Everesti vallutaja Alar Sikk:
K 2? Miks ka mitte!

Kaks suvekuud 8035-meetrisel Gasherbrum II erakordselt raskeid ilmaolusid ning pidevat laviiniohtu trotsinud Eesti esimene Everesti vallutaja Alar Sikk (39) tunnistab, et eesmärgid peavad olema alati kõrgemad kui võimalused. Siku üks unistusi on raskeimaks mäeks peetud K 2 vallutamine.

Kui alpinist Tarmo Riga ja arsti Priit Melnikuga Gasherbrumi vallutuselt naastes lennukist maha astusite, oli teil kõigil K 2 särk seljas. On see sinu uus eesmärk?

Otseselt ei ole. Islamabadis lihtsalt ei müüdud teisi särke. Seal on kõik K 2-ga särgid. Aga miks ka mitte! Eesmärk peab olema alati kõrgem kui saavutus.

Gasherbrum II tippu jõudmine ebaõnnestus ning elasid läbi mitmeid ränki kukkumisi. Mäeisu üle ei ole läinud?

Ei ole, ei, ei.

Mägedes ajasid sa küll teist juttu – et ei mingit mäge enam!

Ma mõtlesin küll mägedes, et mida ma jälle siin teen ja miks üldse siin olen. Aga juba paar päeva hiljem all Islamabadis tabasin end restoranis mõttelt, et mida tuleks järgmisel ja ülejärgmisel aastal ette võtta.

Aga K 2 on Everesti kõrval vist iga alpinisti unistus?

K 2-st räägivad kõik. Sel aastal pole veel keegi K 2 jõudnud. Seal on kõvasti gruppe koos, aga keegi pole veel jõudnud (intervjuu on tehtud 1. augustil – toim). Tegemist on Gasherbrumiga sama piirkonnaga ja samade ilmaoludega.

Kõhklesid enne Gasherbrum II minekut kõvasti. On sul sellist tunnet varemgi olnud?

Mägedesse lähen ma alati kahtlevalt. 8000-meetrise mäe tippu minek on suuresti õnne küsimus. Kõige rohkem peab olema õnne ja ilma. Läksin ka Everestile kahtlevalt, ja minu meelest on see ka õige.

2003. aastal Everestile minnes kahtles Alar Sikk, kas ta on ikka ekspeditsioonil vääriline kaaslane. Teistel olid ette näidata head tulemused ning paremad tehnilised kogemused, Alaril vaid viis aastat mägedetunnetust.. Lennujaamas palus Alar, et sõbrad teda kauemaks saatma jääksid ning ära ei läheks. Alari vend Üllar, kes alpinistist venda alati igati toetanud ja talle kaasa elanud, oli veendunud, et Alar jõuab maailma kõrgeimasse tippu.

Millest Gasherbrumi puhul kõige rohkem vajaka jäi?

Kõige rohkem jäi seekord vajaka ilmast. Vähemalt viie aasta jooksul pole selles piirkonnas nii palju lund sadanud kui sel aastal. Gasherbrum II on üks lihtsamini ligipääsetav 8000-meetrine mägi maailmas, aga olukord muutus nende lumetingimustega põhjalikult.

Kui hakkasite minema, siis kuidas algus kulges?

Kuni baaslaagrini läks kõik hästi. Koos tipumeeste ja kandjatega tuli käia kaheksa päeva jala. Tuli ületada umbes 6000-meetrine kuru, minekuks kasutati pikemat, aga samas aeglasema tõusuga teed. Tee kulges viperusteta kuni baaslaagrini, kus mõnda aega aklimatiseerusime. Esimesse laagrisse minnes tuleb ületada ohtlik jäämurd. Kuna olime üks esimesi gruppe, enne meid olid ainult korealased, kes olid üritanud kahel päeval jäämurdu läbida, aga jõudnud vaid poolele teele ja siis tagasi tulnud. Rajasime teed kuni jäämurru lõpuni, kuid see lõppes minu jääprakku kukkumisega.

Kui tõsine see kukkumine oli?

Üpris ränk. Kukkusin viis meetrit prakku, mis oli umbes 30 meetrit sügav, ja siis ma rippusin seal 20 minutit. Olime Tarmo Rigaga kahekesi köies ja Tarmo ei jõudnud mind üksi välja tõmmata. Ootasime, millal teised järele tulid, ning siis tõmmati mind nelja mehega üles. Jäime siis sinnasamasse laagrisse ja hommikul läksime baasi tagasi. Aga tänu sellele sai tee läbi jäämurru rajatud. See oli viimane jääpragu selles ohtlikus lõigus. Hiljem, kui päike sulatas lund, ilmnes, et seal oli pragusid veelgi rohkem, aga need olid peidus ning polnud nii ohtlikud.

Oled sa varem niimoodi kukkunud?

Niimoodi ei ole. Olen küll prakku kukkunud, aga alati ise välja saanud. See oli tegelikult üks paras katsumus.

Kirjelda seda kukkumist lähemalt.

Kui läheme, siis oleme omavahel alati köiega ühendatud. Oleksime pidanud olema kõik ühendatud, aga olime Tarmoga kiiremad ja tugevamad ja läksime ees teed rajama. Nii ei tohiks olla, aga õnneks polnud teised mehed kaugel. Olen raske, koos kotiga 100 kilo, ja üksinda ei jõua teist meest välja tõmmata. Õnneks järgisime kõiki alpinismireegleid, sõlmed olid korralikult kinnitatud, tänu sellele õnnetus lihtsalt ei juhtunud. Tavaliselt olen praost ise välja saanud. Tavaliselt vajud jalgupidi läbi ja viskad end kõhuli või selili pikali ning saad end välja veeretada, tunned enne ära, kui jalg vajub. Aga see oli üks suur rahmakas, kiire kukkumine laia prakku. Kusjuures see oli negatiivse seinaga ning ennast ma eriti abistada ei saanud. Olin päris hingetu, kui mind välja tõmmati. Mingit vigastust mul ei olnud ja see oli osa aklimatiseerumisest ja tee sai ju rajatud. Päeva kaotasime, kuid sellest ei sõltunud midagi.

Sobimatu küsimus, aga on siis jääpraos selline helesinine maailm nagu filmides nähtud?

On jah, on tõesti! Vaatad seal alla, ripud ja mõtled, et kas köis peab vastu või mitte. Jääprao lõpp läheb kitsaks ja kui kukud, siis lämbud. Jube vastik.

Alar on üles kasvanud Võrumaal Krabil asuvas isakodus. Ta on läbi ja lõhki looduselaps. Viis aastat vanema vennaga rändasid nad pikki päevi metsades, vallutasid koos jõgesid, püüdsid kala. Alar oli väiksema vennana see, kes pidi alati kotti tassima, ning kott oli alati kandevõime piiril alati asju täis topitud. Vähipüüdmises on Alar meister: tunneb ära hea vähikalda, ajab käe urgu ja vähk ongi peos.

See aga ei jäänud ainsaks kukkumiseks.

Käisime baasis, siis läksime läbi jäämurru uuesti esimesse laagrisse ja hakkasime panema köisi esimese ja teise laagri vahele. Meil endal köisi polnud, aga võtsime need Inglise kommertsgrupilt, kes olid nõus neid lahkesti andma, sest ise nad ei tahtnud neid panna, ja rajasime kusagil 300 meetrit teed. Köite panek tähendas seda, et kümme tundi järjest peab olema 70-kraadisel seinal. See on tee rajamine ja seda tegime meie.

Et teisel oleks hea tulla?

Jah. Teised grupid lootsid meie peale, sest olime heas vormis ja tugevad. Siis kukkusin ka viis meetrit nõlvast, sest üks kinnitus tuli lahti, teine pidas. See oli kergem kukkumine. 70 kraadi oli küll nõlva, nii et hästi ohtlik tegelikult.

Pärast köite panemist läksite uuesti alla?

Siis tulime tagasi baasi. Baasis oli tükk aega jube kehv ilm, ootasime kaheksa päeva selle parenemist. Ainult lumesadu. Samas on ilmad seal soojad. Kui lund ei saja, on ülimalt soe. Kui päike paistab, siis oled täiesti alasti, tuul ei liigu ning oled kui laip väsinud. Oled lihtsalt telgis pikali ja ei jõua midagi teha.

Mida te seal baasis ilma oodates õigupoolest teete?

Käime ringi, sööme, loeme raamatut, ajame juttu. Viskad pikali, tuled üles. Kui päike ära läheb, hakkab külm. Siis külmetad, ja jalad on alati külmad.

Hakkasite siis taas minema.

Läksime esimesse laagrisse, panime köisi ja lõime tegelikult tee teise laagrini. Seda klassikalist marsruuti, mida mööda tavaliselt ronitakse ning mis teeb Gasherbrum II ühe lihtsamini võetava 8000 mäe, suure lume ja laviiniohu tõttu kasutada ei saanud. Laviinioht oli pidev ja seepärast pidi panema köisi 70-kraadise kallakuga mäel täiesti uuel teel. Ka seal oli laviinioht, aga väiksem. Sellepärast on esimese ja teise laagri vahel pidev sein.

Ja mägi andis sulle ka kolmandat korda märku.

Jõudsime teise laagrisse. Enesetunne oli väga hea. Mõtlesin, et teeme kohe ka kolmanda laagri ja võtame tipu. Mul endal oli tunne, et asi on lihtne. Sama tunne oli ka Tarmol. Hommikul läksime taas kõige ees, kedagi järele ei tulnud, ja tegime 200 meetrit lõiku teise ja kolmanda laagri vahel. Teed oli hästi raske teha – pehme lumi, ükski kinnitus ei pidanud, praod, laviinioht niikuinii. Siis juhtus ette üks viiemeetrine jääsein, mis tuli ületada. Kui alt mäge vaatad, siis tundub, et pole midagi hullu, aga hakkad minema, siis on tegelikult väga järsk mägi. Väga raske lõik oli. Panime 200 meetrit ja siis lõppesid kinnitused ja köis. Tarmo pani veel ühe kinnituse pehmesse lumme ja ütles, et sellele ei saa eriti loota. Saulius pani ka ühe kinnituse ja ütles mulle, et mine alla, laskume tagasi teise laagrisse, praegu edasi minna ei kannata. Küsisin veel, kas kinnitus peab, Saulius vastas, et peab. Ma ei jõudnud veel köit koormata, kui juba läks kinnitus lahti ja kukkusin jääseinast alla. Kukkumine iseenesest oli väga ohtlik. Sain kassi jääkonaruse taha pidama, muidu oleks teised mehed tulnud mulle kõik selga. Ja nagu võis saada aru Sauliuse kotist, mis kukkus ka 600 meetrit alla vastu kaljusid, nii et meie satelliittelefonist ja kaamerast jäi pulber järele ja ainukesed, mis päästa andis, olis magamiskott ja madrats, ei olnud see hea kukkumine. Põlv sai ka viga.

Sitkust andis Alarile Vene sõjaväest Afganistani sõtta saatmine, mille õudustest pääsemiseks näljutas ta end 55 kiloni. Tahtejõud on sõna, millega sõbrad teda peale naljavenna ja väga usaldusväärse inimese iseloomustavad. Alar on mees, kes naljalt sõnu ei loobi, aga kui ütleb, siis ütleb väga tabavalt ja mõtestatult. Ta ei virise ega vingu kunagi.

See oli sulle viimaseks piisaks ja tippujõudmise soov kustus?

Samal päeval laskusime baasi tagasi ja siis vaatasin, et mägi ei taha mind seekord vastu võtta.

Kolm kukkumist – kolm märki. Kusjuures ilmad läksid uuesti halvaks. Minna ei saanud, pidime passima. Keegi ei tahtnud ees minna, kellestki tee tegijat polnud ja lund pidevalt sadas. Ainus lootus oli sakslaste grupp, mille ees naiste absoluutne tipp Gerlinde Kaltenbrunner, ja tema otsustas ikkagi minna. Mina isiklikult arvasin, et niikuinii tippu ei jõua ja see pole mägi, mille pärast riskida. Saulius Vilius läks hingamisprobleemide tõttu täitsa alla, aga Tarmo ja Darius otsustasid minna. Kolmanda laagri poole minnes käis üleval äkitselt suur raksatus. Mitte väike raksatus, vaid ikka väga suur. Gerlinde kamandas kõik laviini pärast alla. Ise läks tippu, teised ei riskinud. Aga Gerlinde läks viimast 30 meetrit enne tippu viis tundi. Nii raske oli ja ta külmetas tipus jalad ära.

Kas mägedes kehtib meeste-naiste intriig? Et jääb kripeldama, kui naine tipu ära teeb?

Ärategemist mägedes pole, kõik aitavad üksteist. 8000 tipu võtmine ei ole meeskonna, vaid meeskondade töö. Seal on ära jagatud, kes paigaldavad köisi, kes rajavad mingi lõigu. Tippu võetakse ühiselt. Toimuvad koosolekud, kus arutatakse, kuidas edasi minna ja tippu jõuda. See on grupitöö.

Nii et hing kripeldama ei jää?

Ei jää. Soovin Gerlindele õnne.

Gerlinde võttis tipu jalgade hinnaga.

Jah, varvaste hinnaga. Aga paljudes asjades on naised meist tugevamad. Gerlinde, kes tuli äsja Everestilt, tegelebki selle asjaga. Tal on aastaringne aklimatiseerumine, ta on proff. Naiskangitõstja teeb ka mulle ära, naissprinter samuti, sest ta on proff. Meie oleme amatöörid. Me ei ela Alpides, kus saaks kogu aeg treenida. Me ei treeni ju Munamäel. Meie saame aastas kuu aega vabaks ja lähme siis 8000 peale. Me oleme amatöörid.

Alari peamiseks treeninguks on talvel suusatamine, suvel peamiselt jooksmine, poksikoti tagumine ja ujumine. Midagi erilist ta mägedesse mineku eel ette ei võta, mitmenädalasi treeningprogrammi mäkke minekule ei eelne. Teised alpinistid imetlevad tema tugevat tervist ning vastupidavust. Juba on legendiks saanud kirgliku suitsumehena tuntud Alari viimane suits Everestil – 6000 meetri peal.

Kui raske otsus on tulla alla tippu vallutamata?

Mul ei olnud väga kahju. Raha ja aega oli raisatud kõvasti, aga mägi on paigas, midagi ei juhtunud. Ma tundsin, et see mägi ei olnud seda riski väärt. Everest oli seda rohkem. Everest ei ole nii tehniline ja seal ei olnud nii suurt laviiniohtu. Igale inimesel sobib mingi mägi rohkem, minule sobib Everest rohkem kui Gasherbrum. Everest on vähem tehniline ja mulle sobib kõrgus rohkem kui tehniline pool. Mina kõrgust ei tunneta. See mägi ei olnud nii kõrge, küll aga tehniline, väga lumine, raske, ohtlik. Erakordselt raske mägi sel aastal.

Kuidas sul endal tervis on? Peale selle, et oled 15 kilo alla võtnud?

Tervis on väga hea. Mägedes ei peagi midagi tegema, piisab sellest, kui oled 5000 meetri kõrgusel. Söö palju tahad, ikka kõhnud. 5000 meetri kõrgusel kaob kõik, mis vähegi on. Siis kaob ka jõudu muidugi.

Kui lähedalt teist laviin mööda läks?

Baaslaagri juures on kohe kaks 8000 tippu, ümberringi veel alla 8000 tippe. Kui lund sadas, siis ainult mürises – laviinid järjest. Tarmost ja Dariusest läks laviin lähedalt mööda, nii et Darius jäi isegi natuke laviini sisse. Kui läksime ükskord köisi panema, tuli laviin ülevalt poolt esimest laagrit, nii et jooksime 100 meetrit allapoole ja saime ainult lumetolmuga kokku.

Kumb tagasitulemine oli parem, Everesti vallutajana või nüüd - hea meel, et hing sees?

Mägedest on alati hea tulla. Ega seal pole hea olla, see on üks suur vindumine ja vaevlemine. Miks ma ei võiks minna hoopis Kanaaridele päevitama – ma ei tea, miks ma seda ei tee. Aga inimene peab saama aeg-ajalt vintsutada, et mõista, kui hea siin on. Vaatan taas maailma hoopis teise pilguga.


Alar Sikk
Sünniaeg: 1966
Elukoht: Tallinn
Haridus: Võru Tööstustehnikum, puidutöötlemise tehnoloog
Töökoht: Tallink m/s Meloodia, vanembaarman
Perekonnaseis: vallaline
Mägedestaaž: 7 aastat


Mägironimisalased saavutused:
Kaukasus: Elbrus 5642m (1998)
Alpid: Mont Blanc 4807m (1999)
Alaska: McKinley 6194m (2001)
Pamiir: Lenini nõlval 6050m (2002)
Himaalaja: Mount Everest 8848m (22. mail 2003)
Kõrgõzstan: Han-Tengri 7010m (2004)
Pakistan: Gasherbrum II 8035m (2005)


VÄLJAVÕTTED:

8000-meetrise mäe tippu minek on suuresti õnne küsimus, kõige rohkem peab olema õnne ja ilma.

Kukkusin viis meetrit prakku, mis oli umbes 30 meetrit sügav, ja rippusin seal 20 minutit.

Samal päeval laskusime baasi tagasi ja siis vaatasin, et mägi ei taha mind seekord vastu võtta: kolm kukkumist – kolm märki.

Inimene peab saama aeg-ajalt vintsutada, et mõista, kui hea siin on – vaatan taas maailma hoopis teise pilguga.