Tavaliselt kindlalt maa peal seisev Mirjam rippus jäistel kaljudel
Tekst: Tiiu Laks
Foto: Priit Simson
01.aprill 2005
Adrenaliini tutvustuspeol loositi publiku seast välja inimene, kes viidi Murastesse 10 meetri kõrguse kalju otsa jääronimist proovima. Õnnelikuks võitjaks osutus Mirjam Kongi.
Hommikul kõlab raadios päästeameti hoiatus, et lähenemas on suur torm. Kui õueminek just hädavajalik ei ole, kästakse inimestel kindlasti kodus püsida ja vett varuda. Peast vilksatab läbi mõte, et kas mere ääres jäise kalju küljes ronimiseks on täna ikka kõige parem päev. Visates pilgu aknast välja tundub kõik veel rahulik ning kahtlusi ja kartusi trotsides saabume Murastesse, kus kamp ronimishuvilisi juba koguneb.
Saabaste külge kinnitatavad hambused ehk kassid jalgade otsas, kõnnitakse läbi lume järsaku juurde, millest hetk hiljem üles ronima hakatakse. Köie abil laugemast kohast alla jõudnuna avaneb aukartustäratav vaatepilt. Mere ääres seisvad peaaegu püstloodis kaljud on üleni kaetud jääga, mis moodustab radasid, kurdusid ja kallakuid. Kogenenumad viskavad järsaku pealt alla puude külge seotud köisi, mis hiljem ronides julgestuseks vöö külge kinnitatakse. Algajad viib jääronimise treener Jaan Künnap madalama kaljunuki juurde.
Künnap õpetab, et kui jalad harkis ei kõnni, siis võib kassidega ära lõhkuda nii oma püksid kui ka jalad. Et dramaatilisust lisada, jutustab ta lugusid, kuidas inimesed mäest alla kukkudes endale teravad kassid kogemata jalga on löönud. Kõigi näos on näha valu ja aukartust. Samuti räägib ta, mis otstarbel kirkat kasutada saab ja mis võib juhtuda, kui kirkat valesti käes hoida. Taas kord näib eksimisega kaasnevat palju valu. Hetk hiljem asub Mirjam koos teiste algajatega pisut kahtlevalt, kuid siiski vapralt kahe meetri kõrguse kaljunuki otsa ronima. Nagu ka Künnap tõdes, on naissool selle alaga tegelemine natuke raskem. Kirkal ei ole alati piisavalt jõudu taga, et kindlalt jäässe kinni jääda ning raske on aru saada, kas ka kassid seal püsivad ja tervet keharaskust kanda suudavad. Ometi ei anna Mirjam alla ja turnib energiliselt üles ja siis jälle kalju kõrvalt alla. Aeg-ajalt Künnapilt praktilisi nõuandeid ja õpetusi saades läbitakse algajafaas ning Mirjam lastakse preemiaks järsule kaljule köie otsa ronima.
Suur kallak on umbes 10 meetri kõrgune ning algajale paras väljakutse. Mirjam ei näi aga hirmu tundvat ning kui ronimisvöö on seljas ja köis sinna külge kinnitatud, otsib ta paraja koha, kus kirka sisse lüüa. Parima raja leidmisel aitavad teda kogenenumad ronijad, kes aeg-ajalt hüüavad, kui kõrgele ja kuhu täpsemalt kass jää sisse lüüa. Päris üles Mirjam seekord ei jõua ning tunnistab hiljem, et oleks võinud siiski veel proovida. Tagurpidi allatulemine võtab enamasti rohkem aega kui ülesronimine.
Vahepeal on lumisel mererannal suudetud vett keeta ja kuuma teed teha ning üks kogenumatest ronijatest jagab lahkelt omatehtud küpsetisi. Keha kosutades räägib Mirjam, et alguses oli ta täiesti tühi leht. “Ei osanud ette kujutada, mis mind ees ootab,” kirjeldab ta ilmselt iga algaja jääronija mõtteid. “Vaatad kõigepealt serva pealt alla, et kuidas siit üldse alla peab saama ja siis hakkab nagu reaalsus kohale jõudma, et sealt peab veel kunagi ka üles ronima.” Tema esmane tunne oli siiski ootusärevus.
“Väga spordikauge inimene ma oma arust ei ole, aga see ronimine oli nagu oleks 60-aastane vanamutike seina külge rippuma pandud,” imestab ta oma väsimust. “Kätega oli veel lihtne, aga jalgadega ei tabanud matsu ära, millal kass tugevalt seina külge jäi ja millal ei jäänud.”
Mirjam tõdeb, et alguses tunned end ilmselt igas spordis nagu tõeline pärdik, ei saa asjaga hakkama ja tunned end kuidagi väga nadisti. Jääronimise kohta ei oska ega taha ta midagi halba öelda. “See oleks lahe, kui saaks selle koba-etapi vahele jätta ja oleks kohe nagu proff, roniks nagu orav üles,” unistab ta.
Mirjami arvates võiks jääronimisega tegelda juba puhtalt sellepärast, et see on füüsiliselt nii koormav – nagu trenni eest. Samas ei oska ta veel öelda, kas ta ka ise uuesti ronima läheks. “See on küll lahe, aga mingit sellist suurt adrenaliinitulva ei olnud, pigem oli see kõva trenn,” kordab ta. “Mul sellist hirmutunnet ei olnud, et, appi, nüüd ma kukun või midagi, aga jalad ikka värisevad, kui sa seal keset mäge oled, sest kassidega seina küljes rippuda on raske,” põhjendab Mirjam oma julget pealehakkamist.
Kõige rohkem üllatas Mirjamit see, et jää on niivõrd tugev, et kannab mitukümmend kilo ühe nuki peal. “Kui sa näiteks lähed mööda mingit liivakiviseina üles, siis nii kui sa kirka sinna sisse lööd, tuleb see kohe välja,” toob ta võrdluseks.
Sellist hetke, kus ta üldse spordiga tegelnud poleks, Mirjam aga ei mäleta. Trenni peab ta hästi kujunenud harjumuseks. “Kui nädal või paar vahele jäävad, siis tulevad süümekad ja enesetunne on nigel,” räägib ta. “Pärast tööd on raske ennast motiveerida sinna minema, aga kui ma juba kohal olen, siis olen endaga rahul, et ikka viitsisin minna.” Enesemotivatsiooni peab Mirjam üldse spordi juures oluliseks.
Koos abikaasaga on nad ära proovinud praktiliselt kõik Tallinna suuremad spordiklubid, kuna nad tahavad rahulikumat kohta, kus ei pea higiste kehade vahel tunglema. “Praegu on sport nagu mingi trendiküsimus,” leiab Mirjam. “Käiakse kuskil trennis ja tehakse mingit asja ning siis kõik räägivad, kus nad käivad ja kui palju nad käivad ja kui mitu korda nädalas.” Seda nimetab ta lobaspordiks. Mirjami põhimõte on, et ta pigem teeb ise sporti, kui vaatab seda. “Telerit vaadates lähen kiirelt vilunud näpuliigutusega spordist üle,” ütleb ta kinnituseks.
Kui Mirjam saaks valida ükskõik millise ekstreemse ala, mida proovida, siis valiks ta sukeldumise. “Ma küll natuke kardan vett, aga sukeldumisel on kogu see varustus, mis teeb asja turvaliseks, ja need pildid, mida sa seal näed, on kindlasti hästi lahedad,” põhjendab Mirjam oma valikut. Varem on ta Kariibi meres snorkeldamas käinud. “Algul ma vist ka ei tahtnud väga vette minna, aga kui korra ära käid, siis ei saa sealt enam välja, oled täiesti lõksus,” kirjeldab ta. “Tahaks sukeldumise lõksu ka sattuda.” Samuti soovib Mirjam ära proovida jõeuisutamise. “See on palju lahedam kui kuskil jäähallis ringelda, nii et pea pärast ringi käib,” on ta veendunud.
Suusatamisega Mirjami arvates Eestis tegelda ei saa. “Selleks, et selliseid asju harrastada, peab rahakott puuga seljas olema, et siis igale poole sõita,” tõdeb ta. “Meil saab metsa vahel heal juhul jooksmas käia.” Siis, kui kooliajal olid talispordinädalad, käisid nemad Mustamäel metsas jooksmas, sest lund ei olnud. “Sellepärast ei olegi ma murdmaasuusatamist kunagi korralikult selgeks saanud.” Mäesuusatamist on ta paar korda Soomes proovinud. Mirjam ja ta abikaasa üritavad ikka korra aastas kuskile “soojale maale” sõita. Reisi koha pealt on nende ekstreemsus omal käel reisimine, näiteks džunglimatk brasiillasest giidiga. Tõsiselt ekstreemseks olukorraks peavad mõlemad seda, kui nad piraajasid täis Amazonase peal öösel kottpimedas kergelt ligadi-logadi paadis kaimaneid püüdmas käisid. “Pulss kogu aeg tagus, see oli ikka väga hirmus,” kirjeldab Mirjam uhkust tundes. Vabatahtlikult ta selliseid situatsioone, kus on võimalik surma saada, otsima ei lähe. “Ohte on niigi palju, miks siis veel juurde organiseerida,” arvab ta.
Mirjami abikaasa iseloomustab teda lausega: “Nii turvaline kui vähegi võimalik.” Kui tavalised inimesed on kahe jalaga maa peal, siis tema on seda nelja jalaga. “Mul on alahoiuinstinkti ikka kapaga antud kohe,” tunnistab Mirjam ka ise. “Ohtlikesse kohtadesse ma nina toppima ei lähe.” Samas tõdeb ta, et vahel selleks lihtsalt sunnitakse. Algus on raske, aga kui ta endast võitu saab, siis hakkavad asjad meeldima.
Hommikul kõlab raadios päästeameti hoiatus, et lähenemas on suur torm. Kui õueminek just hädavajalik ei ole, kästakse inimestel kindlasti kodus püsida ja vett varuda. Peast vilksatab läbi mõte, et kas mere ääres jäise kalju küljes ronimiseks on täna ikka kõige parem päev. Visates pilgu aknast välja tundub kõik veel rahulik ning kahtlusi ja kartusi trotsides saabume Murastesse, kus kamp ronimishuvilisi juba koguneb.
Saabaste külge kinnitatavad hambused ehk kassid jalgade otsas, kõnnitakse läbi lume järsaku juurde, millest hetk hiljem üles ronima hakatakse. Köie abil laugemast kohast alla jõudnuna avaneb aukartustäratav vaatepilt. Mere ääres seisvad peaaegu püstloodis kaljud on üleni kaetud jääga, mis moodustab radasid, kurdusid ja kallakuid. Kogenenumad viskavad järsaku pealt alla puude külge seotud köisi, mis hiljem ronides julgestuseks vöö külge kinnitatakse. Algajad viib jääronimise treener Jaan Künnap madalama kaljunuki juurde.
Künnap õpetab, et kui jalad harkis ei kõnni, siis võib kassidega ära lõhkuda nii oma püksid kui ka jalad. Et dramaatilisust lisada, jutustab ta lugusid, kuidas inimesed mäest alla kukkudes endale teravad kassid kogemata jalga on löönud. Kõigi näos on näha valu ja aukartust. Samuti räägib ta, mis otstarbel kirkat kasutada saab ja mis võib juhtuda, kui kirkat valesti käes hoida. Taas kord näib eksimisega kaasnevat palju valu. Hetk hiljem asub Mirjam koos teiste algajatega pisut kahtlevalt, kuid siiski vapralt kahe meetri kõrguse kaljunuki otsa ronima. Nagu ka Künnap tõdes, on naissool selle alaga tegelemine natuke raskem. Kirkal ei ole alati piisavalt jõudu taga, et kindlalt jäässe kinni jääda ning raske on aru saada, kas ka kassid seal püsivad ja tervet keharaskust kanda suudavad. Ometi ei anna Mirjam alla ja turnib energiliselt üles ja siis jälle kalju kõrvalt alla. Aeg-ajalt Künnapilt praktilisi nõuandeid ja õpetusi saades läbitakse algajafaas ning Mirjam lastakse preemiaks järsule kaljule köie otsa ronima.
Algaja kõrgel järsakul
Suur kallak on umbes 10 meetri kõrgune ning algajale paras väljakutse. Mirjam ei näi aga hirmu tundvat ning kui ronimisvöö on seljas ja köis sinna külge kinnitatud, otsib ta paraja koha, kus kirka sisse lüüa. Parima raja leidmisel aitavad teda kogenenumad ronijad, kes aeg-ajalt hüüavad, kui kõrgele ja kuhu täpsemalt kass jää sisse lüüa. Päris üles Mirjam seekord ei jõua ning tunnistab hiljem, et oleks võinud siiski veel proovida. Tagurpidi allatulemine võtab enamasti rohkem aega kui ülesronimine.
Vahepeal on lumisel mererannal suudetud vett keeta ja kuuma teed teha ning üks kogenumatest ronijatest jagab lahkelt omatehtud küpsetisi. Keha kosutades räägib Mirjam, et alguses oli ta täiesti tühi leht. “Ei osanud ette kujutada, mis mind ees ootab,” kirjeldab ta ilmselt iga algaja jääronija mõtteid. “Vaatad kõigepealt serva pealt alla, et kuidas siit üldse alla peab saama ja siis hakkab nagu reaalsus kohale jõudma, et sealt peab veel kunagi ka üles ronima.” Tema esmane tunne oli siiski ootusärevus.
“Väga spordikauge inimene ma oma arust ei ole, aga see ronimine oli nagu oleks 60-aastane vanamutike seina külge rippuma pandud,” imestab ta oma väsimust. “Kätega oli veel lihtne, aga jalgadega ei tabanud matsu ära, millal kass tugevalt seina külge jäi ja millal ei jäänud.”
Mirjam tõdeb, et alguses tunned end ilmselt igas spordis nagu tõeline pärdik, ei saa asjaga hakkama ja tunned end kuidagi väga nadisti. Jääronimise kohta ei oska ega taha ta midagi halba öelda. “See oleks lahe, kui saaks selle koba-etapi vahele jätta ja oleks kohe nagu proff, roniks nagu orav üles,” unistab ta.
Mirjami arvates võiks jääronimisega tegelda juba puhtalt sellepärast, et see on füüsiliselt nii koormav – nagu trenni eest. Samas ei oska ta veel öelda, kas ta ka ise uuesti ronima läheks. “See on küll lahe, aga mingit sellist suurt adrenaliinitulva ei olnud, pigem oli see kõva trenn,” kordab ta. “Mul sellist hirmutunnet ei olnud, et, appi, nüüd ma kukun või midagi, aga jalad ikka värisevad, kui sa seal keset mäge oled, sest kassidega seina küljes rippuda on raske,” põhjendab Mirjam oma julget pealehakkamist.
Kõige rohkem üllatas Mirjamit see, et jää on niivõrd tugev, et kannab mitukümmend kilo ühe nuki peal. “Kui sa näiteks lähed mööda mingit liivakiviseina üles, siis nii kui sa kirka sinna sisse lööd, tuleb see kohe välja,” toob ta võrdluseks.
Sukeldumise lõks
Muidu käib Mirjam jõusaalis, body pumpis ja spinningus, tehes nii trenni 2–3 korda nädalas. “Kui tahad aeroobset treeningut, siis üks variant on, et lähed sopaga välja silkama, aga kui seda ei taha, siis teed näiteks spinningut,” toob ta välja variandid. Mirjam tegeles terve kooliaja päris tublisti kergejõustikuga. “Kui aga hakkas pihta see 12. klassi konkurents, et kes jääb ellu ja kes mitte, siis lõppesid muidugi ka need trennid ära,” seletab Mirjam, miks ta enam kergejõustikuga ei tegele. “Ja kui lähed koolist minema, siis on juba uued huvid ja tegevused.”
Sellist hetke, kus ta üldse spordiga tegelnud poleks, Mirjam aga ei mäleta. Trenni peab ta hästi kujunenud harjumuseks. “Kui nädal või paar vahele jäävad, siis tulevad süümekad ja enesetunne on nigel,” räägib ta. “Pärast tööd on raske ennast motiveerida sinna minema, aga kui ma juba kohal olen, siis olen endaga rahul, et ikka viitsisin minna.” Enesemotivatsiooni peab Mirjam üldse spordi juures oluliseks.
Koos abikaasaga on nad ära proovinud praktiliselt kõik Tallinna suuremad spordiklubid, kuna nad tahavad rahulikumat kohta, kus ei pea higiste kehade vahel tunglema. “Praegu on sport nagu mingi trendiküsimus,” leiab Mirjam. “Käiakse kuskil trennis ja tehakse mingit asja ning siis kõik räägivad, kus nad käivad ja kui palju nad käivad ja kui mitu korda nädalas.” Seda nimetab ta lobaspordiks. Mirjami põhimõte on, et ta pigem teeb ise sporti, kui vaatab seda. “Telerit vaadates lähen kiirelt vilunud näpuliigutusega spordist üle,” ütleb ta kinnituseks.
Kui Mirjam saaks valida ükskõik millise ekstreemse ala, mida proovida, siis valiks ta sukeldumise. “Ma küll natuke kardan vett, aga sukeldumisel on kogu see varustus, mis teeb asja turvaliseks, ja need pildid, mida sa seal näed, on kindlasti hästi lahedad,” põhjendab Mirjam oma valikut. Varem on ta Kariibi meres snorkeldamas käinud. “Algul ma vist ka ei tahtnud väga vette minna, aga kui korra ära käid, siis ei saa sealt enam välja, oled täiesti lõksus,” kirjeldab ta. “Tahaks sukeldumise lõksu ka sattuda.” Samuti soovib Mirjam ära proovida jõeuisutamise. “See on palju lahedam kui kuskil jäähallis ringelda, nii et pea pärast ringi käib,” on ta veendunud.
Ekstreem-reisimine
Suusatamisega Mirjami arvates Eestis tegelda ei saa. “Selleks, et selliseid asju harrastada, peab rahakott puuga seljas olema, et siis igale poole sõita,” tõdeb ta. “Meil saab metsa vahel heal juhul jooksmas käia.” Siis, kui kooliajal olid talispordinädalad, käisid nemad Mustamäel metsas jooksmas, sest lund ei olnud. “Sellepärast ei olegi ma murdmaasuusatamist kunagi korralikult selgeks saanud.” Mäesuusatamist on ta paar korda Soomes proovinud. Mirjam ja ta abikaasa üritavad ikka korra aastas kuskile “soojale maale” sõita. Reisi koha pealt on nende ekstreemsus omal käel reisimine, näiteks džunglimatk brasiillasest giidiga. Tõsiselt ekstreemseks olukorraks peavad mõlemad seda, kui nad piraajasid täis Amazonase peal öösel kottpimedas kergelt ligadi-logadi paadis kaimaneid püüdmas käisid. “Pulss kogu aeg tagus, see oli ikka väga hirmus,” kirjeldab Mirjam uhkust tundes. Vabatahtlikult ta selliseid situatsioone, kus on võimalik surma saada, otsima ei lähe. “Ohte on niigi palju, miks siis veel juurde organiseerida,” arvab ta.
Mirjami abikaasa iseloomustab teda lausega: “Nii turvaline kui vähegi võimalik.” Kui tavalised inimesed on kahe jalaga maa peal, siis tema on seda nelja jalaga. “Mul on alahoiuinstinkti ikka kapaga antud kohe,” tunnistab Mirjam ka ise. “Ohtlikesse kohtadesse ma nina toppima ei lähe.” Samas tõdeb ta, et vahel selleks lihtsalt sunnitakse. Algus on raske, aga kui ta endast võitu saab, siis hakkavad asjad meeldima.
Tagasi