Alar Sikk

 

 

 

Everesti vallutajad seisid surmaga silmitsi

Priit Pullerits
"Postimees" 03.06.2003

Alar Siku ema veetis mureöid (esimese loo lõpus)

Kõige raskem, mille vastu esimese eestlasena maailma kõrgeima, Everesti mäetipu vallutanud Alar Sikk pidi võitlema, oli oht väsimusest ja lõikavast külmast magama jääda, mis sageli lõpeb igavesse unne suikumisega.

Ivar Lai, kes üritas päev pärast Siku vallutusretke samuti tippu tõusta, sattus öises pimeduses lambivalgel 8400 meetri kõrgusel ülesmäge rühkides otse rajal lebava jala peale. Kui ta valgusvihu veidi kõrvale keeras, silmas ta surnukeha, mis oli seal vedelenud tema hinnangul aastat kuus-seitse. Teise surnukeha leidis Lai tagasiteel.

"Niimoodi sinna jäädaksegi," ütles Lai eile Eesti Everesti-ekspeditsiooni pressikonverentsil. "Keegi neid ära ei korista."

Külmunud ihuliikmed

Lai seisis isegi surmaga silmitsi. Olles öö läbi Everesti tipu suunas sammunud, hakkas ta hommikul kell kaheksa tühjaks saanud hapnikuballooni uue vastu vahetama. Niipea, kui ta oli täis ballooni vooliku otsa kinnitanud, libises seljakott koos raadiosaatja, prillide ja muu varustusega kuristikku.

Seejärel ei jäänud tal muud üle, kui võtta hapnikuballoon kätte ning alustada kiiresti tagasiteed.

Kuigi Lai tundis tänu soojendusega kinnastele, et käed püsivad soojas, avastas ta laagrisse naasnuna, et sõrmeotsad on kivikõvad. Eile näitas ta pubisse Seiklusjutte Maalt ja Merelt ekspeditsiooni tervitama tulnud sugulastele-tuttavatele ning teistele mägironijaile tumesiniseid sõrmeotsi, millega ta kolksatades vastu lauda trummeldas, ilma et midagi tunneks. Kummagi käe väike sõrm oli tal üleni sidemes. Jalgadega, tunnistas Lai, pidi olukord veelgi karmim olema.

Mis ärakülmunud ihuliikmeist saab, ei osanud ta prognoosida, sest pole seni veel arsti vastuvõtule pääsenud.

Laastav torm

Kogu eestlaste Everesti-retke õnnestumine rippus juba algusest peale juuksekarva otsas. Kui seitsmeliikmeline rühm märtsi lõpul Everesti põhjanõlvale laagrisse jõudis, pidid nad ootama kaks nädalat, kuni teisedki ekspeditsioonid kohale jõuavad. Sest grupi juhi Tõivo Sarmeti väitel poleks nad oma väikeste jõududega suutnud tipu vallutamiseks vajalikus pikkuses nööre trassile vedada.

Niipea kui eestlased olid 7500 meetri kõrgusele rajanud oma viienda laagri, algas meeletu torm. Tuul ulgus kiirusega 40 m/s. Telgid puhus tuul koos magamiskottidega minema. Isegi 4,5 kilo kaaluvad hapnikuballoonid lendasid Sarmeti väitel kui udusuled mitme kilomeetri kaugusele.

Maikuu 10. kuupäevast lubas ilmateade tingimuste paranemist. Kuid see oli ainult lubadus. Kümne päeva jooksul ei muutunud midagi. Korea alpinist, kes on elu jooksul vallutanud maailma kõik 14 rohkem kui 8000-meetrist mäetippu, kinnitas, et sellistes oludes oleks tipu ründamine enesetapp.

Mis tähendas, et kui järgmiseks päevaks, 22. maiks ilm ei parane, tulnuks ekspeditsioon lõppenuks lugeda. Sest meeste Tiibeti viisad kehtisid vaid 27. maini.

22. mail tabas Sarmeti sõnul Eesti mägironijate gruppi jumala õnnistus: tuul muutus vaiksemaks kui varasematel päevadel.

"Everestil on ainult väga-väga halb ilm või väga halb ilm," nentis Alar Sikk. "Tippu saab tõusta vaid väga halva ilmaga."

Sikk alustas koos leedulase Saulius Viliusega tipu ründamist 8300 meetri kõrguselt öösel kella 3-4 vahel. Kuid 8600 meetri kõrgusel, kus püstloodis kalju otsa viib 1975. aastal paigaldatud lagunenud redel, sattusid nad ummikusse.

Ehkki redelil on võtta vaevalt kümme pulka, oli selle taha moodustunud ligi 30 inimesest järjekord. Ronimine nõudis mõnelt ligi tunni. Nad jäid kurnatusest redelile puhkama, kuigi ülejäänud neid kas ergutasid või sõimasid. Just selle redeli ees andsid palju ronijad alla, sealhulgas neljaliikmeline Moskva grupp.

Sabas külmetades uurisid ka Sikk ja Vilius raadio teel Sarmetilt, mis tingimusi ilmajaam homseks lubab. Et äkki on siis mõistlikum uuesti üritada.

"Mul langes süda saapasäärde, et poisid andsid alla," tunnistas Sarmet. Sikule-Viliusele oli tal teatada seda, et homme tuleb ilm samasugune, ainult pool meetrit lund sajab juurde.

Võidukas lõpp

Järgmine kõne Viliuselt rääkis aga hoopis muust: ta on jõudnud Everesti tippu ja kümne minuti pärast saabub sinna ka Sikk.

Koos nendega jõudis Everesti lõuna- ja põhjaküljelt tippu veel umbes 30 alpinisti. Ega neid korraga sinna rohkem mahtunukski, märkis Sikk.

Mingit hingematvat vaadet ei avanenud - tipp oli ümbritsetud tihedate pilvedega, nähtavus küündis heal juhul 30-40 meetrini. Sikk võttis oma leedukast kaaslasega korraks istet, et puhata. Siis koukis kumbki välja oma rahvuslipu, et sellega pilti teha.

Kuna Sikul oli hapnik balloonides otsa saanud, aitas Vilius tal laskuda. "Olin läbi," tunnistas Sikk. "Jala peal seisin, aga suurt kõndijat minust polnud."

18 tundi pärast otsustava teekonna algust said mehed viimaks vahelaagris telgis külje taas maha visata.

Sarmet kinnitas, et peale Siku ei olnud teistel Eesti grupi liikmetel vähimatki võimalust Everesti tippu jõuda. Nappis nii hapnikuballoone kui ka muud alpinistivarustust. Liiati hakkasid mehi painama tervisehädad. Sarmetit näiteks tabasid ägedad köhahood ja hambad hakkasid tuikama, Raivo Plumer aga tundis, et jaks on sedavõrd otsas, et ei jõua astudagi.

"See on loogiline, et just Alar Sikk jõudis tippu," väitis ekspeditsiooni arst Boriss Slepikovski, "sest ta on tüüpiline eesti mees: ta suitsetab, joob viina, on optimist ja ilus inimene."

Alar Siku ema veetis mureöid

Priit Pullerits
"Postimees" 03.06.2003

Eesti Everesti esmavallutajat Alar Sikku eile Tallinna lennujaama tervitama tulnud pensionärist ema Helgi tunnistas, et ei saanud murest poja käekäigu pärast ööde viisi põrmugi magada.

Kui ema, pisarad silmis, oli pärast kahte ja poolt murelikku kuud saanud poega taas emmata, tunnistas ta, et nüüd, mil Alar on elusa ja tervena tagasi, oleks talle justkui teine elu antud.

"Olen sama õnnelik nagu siis, kui ta sündis," lausus Helgi Sikk. "Lehed muudkui kirjutasid, kui raske neil on."

Koos ema Helgiga olid 8848 meetri kõrguse maailma kõrgeima mäetipu vallutamise järel rahvuskangelaseks tõusnud Alar Sikku saabunud kodukandist Võrust Tallinna vastu võtma ka pensionärist isa Aavo, ehitusettevõtjast vend Üllar ja onu Kaupo.

"Hea meel on pojast," lausus Aavo Sikk, kui Eesti Kaitseväe orkester Everesti-ekspeditsiooni liikmeid mürtsuva muusikaga tervitas. "Ilus tunne on. Selliseid hetki alati ei tule."

Kaotatud kilod

Isasilm märkas kohe, et poeg on kurnava retkega tublisti kõhnemaks jäänud. Alar Sikk ütles, et enda arvates kaotas ta Everesti vallutamisega kümme kilo.

"Kahju, et poiss nii karvane on," lisas ema. "Muidu on ikka sile, aga nüüd näeb välja nagu moslem."

Abikaasa seletas talle, et raseerimata, habemesse kasvanud lõug peab mägironijaile tagama, et kõik läheb hästi.

Sikkude meespere väitis, et ei kahelnud hetkegi Alari suutlikkuses Everesti tippu jõuda. "Tunnen poissi," lausus isa, "teadsin, et ta on tegija mees."

Alar Sikust viis aastat vanem vend Üllar kirjutas noorema velje suursaavutuse teatud määral ka enda teeneks. "Teda sai ikka omal ajal treenitud, näiteks kalakoti kandmisega," rääkis ta muiates lapsepõlve meenutades. "Mina sõitsin rattaga ees, tema tuli jooksuga, kott käes, järele."

Varjatud teenistus

Alar Sikk teenis 1980. aastate keskel Nõukogude piiratud väekontingendi koosseisus Afganistanis. Kuid emale-isale saatis ta sealt kirju, väites, et teenib aega Mongoolias.

"Küll ta kirjutas ilusasti, et seal on ilus loodus ja stepis on mongolite telgid," meenutas ema Helgi Sikk, keda poeg soovis sel moel säästa südamevalust ja pisaraist.

Pärast armeeteenistust hakkas Alar Sikk käima matkadel Siberis, Kamtshatka poolsaarel ja Kuriili saartel ning Kesk-Aasia kõrbetes. Esimese suure mäena vallutas ta 1998. aastal 5642-meetrise Elbruse Kaukasuse mäestikus.

Ehkki maailmas leidub peale Everesti veel kuraditosin vähemalt 8000-meetrist tippu, mida Sikk võiks vallutada, unistab ta ema rohkem sellest, et poeg võtaks naise ja looks pere. "Aga seda küsimust ei tohi me talle esitada, see on meil kodus tabu," lisas ta.

Tagasi