivad paar kuud kõigest puhata ja peredega aega veeta. Uuest katsest Everesti vallutada ei julgenud eile keegi rääkida.

Rasked hetked

Raivo Plumer: Neid oli mitu. Üks siis, kui Margus prakku kukkus, sest minu initsiatiivil ekspeditsioonile läksime ja tundsin enda süüd. Teine oli siis, kui selgus, et kolmandik varustusest on kadunud, sealhulgas kogu minu varustus. See oli tehniliselt kõige kriitilisem. Ja kui 19. mail läksime kõik koos tipuüritusele, avastasin, et minu füüsiline seisund pole suurem asi. Sisetunne ütles, et tuleb katkestada.

Margus Proos: Eks see kukkumine oli. Siis oli valu juba nähtud, kõrgusega olin harjunud, tervis oli külma ja kuiva õhuga harjunud ning siis loll juhus auku kukkuda - see oli ebameeldiv. Äraminek oli kurb, aga ma sain sellest üle. Peaasi, et hing sisse jäi.

Alar Sikk: mõtlesin pidevalt katkestamisele

(Tuuli Koch'i intervjuu Alar Sikuga 03.06.2003)

Ainsana eestlastest Katmandus Everesti vallutajate pubis tasuta süüa-juua saav kirglik suitsumees Alar Sikk tunnistab, et mõtles pidevalt katkestamisele, tehes samas viimase suitsu 8300 meetri kõrgusel.

Milline oli teie jaoks kõige kriitilisem hetk?

Kõige raskem oli murrangulise teise astangu algus. Teine hetk oli see, kui mul lõppes allatulekul hapnik. Peale selle külmusid prillid. Läbi prillide ei näinud mitte midagi ja ilma prillideta tekkis ere lumepimedus, mis oli veel hullem.

Kas tippujõudmine oli kõige võimsam tunne?

Ei. Kõige võimsam tunne oli siis, kui tipp hakkas paistma, aga minna oli veel kümme minutit. See oli kõige ülevam hetk.

Olite üleval pool tundi. Mingi mõte, tunne…

Kui ma millelegi seal isegi mõtlesin, siis hetkel pole see meeles. Seal on mõtlemine ja tunded niivõrd segased ning esimene soov on võimalikult kiiresti ja eluga alla pääseda. Teiseks tuleb üleval kohustused täita: lipp välja võtta, asi jäädvustada ning see ongi kõik.

Mitu korda soovisite katkestada?

Kogu aeg tagus peas ainult üks mõte, et tuleb minna alla tagasi. Aga ikkagi millegipärast läksin edasi.

Te ei tundnud teisi ekspeditsiooni liikmeid. Kui kiiresti kontakti saavutasite?

Kui tahan, siis klapin kõigiga hästi. Olen ju baarmen. Kui ma kellegagi ei klapi, on see minu viga. Sellises olukorras loevad väga palju kogemused ja kõik olid palju mägedes käinud.

Olid teised löödud, kui teie üksi tipu vallutasite?

Ei. Sest kui ma poleks tippu jõudnud, oleks ekspeditsioon läbi kukkunud. Tipu vallutamise üle olid kõik äärmiselt õnnelikud. Keegi pidi minema tippu, teisiti ei olnud võimalik.

Millest te puudust tundsite, millele mõtlesite?

Kõigele! Kogu elule! Kui lihtsalt kükitad, siis mõtled elu üle järele. Ja põhjalikult.

Olete muutunud?

Vaevalt. Mul on hea meel, kui jäin samaks, nagu olin.

Mis on esimene asi, mida nüüd teha soovite?

Välja puhata, pidu pidada ja siis tööle minna.