Esimesed eestlased suuskadega Gröönimaal

Marko Kalve (28) ja Rain Lond (25) on kaks meest, kes on juba eelmisest aastatuhandest head sõbrad. Esimeste eestlastena otsustasid nad selle aasta aprillis võtta ette hullumeelse retke Gröönimaale.

Lihtsalt Gröönimaale minek ju polegi teab mis hullumeelne, aga nemad plaanivad Gröönimaale n-ö kriipsu peale tõmmata ja seda puhtalt inimjõul ja suuskadel. Mobiili huvitas, mis on sellise ambitsioonika idee taga. Kuna tegemist on pehmelt öeldes raske reisiga, siis uurisime, milliseid ettevalmistusi mehed on teinud ja teevad.

Marko: See on juba pikka aega olnud meie unistus, juba lapsepõlves sai loetud Nansenit, sealt on see jäänud hinge ja nüüd on tekkinud võimalus.

Rain: Tegelikult ei ole suusatamine asja juures kõige olulisem. Muidugi me sõidame murdmaad ka, aga see pole asja iva. See on rohkem ikka matk ja me kasutame suuski kui abivahendeid.

Ettevalmistusest kõige olulisem on kelguvedamise treening. (Kummalgi mehel on kelgul ligi 200 kilo varustust! - toim.). Treeninguks on kummide vedamine.

Ülejäänud treeningu teeme lihtsalt jõusaalis ja jookseme, ja teeme muid selliseid asju. Ettevalmistus algas juba sügisel.

Kui pikk rada teil läbida tuleb?

Marko: Umbes 600 kilomeetrit tuleb ära. Viimased 30-40 kilomeetrit on jalgsietapp, kuna seal ilmselt ei ole enam lund. Reis peaks kõigi eelduste kohaselt algama 2.aprillil ja kestma 30-35 päeva, kõik oleneb aga ilmastikutingimustest.

Rain: Päevas peaksime keskmiselt sõitma umbes 20 kilomeetrit, aga esimestel päevadel sõidame kindlasti vähem, võib-olla sõidame 6 kilomeetrit, mitte rohkem. Alguses on päris jõhker tõus.

Marko: Sööki võtame kaasa 35 päevaks, võib juhtuda, et peame veetma mõned päevad tormivarjus.

Söögipoolisest valivad mehed kaasa kraami, mis on võimalikult kaloririkas. Suuremad söögikorrad on plaanis hommikul ja õhtul, päeval süüakse šokolaadi ja mustikakisselli. Hommikul ja õhtul on "pidulaual" müsli ja igasugused pakitoidud. Oluline on see, et toit oleks hästi kerge ja energiarikas.

Kuna matka pikkus on 30 päeva ringis, siis tekkis kohe küsimus, kas pole meestel kartust, et neil võib tekkida erimeelsusi ja rada hakkab raskendama omavaheline tülikoridor.

Rain: Sellistele asjadele ei tohi mõelda ja selliseid asju ei tohi juhtuda. Oht on muidugi olemas, aga erimeelsustest tuleb üle saada, sest pole sellist võimalust, et üks läheb ühele ja teine teisele poole.

Peale telgi, magamiskottide, priimuste, suuskade ja kõige muu, kui palju teil näiteks vahetusriideid on plaanis kaasa võtta?

Marko: Nojah… Ega eriti palju ei võtagi. Ühed sokid ja üks paar pesu. Suurt muud nagu polegi. Joped on seljas ja kui on palav, siis oleme fliisi väel, ega riiete jaoks palju ruumi polegi.

Mis on selle retke juures kõige suuremad ohud?

Rain: Ega midagi väga ohtlikku ju tegelikult pole, tuleb lihtsalt teada, kuidas erinevates olukordades käituda. Kõige suuremaks ohuks on vist jääprakku kukkumine. Aga meil on GPS-id (globaalsed satelliitnavigaatorid) ja satelliittelefonid kaasas, nii et abi me saame kutsuda. Kui vaja, tuleb helikopter meile järele ja viib siis kas lähimasse haiglasse või kuhugi mujale. Kõige viimases hädas saame kasutada spetsiaalset majakat, aga seda küll teha ei taha.

Marko: Helistada saame ja isegi kodustele saame helistada rohkem kui muidu, selle eest on EMT hoolitsenud ja katab meie kommunikatsioonikulud. Delfi portaaliga on meil selline kokkulepe, et inimesed saavad meile matka ajal küsimusi esitada ja iga päev püüame neile ka interneti teel vastata. Kui iga päev ei jõua, siis võimalikult tihti ikka.

Kas võtate igavuse peletamiseks kaasa ka mingit meelelahutuslikku kraami, raamatuid või kaarte?

Marko: Ei võta. Igavuseks lihtsalt pole aega.

Rain: Paaril matkal on mul taskukabe kaasas olnud, aga praktika näitab, et sellega pole miskit teha, kuna väsimus on nii suur. Kui väga igav on, saame koju helistada ja natuke lobiseda…

Tänu kommunikatsioonipartner EMT-le said suusamehed Marko ja Rain soetada ekspeditsioonitehnoloogia viimase sõna - spetsiaalse ekspeditsioonikommunikatsiooni tarkvara, satelliittelefoni, taskuarvuti ja Sony digifotoka.

See tarkvara võimaldab neil saata teksti, fotosid, videolõike või häälsõnumeid otse Delfi internetilehele, ilma et neil peaks olema selleks vahemees.

Loomulikult jälgivad Delfi inimesed, et kõik vigadeta sujuks. Info edastamine on umbes 40% odavam kui e-postiga saates.

Ametlik kodulehekülg