Öised päästetööde võistlused
Rannamõisa pangal
Tekst: Kaja Pino
Foto: Urmet Itse ja JK Alpinismiklubi liikmed
01.aprill 2005
“Anna järgi!”, “Stopp vasakul!”, “Ettevaatust!”, “Lase-lase, ilusti läheb!”Naginal laskub kanderaam kannatanuga saatja toel läbi öise pimeduse vertikaalsest jääseinast alla. Ettevaatlikult libistavad üleval olijad kanderaami otstesse kinnitatud köit läbi jaamakarabiinide ja jälgivad, kuidas saatja pealamp kaugenedes üha väiksemaks valgustäpiks muutub. Aeg tiksub.
Olgu, eelkirjeldatud dramaatiline situatsioon on osaliselt kujutluslik. On öö, on jääsein, on kanderaam ja inimesed tegevuses, kuid kannatanu osa täidab 90-kilone liivakott ning tiksuv aeg ei mõõda elukriitilisi sekundeid, vaid trassil oleva võistkonna aega. Käib öine päästetööde võistlus. Öiste päästetööde võistlust korraldab Jaan Künnapi Alpinismiklubi igal aastal, kui vähegi jääd on, tavaliselt märtsis ja tavaliselt Rannamõisas Ilmandu küla juures. Tänavu toimusid need juba neljandat aastat ning ülesanded on tõesti mitmekesised. Nii näiteks tuleb tehniliselt lihtsaima, kuid head füüsilist vastupidavust nõudva ülesandena joosta kanderaamil oleva liivakotiga kilomeetri jagu ning tõusta seda kandes Rannamõisa nõlva laugemast osast üles. Köitega mässamise ja plokksüsteemide tegemise oskust nõuab jääpraost päästmise ülesanne, kus tuleb tõmmata kannatanut kehastav 85-kilone autokumm köitega 15 meetri kõrgusele, kusjuures päästjad peavad tegutsema vertikaalsel jääseinal jääpuuridega seina külge tehtud tugipunkti (jaama) külge kinnitatuna. Vastupidise ülesandena tuleb kanderaam kannatanu aset täitva 90-kilose liivakoti ja kannatanu saatjaga paarikümnemeetrisest järsakust alla lasta, nii et kanderaam ümber ei läheks ja kannatanu viga ei saaks. Lisaks veel sellist nipet-näpet, nagu tõus haaratsiga, horisontaalköiel nõlval liikumine, kaheksaga laskumine ja muud, mida rajameistrite kuri süda on trassi keerulisemaks muutmiseks välja haudunud.
Võistluste peakorraldaja, Lumeleopardi tiitli kandja Jaan Künnapi sõnul on võistluste eesmärgiks alpinismi ja jääronimise populariseerimine ning jääronimise ja päästetööde tehniliste oskuste kinnistamine. “Rõhutan alati kõigile alpinismiga alustajatele just päästetöödeks vajalike oskuste omandamise vajalikkust,” ütleb Künnap. “Mägedes on inimesed loodusega üksi ning kõigis olukordades tuleb iseseisvalt hakkama saada. Tehnilised vahendid on abiks, kuid GPS-iga kaaslast jääpraost välja ei tõmba.” Sellest siis ka kõik need elemendid, mis trassi läbimisel kohustuslikud. Oluline koht on ka ohutusel. Ehkki trass kulgeb kõrgel ja järsul Rannamõisa pangal ning selle all ja üleval, on paljud situatsioonid siiski kujutletavad ja turvalisust tagavad võtted – näiteks enesejulgestuse kasutamine tegelikult tasasel maal paiknevas jaamas, kus reaalset kukkumisohtu ei ole – võivad ununeda. Ent ei tohi: julgestusvõtted peavad olema nii käe sees, et neid alati automaatselt kasutataks. Võistlustel reguleerib nende kasutamist muidugi ka võistluse juhend ning unustamine annab karme trahvipunkte.
Öösel toimuvad päästetööde võistlused sellepärast, et enamasti tuleb ka tegelikke päästetöid teostada halvas nähtavuses, külmas ja pimeduses. Rannamõisa pangal võistlustrassi luues on rajameistrid püüdnud kasutada kõiki sealseid looduslikke takistusi, et olukord oleks võimalikult ligilähedane reaalsete päästetööde situatsioonile mägedes. Ehk siis maakeeli öeldes võimalikult vastik. Lörts. Eelmiste päevade sulailmad on muutnud mitmekümnemeetrise järsu nõlva ühtaegu püdelaks ning uskumatult libedaks jää- ja lumeseguseks saviks. Oma panuse on andnud eelmistena trampinud võistkondade kassid. Just siit tuleb üles tarida kanderaam 90-kilose liivakotiga. Kohtunikud jälgivad kiivalt, et raami hoolimatult mööda kive ei lohistataks või kogemata kummuli ei keerataks – fiktsioonis on tegu ju elava, raskelt haigestunud või viga saanud kaaslasega.
Jaan Künnap muheleb selle peale ja nendib karmi tõsiasja: laiba transportimine on nii lihtne, et seda pole mõtet võistlustel harjutada. Piltlikult öeldes annad jalaga takka ja muudkui läheb. Teine asi on kannatanuga, keda tuleb kohelda siidkinnastes, et mitte tema kannatusi suurendada ja seisukorda halvendada.
Esimene viieliikmeline võistkond (vähemalt üks liige peab olema naissoost) läheb trassile kell kaheksa õhtul, stardib kuni kaheksa võistkonda (muidu saab öö otsa) ja startide intervall on terve tund. Seda sellepärast, et võistkonnad trassil troppi ei jookseks ning aeglasemad kiirematele jalgu ei jääks. Nojah, eeldatavalt ei jääks.
“Stopper kinni!”, kõlab kohtuniku karm hüüatus. Üks võistkond on kannatanu jääpraost väljatõmbamise etapis eelmisele järele jõudnud ehk võistluste slängi kasutades “selga jooksnud” ning tema aeg tuleb nüüd peatada. Esimene võistkond mässab alles kannatanu ehk 85-kilose autokummi jaamatõmbamisega, jaamast laskumine on veel ees. Ilmselt on neil plokksüsteemi tegemisel midagi sassi läinud või kinni kiilunud, sest kumm ei liigu edasi ega tagasi. “Kurat, siin tuleb kolmas ka varsti selga,” arutavad kohtunikud kella vaadates ja rajainfot kontrollides. Ja otsustavad: “Päästke lahti ja visake alla! Juba surnud!”
Iga ülesande lõpus tuleb kogu kasutatud varustus trassilt kätte saada ja kokku korjata, kusjuures iga eksimus, vale tehniline võte või varustuse kaotus annab trahvipunkte. Üks võtmekohti on siin jääpuuri väljatõmbamine pärast viimase laskuja allajõudmist. Eks kujutage ette: suur jäässe keeratud kruvi, mille külge kinnitatud köiel te äsja 15-meetrisest vertikaalsest jääseinast alla laskusite, tuleb nüüd sealt ülevalt kätte saada. Aga kui tead tehnikat ja oled harjutanud, on see täiesti võimalik: puur keerdub jääst nagu nõiaväel ning kukub kilinal alla. Oluline, et ta oleks eelnevalt kindlalt köie külge kinnitatud, sest muidu ähvardab varustuse kaotus lummelennanud puuri näol või vähemalt ilmatu lisaaeg seda taga otsides. Künnapi sõnul on päästetööde võistlused mõeldud oskusteprooviks eelkõige neile, kel plaanis lähiajal tõsisemaid ekspeditsioone ette võtta. Kuid loomulikult võivad osaleda ka kõik teised mägedehullud, sest on ju vana tõsiasi – kui sa midagi oskad ja harjutanud oled, ei lähe seda sul tegelikult vaja.
Üks harjutusöö eelmisel aastal, kus “Aconcagua 2005” esindajad käisid koos “Suuskadel üle Gröönimaa” meestega Rannamõisas öiste päästetööde elemente harjutamas. Öö oli elamusrikkalt tormine, tugev meretuul oli ajanud jää merelt ranna äärde ning lumest kuhjanud Rannamõisa panga alla kohati vööni ulatuvad tuisuvaalud. Polnud jälgegi sellest, et pühapäeval oli panga all oma 30 inimest jääronimistreeningu käigus saabaste ja kassidega tublisti trampinud ning loomulikult olid vaba vee puudumisel kadunud ka pühapäeval lahvandustes silma rõõmustanud luiged. Selle eest rippus taevas ere kolmveerandkuu, mida aeg-ajalt varjutasid kummitusliku kiirusega tormavad õhemad ja paksemad pilved. Möllasime juhendis ette nähtud “nii nagu peab” laskumisega (no et ei unusta ennast enesejulgestuseks jaama külge panna) ja püüdsime aru saada, millises järjekorras asju vöösüsteemi asetada, et vajaminev pidevalt kõige all või julgestuskarabiini küljes ei oleks (mis tegelikult oli võimatu missioon, sest meil oli kaasas lihtsalt liiga vähe karabiine).
Ronimiskirkasid meil ka ei olnud ning nii ronis altjulgestuses esimene mineja mööda seina jaama tegema tavaliste kõndimiskirkadega. Vahepeal pani (nii nagu peab!) ka kenasti jääpuurid julgestuspunktideks ning tegi umbes kolmveerandile seina kõrgusest kolme jääpuuriga jaama. Seal olid väiksed astmed, mida alt vaadates tundus, et nende peal mahuvad kõik mõnusalt seisma. No aga kui ka teine ronija oli üles jõudnud, tundus kohe, et ega ikka mahu küll. Ja kui ta veel proovis kolmandale ruumi tehes natuke kõrvale liikuda, libises ta ja kukkus – robaki! – jaama külge kinnitatud enesejulgestusse. Sellega oli siis ka jaama vastupidavus testitud ja lõpuks mahtusime sinna isegi neljakesi ära.
Kannatanu aset täitva autokummi ülessikutamisel ja laskumise ettevalmistamisel sai jälle vahetatud kasulikke mõtteid varustuse paigutuse järjekorra kohta ja kinnitust sellele, et normaalseks tegutsemiseks oleks vaja kõvasti rohkem karabiine kui meil oli. Viimane laskuja võttis jaama maha ning laskus kahekordsel köiel, mis oli pandud ümber teiste meelest õõvastavalt õhukese jääpurika (ise nimetas ta seda igaks juhuks jääsambaks). Pärast kõndisime mööda kaldaalust, kus eeldatavalt pidi kulgema kanderaamiga jooksmise rada ning gröönimaalased leidsid endale toreda hiigelhange, kuhu järgmisel ööl lumekoobast kaevama ja külmööbimist harjutama tulla. Kokkuvõttes oli emotsiooniderohke ettevõtmine: ilus tormine öö, väike adrenaliin ja palju nalja stiilis “Oo, lahe! Ta teeb täpselt nagu Petzli kataloogis – tead küll, sellel pildil, kus on peal punane rist ja suur kiri kiri? Danger?!”
Olgu, eelkirjeldatud dramaatiline situatsioon on osaliselt kujutluslik. On öö, on jääsein, on kanderaam ja inimesed tegevuses, kuid kannatanu osa täidab 90-kilone liivakott ning tiksuv aeg ei mõõda elukriitilisi sekundeid, vaid trassil oleva võistkonna aega. Käib öine päästetööde võistlus. Öiste päästetööde võistlust korraldab Jaan Künnapi Alpinismiklubi igal aastal, kui vähegi jääd on, tavaliselt märtsis ja tavaliselt Rannamõisas Ilmandu küla juures. Tänavu toimusid need juba neljandat aastat ning ülesanded on tõesti mitmekesised. Nii näiteks tuleb tehniliselt lihtsaima, kuid head füüsilist vastupidavust nõudva ülesandena joosta kanderaamil oleva liivakotiga kilomeetri jagu ning tõusta seda kandes Rannamõisa nõlva laugemast osast üles. Köitega mässamise ja plokksüsteemide tegemise oskust nõuab jääpraost päästmise ülesanne, kus tuleb tõmmata kannatanut kehastav 85-kilone autokumm köitega 15 meetri kõrgusele, kusjuures päästjad peavad tegutsema vertikaalsel jääseinal jääpuuridega seina külge tehtud tugipunkti (jaama) külge kinnitatuna. Vastupidise ülesandena tuleb kanderaam kannatanu aset täitva 90-kilose liivakoti ja kannatanu saatjaga paarikümnemeetrisest järsakust alla lasta, nii et kanderaam ümber ei läheks ja kannatanu viga ei saaks. Lisaks veel sellist nipet-näpet, nagu tõus haaratsiga, horisontaalköiel nõlval liikumine, kaheksaga laskumine ja muud, mida rajameistrite kuri süda on trassi keerulisemaks muutmiseks välja haudunud.
GPS kaaslast jääpraost välja ei tõmba
Võistluste peakorraldaja, Lumeleopardi tiitli kandja Jaan Künnapi sõnul on võistluste eesmärgiks alpinismi ja jääronimise populariseerimine ning jääronimise ja päästetööde tehniliste oskuste kinnistamine. “Rõhutan alati kõigile alpinismiga alustajatele just päästetöödeks vajalike oskuste omandamise vajalikkust,” ütleb Künnap. “Mägedes on inimesed loodusega üksi ning kõigis olukordades tuleb iseseisvalt hakkama saada. Tehnilised vahendid on abiks, kuid GPS-iga kaaslast jääpraost välja ei tõmba.” Sellest siis ka kõik need elemendid, mis trassi läbimisel kohustuslikud. Oluline koht on ka ohutusel. Ehkki trass kulgeb kõrgel ja järsul Rannamõisa pangal ning selle all ja üleval, on paljud situatsioonid siiski kujutletavad ja turvalisust tagavad võtted – näiteks enesejulgestuse kasutamine tegelikult tasasel maal paiknevas jaamas, kus reaalset kukkumisohtu ei ole – võivad ununeda. Ent ei tohi: julgestusvõtted peavad olema nii käe sees, et neid alati automaatselt kasutataks. Võistlustel reguleerib nende kasutamist muidugi ka võistluse juhend ning unustamine annab karme trahvipunkte.
Laiba transportimine on nii lihtne, et seda pole mõtet võistlustel harjutada.
Öösel toimuvad päästetööde võistlused sellepärast, et enamasti tuleb ka tegelikke päästetöid teostada halvas nähtavuses, külmas ja pimeduses. Rannamõisa pangal võistlustrassi luues on rajameistrid püüdnud kasutada kõiki sealseid looduslikke takistusi, et olukord oleks võimalikult ligilähedane reaalsete päästetööde situatsioonile mägedes. Ehk siis maakeeli öeldes võimalikult vastik. Lörts. Eelmiste päevade sulailmad on muutnud mitmekümnemeetrise järsu nõlva ühtaegu püdelaks ning uskumatult libedaks jää- ja lumeseguseks saviks. Oma panuse on andnud eelmistena trampinud võistkondade kassid. Just siit tuleb üles tarida kanderaam 90-kilose liivakotiga. Kohtunikud jälgivad kiivalt, et raami hoolimatult mööda kive ei lohistataks või kogemata kummuli ei keerataks – fiktsioonis on tegu ju elava, raskelt haigestunud või viga saanud kaaslasega.
Jaan Künnap muheleb selle peale ja nendib karmi tõsiasja: laiba transportimine on nii lihtne, et seda pole mõtet võistlustel harjutada. Piltlikult öeldes annad jalaga takka ja muudkui läheb. Teine asi on kannatanuga, keda tuleb kohelda siidkinnastes, et mitte tema kannatusi suurendada ja seisukorda halvendada.
Esimene viieliikmeline võistkond (vähemalt üks liige peab olema naissoost) läheb trassile kell kaheksa õhtul, stardib kuni kaheksa võistkonda (muidu saab öö otsa) ja startide intervall on terve tund. Seda sellepärast, et võistkonnad trassil troppi ei jookseks ning aeglasemad kiirematele jalgu ei jääks. Nojah, eeldatavalt ei jääks.
Oskusteproov mägedehulludele
“Stopper kinni!”, kõlab kohtuniku karm hüüatus. Üks võistkond on kannatanu jääpraost väljatõmbamise etapis eelmisele järele jõudnud ehk võistluste slängi kasutades “selga jooksnud” ning tema aeg tuleb nüüd peatada. Esimene võistkond mässab alles kannatanu ehk 85-kilose autokummi jaamatõmbamisega, jaamast laskumine on veel ees. Ilmselt on neil plokksüsteemi tegemisel midagi sassi läinud või kinni kiilunud, sest kumm ei liigu edasi ega tagasi. “Kurat, siin tuleb kolmas ka varsti selga,” arutavad kohtunikud kella vaadates ja rajainfot kontrollides. Ja otsustavad: “Päästke lahti ja visake alla! Juba surnud!”
Iga ülesande lõpus tuleb kogu kasutatud varustus trassilt kätte saada ja kokku korjata, kusjuures iga eksimus, vale tehniline võte või varustuse kaotus annab trahvipunkte. Üks võtmekohti on siin jääpuuri väljatõmbamine pärast viimase laskuja allajõudmist. Eks kujutage ette: suur jäässe keeratud kruvi, mille külge kinnitatud köiel te äsja 15-meetrisest vertikaalsest jääseinast alla laskusite, tuleb nüüd sealt ülevalt kätte saada. Aga kui tead tehnikat ja oled harjutanud, on see täiesti võimalik: puur keerdub jääst nagu nõiaväel ning kukub kilinal alla. Oluline, et ta oleks eelnevalt kindlalt köie külge kinnitatud, sest muidu ähvardab varustuse kaotus lummelennanud puuri näol või vähemalt ilmatu lisaaeg seda taga otsides. Künnapi sõnul on päästetööde võistlused mõeldud oskusteprooviks eelkõige neile, kel plaanis lähiajal tõsisemaid ekspeditsioone ette võtta. Kuid loomulikult võivad osaleda ka kõik teised mägedehullud, sest on ju vana tõsiasi – kui sa midagi oskad ja harjutanud oled, ei lähe seda sul tegelikult vaja.
Enamasti tuleb ka tegelikke päästetöid teostada halvas nähtavuses, külmas ja pimeduses.
Emotsioon, adrenaliin ja palju nalja
Üks harjutusöö eelmisel aastal, kus “Aconcagua 2005” esindajad käisid koos “Suuskadel üle Gröönimaa” meestega Rannamõisas öiste päästetööde elemente harjutamas. Öö oli elamusrikkalt tormine, tugev meretuul oli ajanud jää merelt ranna äärde ning lumest kuhjanud Rannamõisa panga alla kohati vööni ulatuvad tuisuvaalud. Polnud jälgegi sellest, et pühapäeval oli panga all oma 30 inimest jääronimistreeningu käigus saabaste ja kassidega tublisti trampinud ning loomulikult olid vaba vee puudumisel kadunud ka pühapäeval lahvandustes silma rõõmustanud luiged. Selle eest rippus taevas ere kolmveerandkuu, mida aeg-ajalt varjutasid kummitusliku kiirusega tormavad õhemad ja paksemad pilved. Möllasime juhendis ette nähtud “nii nagu peab” laskumisega (no et ei unusta ennast enesejulgestuseks jaama külge panna) ja püüdsime aru saada, millises järjekorras asju vöösüsteemi asetada, et vajaminev pidevalt kõige all või julgestuskarabiini küljes ei oleks (mis tegelikult oli võimatu missioon, sest meil oli kaasas lihtsalt liiga vähe karabiine).
Ronimiskirkasid meil ka ei olnud ning nii ronis altjulgestuses esimene mineja mööda seina jaama tegema tavaliste kõndimiskirkadega. Vahepeal pani (nii nagu peab!) ka kenasti jääpuurid julgestuspunktideks ning tegi umbes kolmveerandile seina kõrgusest kolme jääpuuriga jaama. Seal olid väiksed astmed, mida alt vaadates tundus, et nende peal mahuvad kõik mõnusalt seisma. No aga kui ka teine ronija oli üles jõudnud, tundus kohe, et ega ikka mahu küll. Ja kui ta veel proovis kolmandale ruumi tehes natuke kõrvale liikuda, libises ta ja kukkus – robaki! – jaama külge kinnitatud enesejulgestusse. Sellega oli siis ka jaama vastupidavus testitud ja lõpuks mahtusime sinna isegi neljakesi ära.
Kannatanu aset täitva autokummi ülessikutamisel ja laskumise ettevalmistamisel sai jälle vahetatud kasulikke mõtteid varustuse paigutuse järjekorra kohta ja kinnitust sellele, et normaalseks tegutsemiseks oleks vaja kõvasti rohkem karabiine kui meil oli. Viimane laskuja võttis jaama maha ning laskus kahekordsel köiel, mis oli pandud ümber teiste meelest õõvastavalt õhukese jääpurika (ise nimetas ta seda igaks juhuks jääsambaks). Pärast kõndisime mööda kaldaalust, kus eeldatavalt pidi kulgema kanderaamiga jooksmise rada ning gröönimaalased leidsid endale toreda hiigelhange, kuhu järgmisel ööl lumekoobast kaevama ja külmööbimist harjutama tulla. Kokkuvõttes oli emotsiooniderohke ettevõtmine: ilus tormine öö, väike adrenaliin ja palju nalja stiilis “Oo, lahe! Ta teeb täpselt nagu Petzli kataloogis – tead küll, sellel pildil, kus on peal punane rist ja suur kiri kiri? Danger?!”
Tagasi