Jalutuskäik Elbrusel

Ekspressliin Tallinn – Elbrus – Tallinn

On üks bussiliin, mis väljub vaid kord aastas. Juuli alguses, kui idee järgi on Elbruse tippu ronimiseks kõige mõnusam ilm. Bussiga transporditakse seljakotte, alpinistihakatisi, kirkasid, priimuseid, kasse (ikka neid, mis saapa alla käivad) ja muud mägedes matkamisega seonduvat kola Tallinnast kolmepäevase teekonna kaugusel asuvasse Terskolli külla Kaukasuse mägedes Venemaa ja Gruusia piirialal, Musta mere ja Kaspia vahel. Reisijaid ühendab huvi mägede vastu ja soov tõusta Elbruse, Euroopa kõrgeima mäe, tippu.

Kogu ekspeditsioon toimub alpinismiguru Jaan Künnapi juhtimisel. Tegu on nn õppereisiga mägedesse, mis peaks kroonima terve talve kestnud õpinguid Jaan Künnapi Alpinismiklubi alpinismikoolis.

Esialgu tundub väjavaade veeta kolm päeva bussis üsna ebameeldiv, kuid vaatamata palavusele ja kokkupressitud olemisele võib siiski ilma suuremate kehaliste ja hingeliste traumadeta õnnelikult sihtkohta jõuda. Sõidu sisse kuulub kaks kohustuslikku peatust – üks ujumine ja üks nn samovaride peatus Losovo nimelises külas. Otse tee ääres asuvad müügiletid ja poekesed meenutavad elu Indias. Ainult lõhnakoloratuur on tunduvalt kahvatum. Sõidule lisavad põnevust Vene liiklusmiilitsad, kes bussi agaralt kinni peavad, lootes leida mõnd viga, mille pealt annaks kasu lõigata. Sinna ja tagasi sõites tuli nendega tutvust teha kokku üle kolmekümne korra.

Esimesed mäed ilmuvad silmapiirile alles kolmanda päeva pärastlõunal. Seniajani on tee läinud suhteliselt laugelt ja otse üle Venemaa lausa lõputuna paistvate avaruste. Nüüd siis oleme jõudnud Kabardi-Balkaari Vabariiki. Buss keerab sisse Dünamo spordibaasi silti kandvast väravast Terskoli külas. Oleme kohal ning asume Baksani jõe kaldala suurte mändide alla baaslaagrit püstitama. Baksani vete mühin on päris vali ja unelauluks hästi ei sobi. Ent seda uhkem on hommikul, hambahari põses, jõe äärde lonkida ja pesta nägu jääkülmas vees, samal ajal taevasse kõrguvaid lumiseid mäetippe silmitsedes.

Aklimatiseerumine

Altimeeter näitab kõrguseks 2100 m. Algab esimene aklimatiseerumisetapp. Asi selles, et mida kõrgemale, seda hõredamaks õhk läheb, ning sellega tuleb organismi harjutada. Liiga kiire tõus kutsub esile mägihaiguse, mille kergem variant kujutab endast peavalu, raskem aga põhjustab kopsu- või peaajuturse ning võib saada saatuslikuks. Niisiis, et olla heas, vormis tegime esimesel päeval harjutuseks 700-meetrise tõusu Observatooriumi künkale (2879 m) ja teisel päeval ronisime veel kõrgemale – Kaukasuse peaahelikul asuvale Chegetile (3404 m). Päevakava nägi ette õppused kaljudel, lumel, rohu- ja rusunõlvadel, mis osutus esimeseks päris raskeks katsumuseks. Algatuseks istusime hoopis tõstuki peale ja lasime ennast paar-kolmsada meetrit kõrgemale vedada. Tõstuk on selline paras lõbustuspargi atraktsioon, kus trossi otsast tuleb alla toru, mille küljes on kaks istet ja ei mingeid turvameetmeid. Tõstukilt avanes esimest korda vaade Elbruse mäele. Paksu lumekihiga kaetud, kahe tipuga kustunud vulkaan lösutas majesteetlikult silmapiiril.

Teisest tõstukijaamast edasi läksime juba jala. Tõus oli üsna järsk. Keset nõlva lõppes teerada äkki otsa. Kui me siis nõutult matkainstruktor Borissi poole vaatasime, saime juhise otse edasi minna. Nõnda ronisimegi järsakust üles, igaüks ise mööda mättaid sobivat teed otsides. Lõpuks tuli tegelda ronimisega selle otseses tähenduses. Olime jõudnud mäeharjale ja seal otsas liikumine kujutas endast osavat laveerimist kivistel kaljudel, mis olid nagu suured kivikuhjatised ning nõudsid juba elementaarseid ronimisoskusi. Pärast Chegeti tippu ronimist (mis oli esimene tipuvõit) oli aeg õppida lumejärsakutelt laskumist. Jaan näitas, kuidas kirka ja käimiskeppidega nõlval pidurdada ning kuidas lumel liigelda ja... otse ees ootaski paarsada meetrit järsku lumenõlva. Esialgsetele katsetele ontlikult mäest alla astuda järgnesid peagi lõbusad kilked, kui üks ja teine pepuli kukkus ja täiel kiirusel mäest alla sadas. Kui kiirus peadpööritavaks muutus, tuli ruttu kõhuli keerata ja kirka lumme lükata, kuid see ei õnnestunud just kõigil. Sedasi siis vaheldumisi suusatades, pikki samme astudes, täies pikkuses liugu lastes ja siis jälle pidurdades väljusime lumetsoonist üsna kiirelt.

Vastavalt programmile järgnes laskumine mööda rohunõlva... ja siis piiritsooni kontrollpunkt, kus tuli ette näidata luba piirkonna läbimiseks. Mundrimehed väitsid algul, et meil puudub luba orus viibida. Ent pärast mõningaid telefonaate staapi mõtlesid nad ümber. Kuidagi kujunes nii, et tagasitee Chegeti külla tuli ise leida. Mul õnnestus ühe eriti järsu ja sirge teeraja otsa komistada. Varbad olid suure kalde tõttu pidevalt saapaninas kinni . Laekusime paarikaupa väsinute, ent õnnelikena. Olime mütanud umbes 11 tundi jutti. Oli olnud seiklusrohke spordipäev. Jaan õnnitles kõiki esimese treeningetapi eduka läbimise puhul ja premeeris puhkepäevaga, täpsemalt aktiivse puhkepäevaga. Soovijatel oli võimalik mõõta mägijõgede voolu võimsust ja proovida neid ületada, toeks männitoigas ja julgestusköied. Asi selles, et mägijõgedes on vool niivõrd kiire, et niipea kui jala natukenegi põhjast lahti tõstad, võtab vesi võimust ning kisub jala tohutu jõuga kaasa, mille järel kaob ka püstiseismiseks vajalik tasakaal.

Järgmine päev nägi ette tõusu tõstukiga Elbruse nõlvadele Prijutile (4200 m), ikka aklimatisatsiooni raames. Ent ühe väiksema pundi peas keerles idee vältida tõstukeid ning minna jala – ka aeglane tõusmine pidi aklimatseerumisele kaasa aitama. Mõte ei andnud rahu ja nii saigi asi teoks. Õhtupoolikul ajasime oma kola suurtesse seljakottidesse ja sebisime endale kohaliku takso, mis meid siis saja rutsi eest „tee lõppu“ naaberkülla ära viskas. Taksojuhiks oli selline vanem vuntsidega mägedepoeg. Esimesega hooga küsis ta, kas oleme Tðehhist, ja kui me vastasime, et hoopis Eestist, läks onu õige hoogu ja hüüdis rõõmsalt – bratja! Saime kuulda kabardiinide ja balkaaride raskest saatusest ja sellest, kuidas teda väikese poisina Uuralite taha küüditati, nagu ka paljusid ta rahvuskaaslasi, ning kuidas tema ikka mägedesse tagasi tuli. Aimata võib, et nende mägilaste hinges kripeldab igatsus iseseisvuse järele.

Pärast taksosõitu algas järsk tõus mööda rusunõlva. Sääremarjad olid tubli tunni pinges ja varbad taeva poole suunatud, enne kui soovitud sihtpunkti – teise tõstukijaama – jõudsime. Lõime oma telgid püsti ühel maailma kaunima vaatega laagriplatsil – ilus roheline murulaik, ümbritsetud orgu piiravatest lumistest mäetippudest, mis loojuva päikese valguses roosakalt kumasid. Kartulipudrust ja turistieinest koosnev õhtusöök maitses taevalikult. Kusjuures konservi kõige populaarsemaks komponendiks osutus muidu põlatud rasv ning tekkisid imelikud soovid lusikaga võid süüa. Ja ei, me ei olnud rasedad!

Järgmine hommik vedasime oma suured kotid jälle selga ja jätkasime teekonda. Ees ootas umbes 1400 meetrit tõusu, esialgu rusul ja edasi valdavalt mööda lumenõlvu, kõrvalt paistsid ka suured jäälõhed ja vahel tuli kõndida lumekihil, mille all vulises jõgi. Jõudsime sihtpunkti tõstukitega tulijatega ühel ajal, ent tunduvalt väsinumatena. Prijutis laamendas tugev ja külm tuul ja päikest paistis vaid raashaaval. Telke üles pannes tuli hoolega peale passida, et tuul nende osasid ära ei viiks. Paljudel ilmnesid kõrgusest tulenevad vaegused ning söe, aspiriini ja paratsetamooli tabletid olid popid, kuna nii mõnelgi vasardas pea täie hooga. Järgmine hommik nägi ette varajast ärkamist kell kuus ja tõusu Pastuhhovaja kaljudele (4690 m), kassid all. Minul olid jalad eelmise päeva traavimisest kanged ning tõus kujutas endast parajat katsumust. Taarusin aeglaselt üles, endal kael pidevalt keerdus, et saaks ikka võimlikult palju imetleda avanevaid uhkeid vaated Kaukasuse mäeahelikele. Sama päeva pärastlõunal laskusime alla Terskolli taastuma, et ülejärgmisel päeval naasta ja üritada Elbruse tippu välja minna. Aklimatiseerumise võis lugeda lõppenuks.

Tipu päev

Mägedes on ilm määrava tähtsusega. Kui sellega veab, on ka tippu jõudmine hulga kergem ja tõenäolisem. Kui mitte, siis võib jäädagi paremat ootama. Jaan andis juba õhtuses infotunnis teada, et ilmselt saame öösel ikka alustada tippu minekut, kuigi ringi vaadates tundus taevas veel hulgaliselt pilvi olevat. Seni siis üritasime telkides jõudu koguda ja magada. Südaööl särasid taevas tähed ning peagi seisis teel oma 30 pealambi tulukestrivis, sama palju paare kasse tammus kärsitult lumes ja ootas liikumisluba. Olemine oli üsna unenäoline. Tammusime mitu tundi pilkases pimeduses hanereas muudkui üles ja üles. Mida kõrgemale jõudsime, seda valjemalt ja valusamalt puhus tuul, paisudes hooti üsna vägivaldseks. Idataevas hahetas ning lootsin salamisi, et kui valgeks läheb, siis ehk ilm paraneb või vähemalt läheb soojemaks. Ent see oli asjatu lootus. Tuulepuhangud tugevnesid õige ebameeldivaks ning perioodiliselt käisid üle pinnasetuisu lained, mis peksid vastu nägu ja jalgu eri suuruses lume- ja jäätükke. Tuuleiilide ajal oli edasiliikumine sama hästi kui võimatu. Tõmbasin end küüru ja surusin kirka tugevalt lumme, et mitte lendu minna. Esialgne hanerivi oli lagunenud ning paljud olid juba tagasi pöördunud, s. t tipu üritamisest loobunud. Järsku tundsin ennast väga väsinuna. Tuule käes lumme maha istuda eriti ei tahtnud. Joogipudeli kättesaamiseks oleksin pidanud kindad käest võtma, see aga tähendanuks kibedat külma. Surusin vaheldumisi küüsi sõrmeotstesse ja vastavalt juhistele liigutasin pidevalt varbaid. Taarusin üsna vaevaliselt edasi. Lootsin muudkui, et kui Sadula (ida ja lääne tipu vaheline ala) suunas keeran, siis ehk jätab tuul mu rahule, aga kaugel sellest. See kõik polnud sugugi lõbus. Nina jooksis, aga nuusata eriti ei saanud ja tormimaski ära võtta ka ei tahtnud, sest siis oleksid tuul ja päike mu niigi ärapõlenud ja koorikutes ninaga üks-null teinud. Nägin ees inimesi liikumas mööda Elbruse läänetipu nõlva üles. Tõus tundus üsna pikk ja järsk. Mõistus ütles, et olen liiga väsinud, ja võimalus, et mõne oma näpu või varba ära külmetan, tundus reaalne. Ka Jaan rõhutas, et oluline pole mitte üksnes tipp, vaid ka omal jalal allatulemine. See pidavat olema tõusmisest veel ohtlikum, kuna inimesed on väsinud ja teevad kergemini vigu.

Pöördusin enam-vähem Sadulas (5200 m) tagasi. Arvestada seda, kui vaevaliselt ma mäest alla koperdasin, oli see ohutustehnika seisukohast igal juhul õige otsus. Minu egol on muidugi pretensioone, ent mägedes tuleks kuulata siiski mõistuse, mitte ego häält. Kui küsida, miks ma tippu välja ei läinud, siis paneks kolmandiku halva ilma, kolmandiku läbimõtlemata varustuse ja toitlustuse ning kolmandiku enda füüsilise nõrkuse ja kõrguse arvele. Seda enam imetlen ühtteist vaprat, kes nendes rasketes tingimustes suutsid Elbruse tippu välja jõuda.

Ene meenutused tippu jõudmisest

Olin varem Elbrusel käinutelt kuulnud, et pärast päikesetõusu läheb ilm soojaks ja hakkab palav, aga meiega see nii ei olnud. Jätkusid tugevad tuuleiilid, millega tuli võidelda, et need meid nõlvalt alla ei puistaks, ja kogu aeg liigutada jäsemeid, et need ei külmuks. Ka Sadula peale välja jõudes kogus tuul idatipust hoogu, et siis täies jõus üle vuhada ja seejärel nõlva pidi üles lääne tipu poole suunduda. Enne Sadulat jäin vaid koos ühe tðehhiga edasi rühkima ja hetkeks tekkis isegi kahtlus, kas sellise tuisuga tohib üldse edasi minna – äkki algab tunni pärast torm? Otsustasin siiski Sadulani välja minna ja siis vaadata, mis edasi. Jaani juhtnööride järgi tuli kell 12 tagasi pöörduda, ükskõik, kus sa siis parasjagu nõlval olid. Kuna aega jagus ja Sadulalt paistis, et mõned täpid liikusid ikka tipu poole, sai otsus tehtud ning pärast puhkust ja teiste järeleootamist sai läänetipu poole teele asutud. Kuuldavasti pidi Sadulast vaid järsk tõus üles olema, aga ega ikka ei kujutanud ette, et teekond on nii pikk, kui Sadulast tippu oli kõrguste vahe kõigest 400 meetrit!

Pärast esimest pikka diagonaali tuli järgmine diagonaalne tõus, siis tõusis veel vertikaalselt ning kõige tipuks, kui olid juba üles jõudnud, nägid, et tipp polegi mitte käeulatuse vasakul olevad künkad, vaid mäenõlva tagaotsas paistev küngas lipukestega, milleni jõudmiseks tuli veel horisontaalselt jupp maad vantsida ja lõpuks järsk tõusuke võtta. Õnneks oli minul pea selge ja ei ilmnenud ühtegi mägihaiguse tundemärki, ainult jalad väsisid aeg-ajalt järsku nõlva mööda üles rühkides ja tuulega võideldes. Hiljem küll kuulsin teistelt, et nii mõnelgi oli külmauni, mõni nägi lund lillana ning osadel tippujõudjatel tekkis tugev peavalu, millega lisaks tuulele võidelda tuli. Aga Euroopa kõrgeim tipp – 5642 m – oli seda väärt, hoolimata seal valitsevast tuulest ja külmast – kõik need imelised vaated kõikidesse suundadesse ja allpool pesitsevad pilvetopid, mille vahelt paistsid Kaukasuse aheliku teised tipud!

Mina jõudsin Prijuti laagrisse tagasi 12 tunni möödudes. Olin praktiliselt kogu selle aja jalgel olnud ning minimaalselt joonud ja söönud. Prijutis oli soe. Telgis küttis päike nii, et sai rahulikult t-särgi väel olla, ja väljas lumel lendasid kirjud liblikad. Kogu ülejäänud päeva ja öö sinna otsa magasin väsimust välja. Imestan juttude üle, et Elbruse tippu on mindud ka teksades, tennistes ja t-särgis. Mina ei kujuta ette küll, kuidas see võimalik võiks olla, isegi kui arvata, et seekord juhtus olema tavapärasest hulga külmem ja tuulisem ilm.

Ega ikka ei ole nii, et pärast Elbrusel käimist jäime kohalikku õllebaari pidama. Järgmine päev nägi taas ette aktiivset puhkust, mis tähendas, et sai harjutada kaljuronimist lähedalolevatel nõlvadel ning siis ootas ees kolmepäevane matk.

Matk koos Koiavgani kuru ületamisega Adõr Su orust Adõl Su orgu

Matkale minnes ei kujutanud keegi eriti ette, mis meid täpselt ootab ja mida tuleks kaasa pakkida. Esmalt sõitsime bussiga Adõr Su orgu, kus meid koos seljakottidega maha pandi. Sealt vantsisime nii 12 kilomeetrit mööda mõõdukalt tõusvat kruusateed Ullu-Tau laagrisse. Nimetet alpilaager on omaette spordikompleks, kus treenivad eri spordialade esindajad, sealhulgas alpinistid. Künnapi klubi väike edasijõudnute grupp ootas meid seal juba ees. Järgmisel hommikul jätkasime teed kuru poole. Plaan nägi ette tuhat meetrit tõusu ning sama palju laskumist. Esialgu tundus rada üsna kerge, vaid mõned jõeületused pakkusid pinget. Siis algas tõus – algul piki mägioja ja alpiaasa, edasi maastik muutus, ilmusid esimesed lumelaigud. Liikusime piki moreenikuhjatise harja ja jõudsime välja järsule lumenõlvale. Tänasime oma peakesi arukuse eest kassid kaasa võtta ning haakisime küünised talla alla. Nüüd oli näha, mis meid tegelikult ees ootas.

Kuruni viis osaliselt lumega kaetud uskumatult järsk nõlv. Tundus pea võimatu sellest ilma köite abita üles saada. Üritasin atuda hästi täpselt jälgedesse, mida eesminejad teinud olid. Komistamine ja libastumine võinuks tähendada üsna pikka sõitu mäest alla ning võimalust enda järel tulijad kaasa tõmmata. Kurule jõudes tuli üle lumevalli ronida, ja olimegi astunud teise orgu. Kõrvalasuvalt kaljunukilt laskusid köitega miskid tegijamad alpinistid, kes tulid juttu puhuma ja küsisid ka, kas lähme Elbrusele. Kui vastasime, et seal on meil juba käidud, siis nad noogutasid ja ütlesid, et nüüd jalutate siin siis. Kes kuidas asju nimetab.

Ees ootas sama järsk laskumine. Igaüks „jalutas“, umbes viieteistkilone seljakott seljas, oma viisil ja tehnikaga alla. Mingi hetk kaotasin tasakaalu ja libisesin ülehelikiirusel uperpallitades edasi, suutmata pidama saada. Õnneks jäi mu teele lumehunnik, kuhu sobivalt sisse sõitsin ja pidama sain. Edasi suusatasin konservatiivsemalt mäest alla. Ületasime lumega kaetud mägijõe ja laskusime ja laskusime ja laskusime piki metsikult vahutavat jõge ja mööda hullult järsku moreenivalli. Juba tundus, et me ei jõua kunagi kohale laagriplatsile Zeljonaja gastilnitsasse, aga seal me siiski lõpuks olime. Ma polnud varem nii palju ja nii huvitavaid pinnavorme ja looduse ehitisi näinud kui seekord. Päev oli osutunud pikaks – umbes 12 tundi. Seega maitses toit taas ülihästi, uni oli magus ja unelaulu laulis seekord äike. Hommikul kallas endiselt vihma ning terve kolmas matkapäev möödus sajus. Jätkasime laskumist alla orgu pikki metsikult vahutavat mägijõge. Rada oli raske, ent põnev. Kitsas jalgtee jõe kaldal pakkus mitmeid võimalusi libisemiseks ning nii mõnigi jõeületus pani põlved värisema.

Kaks nädalat mägedes olid möödunud linnulennul. Kõik päevad olid tihedalt tegemisi täis. Nii mõnigi võrdles reisi pigem spordilaagri kui puhkusega. Kui bussiga tagasi sõitsime ja Vene ametnikud meid taas kinni pidasid ning küsisid, et kes me sellised oleme ja mis me siin teeme, vastasid bussijuhid neile, et tegu on alpinistidega Elbruselt. Päris uhke tunne oli sellise koondnimetuse alla käia. Eks me kõik olime mägedes liikumise osas kõvasti teadmisi ja kogemusi juurde saanud, nii et võib-olla siis tõesti – mitte turistid Eestist, vaid alpinistid Elbruselt.

VÄLJAVÕTTED:

Sõidule lisavad põnevust Vene liiklusmiilitsad, kes peatavad agaralt bussi, lootuses leida mõnd viga, mille pealt annaks kasu lõigata.

Liiga kiire tõus kutsub esile mägihaiguse, mille kergem variant kujutab endast peavalu, raskem aga põhjustab kopsu- või peaajuturse ning võib saada saatuslikuks.

Tõstuk on selline paras lõbustuspargi atraktsioon, kus trossi otsast tuleb alla toru, mille küljes on kaks istet ja ei mingeid turvameetmeid.

Jaan näitas, kuidas kirka ja käimiskeppidega nõlval pidurdada ning kuidas lumel liigelda ja... otse ees ootaski paarsada meetrit järsku lumenõlva.

Mägijõgedes on vool niivõrd kiire, et niipea kui jala natukenegi põhjast lahti tõstad, võtab vesi võimust ning kisub jala tohutu jõuga kaasa.

Paljudel ilmnesid kõrgusest tulenevad vaegused ning söe-, aspiriini- ja paratsetamoolitabletid olid popid, kuna nii mõnelgi vasardas pea täie hooga.

Tuulepuhangud tugevnesid õige ebameeldivaks ning perioodiliselt käisid üle pinnasetuisu lained, mis peksid vastu nägu ja jalgu eri suuruses lume- ja jäätükke.

Mõistus ütles, et olen liiga väsinud, ja risk, et mõne oma näpu või varba ära külmetan, reaalne.

Hiljem kuulsin teistelt, et nii mõnelgi oli külmauni, mõni nägi lund lillana ning osadel tippujõudjatel tekkis tugev peavalu, millega lisaks tuulele võidelda tuli.

Sadula peale välja jõudes kogus tuul idatipust hoogu, et siis täies jõus üle vuhada ja nõlva pidi üles läänetipu poole suunduda.