Grupp eestlasi vallutab põrgukülmas Antarktika kõrgeima tipu

Maailma kalleimaks mäeks nimetatud 4892-meetrisel Mt.Vinsonil on üleüldse käinud vaid tuhatkond mägironijat, ühegi eestlase jalg pole jääkontinendi kõrgeimale tipule astunud. Kuueliikmelise grupi tuumiku moodustavad Everesti vallutaja Alar Sikk ja Tallinki üks juhte Kalev Järvelill, kirglik polaar- ja suusamatkaja.

Viis meest ja üks naine lähevad tänavu talvel täitma oma kauaaegset unistust. «Kõigil oli plaanis Antarktikasse minna, aga me ei teadnud lihtsalt, et kõik hauvad ühte ja sama mõtet,» tõdes Alar Sikk.

Ühe inimese unistus läheb maksma 434 000 krooni. Suurimaks toetajaks on Kalev Järvelill («Alguses pidasin seda ettevõtmist utoopiaks!»), aga tema sõnul on ka teisi toetajaid. Näiteks rõivafirma Ilves, kes teeb kõigile spetsiaalsed riidekomplektid, mille ühe maksumus on 50 000 krooni. Riideid on ronijatel seljas kuus kihti – esimesest aluspesukihist pealmise kihi ehk sulepükste ja -jopeni. Eriline on riiete puhul näiteks seegi, et taskud on õmmeldud alumistel riidekihtidel selliselt, et saaks joogipudeleid enda kehasoojuse lähedal hoida, et need 40-kraadises pakases ära ei külmuks.

Erinevalt eestlastest on Antarktika tipu vallutamisega hakkama saanud üks lätlane ja leedulane. Ekspeditsiooni üks initsiaatoreid ning mäkketõusu tehnilise külje eest vastutav Tarmo Riga nentis, et novembris-detsembris on Antarktikas suvi ja kestab polaarpäev, mis tähendab seda, et kogu aeg on valge. «Ronimise mõttes on see väga hea, liikumisgraafikut saab vastavalt ilmale paindlikult muuta,» ütles Riga. «Seetõttu saame ka tippu minna rahulikus tempos, vältides ülepingutust.»

Järvelill teatas naerdes, et suureks plussiks on ka Antarktise steriilsus, keskkond on puhas ja bakterivaba. Antarktika väga karmide keskkonnanõuete tõttu tuleb endaga kaasas kanda absoluutselt kõik jäätmed, mis teekonnal tekivad. Igasse laagrisse ehitatakse lippudega märgitud käimlad kust pärast kõik kilekottides ära tuuakse. «Kuna Mt.Vinsoni piirkonnas on väga vähe sademeid ning tuul viib selle vähesegi ära, siis jäävad kõik jäätmed aastateks teistele näha. Keegi ju ei taha ronida prügimägedes,“ tõdes Riga.

Mägi ise on ronijate sõnul tehniliselt suhteliselt kerge. Liigutakse mööda liustikke, lumenõlvu ja ainult mäe tipp on kaljune. Mt.Vinsonit võrreldakse raskusastmelt Põhja-Ameerika kõrgeima tipu McKinleyga, kuid kliimatingimustelt on see võrreldav ka mistahes kaheksatuhandelisega.

Üheks suuremaks ohuks peavad mehed torme, mis on seal tavaline nähtus ning tuuleiilid võivad puhuda ka üle 40 meetri sekundis. Tuul muudab 40-kraadise pakase aga veelgi käredamaks.

Järvelill peab ülioluliseks psühholoogilist vastupidavust ja head meeskonda. Selles viimases on mehed veendunud, sest kõik on omavahel varem mägedes ja matkadel käinud ning ekstreemseid olukordi üle elanud. «Kõik on koos käinud ja raskustele vastu pidanud. Võõrast inimest team'i võtta ei tohi, ükskõik, kui kõvad tema teoreetilised näitajad ka ei ole,» nentis Sikk.

Ekspeditsiooni lähtekohaks on Lõuna-Tshiili linn Punta Arenas, kust lennatakse Mt.Vinsonile lähimal asetsevasse baasi – Patriot Hills’i. Patriot Hills’i mandrijääst lennuväljalt lennatakse soodsa ilma korral edasi väikelennukiga 200km kaugemal asuvasse Mt.Vinsoni baaslaagrisse.

Planeeritav tõus algab baaslaagrist 2100m kõrguselt. Tõus esimesse ning teise laagrisse on lauge ning seetõttu veetakse osa varustust kaasa kelkudel. Võimalike varjatud jääpragude tõttu liigutakse köisseongutes teineteist julgestades. Kuigi tõus baaslaagrist viimassesse vahelaagrisse 3800m kõrgusele kurule ei tohiks aega võtta rohkem kui 3-4 päeva, tuleb toiduvarusid marsruudile kaasa arvestada siiski vähemalt kahe nädala jagu. Ilm on Antarktikas muutlik ning harvad pole juhud, kus tuleb mitmeid päevi järjest telgis lebada ning tormi möödumist oodata. Kokku püstitatakse marsruudil kolm vahelaagrit ja sõltuvalt ilmast võib baaslaagrist tippu jõudmine seega aega võtta neljast päevast kahe nädalani. Viimane tipuponnistus võib kesta kuni 15 tundi.

Vinsoni mäemassiiv kanti esmakordselt kaardile alles 1957.aastal, mil seda märgati USA mereväe lennuki pardalt. 1966.aastal korraldas Ameerika Alpiklubi ekspeditsiooni Vinsoni massiivi kõrgeimale tipule ning 18.detsembril jõudsid esimestena lõunamandri kõrgeimasse punkti neli mägironijat.



Sikk vallutab «Seitset Tippu»

Antarktika ekspeditsioon on osa Eesti esimese Mt.Everesti vallutaja Alar Siku „Seitsme Tipu“ projektist. „Seitse Tippu“ on paljude maailma mägironijate eesmärk tõusta planeedi kõigi seitsme kontinendi kõrgeimatele mäetippudele.

Nendeks tippudeks on Aafrikas Kilimandzhaaro (5895m), Aasias Mt. Everest (8848m), Antarktikas Mt. Vinson (4892m), Austraalias (kontinendi laiendatud määratluse järgi koos Okeaaniaga) Carstensz’i Püramiid (4884m), Euroopas Elbrus (5642m), Lõuna-Ameerikas Aconcagua (6959m) ja Põhja-Ameerikas Mt. McKinley (6194m).

Balti riikidest viis seitsme tipu projekti esimesena lõpule 1996.aastal leedukas Vladas Vitkauskas, lätlane Ilgvars Pauls lõpetas 1999.aastal. Sikk on seitsmest tipust seni vallutanud kolm: Elbrus (1998), Mt. McKinley (2001) ja Mt. Everest (2003).