Esimesed eestlased Antarktika katusel nautisid tipus tuulevaikust

Antarktika kõrgeimal tipul Vinsonil käinud grupi liikmed Jane ja Tarmo Riga jõudsid eile õhtul Argentina linna Mendozasesse, kust nad andsid Skype’i kaudu Postimehele intervjuu.

Mis tunne on?

Jane: Tuju on hea: esimene duðð, esimene päris kohv, esimene… vetsuskäik. (Antarktikast tuleb kõik sinna viidud jäätmed tagasi tuua, sestap on seal tualetis kasutusel eraldi heitmekotikesed – toim.)

Tarmo: Pärast jää pealt ära saamist ikka veidi pinge langes.

Jane: Jah, et looduse meelevallast väljas. Seal on seda iga hetk tunda – tuleb tuulehoog ja puhub sinu või kogu lennuki ära ja ei lähe sa sitikas kuhugi.

Tarmo: Lennutranspordi osa nii baaslaagrist Patriot Hillsi kui ka sealt Ameerika mandrile tundub üsna riskantne. Mul on hea meel, et just see osa reisist on läbi.

Millised on tipumuljed?

Tarmo: Tipule tagasi mõeldes on magus tunne. Oli üks ilusamaid, kuhu olen roninud – ma mõtlen vaate poolest. Ilmatingimused olid nii soodsad, et üleval võis asja rahulikult võtta ja tõesti nautida võimsat vaadet, ilma et peas taoks «saaks nüüd eluga alla».

Vaade on ebamaiselt valge – kiiskavvalge silmapiirini. Piki ahelikku paistavad põhja suunas üksikud kaljused tipud, nagu Shinn, Epperly ja Tyree, ning lõuna suunas Gardner ja teised. Pilved ujuvad laisalt kuskil allpool… Vinsoni puhul oli tohutu vedamine just see soe ja tuulevaikne tipupäev...

Jane: … mis on üliharuldane. Giidil oli see 18. kord seal käia ja esimene kord, kui sai tipus kindad käest võtta. Tema hinnangul oli 10–15 miinuskraadi.

Tarmo: See oli täiesti ootamatu. Me ju arvestasime miinus 35ga. Kujutasin ette, kuidas rammime täisvarustuses vastutuult, üleni sissemässituna ja ikka külmetades.

Jane: Kaks päeva enne meid käisid norrakad, neil oli tipus rohkem kui 30 miinuskraadi, näod läksid külmast lapiliseks. Mul oli nägu igaks juhuks sentimeetrise külmakaitsevõõba all.

Tarmo: Tippu minnes tuli viis tundi käia enam-vähem ühes suunas, mistõttu vasak külg oli kogu aeg päikese poole. Keha päikesepoolne külg higistas, aga varjupoolne külmetas veidi ja seal härmatus hingeõhk juustes.

Jane: 09.30 läksime laagrist minema, kui päike oli üleval, see tähendab mäeharjade tagant väljas. Tavaliselt minnakse üles umbes kaheksa tundi, meil kulus nii kuus ja pool. Alla tulime kolme tunniga. Tulime kapates. Vern (grupi giid Vernon Tejas – toim) surus takka, tahtis rekordit teha. Kogu tipupäev on tavaliselt 12 tundi, meil läks üheksa ja pool.

Mis oli erinev senikäidud mägedega võrreldes?

Jane: Erinev oli see, et puudus igasugune ilmateade ja -ennustus ning vähimgi aim, mis järgmise tunni või kahe või päeva pärast saab. Kogu aeg oli tunne, et hea ilm ei saa nii kaua kesta. Meie giid rääkis, kuidas ta jooksis ühe grupiga mäest alla, kui 15 minutiga tõusis purgaa.

Tarmo: Klassikaline marsruut, mida läbisime, oli ronimistehniliselt lihtne, aga ma ei oska seda oma seniste kogemustega võrrelda. Mul pole sellise mäe kogemust; tean vaid, et seda võrreldakse raskuselt Elbruse ja McKinleyga.

Vinsonil on eriline ehk see, et kogu marsruut on liustikul ehk jääl ja lumel. Esimest korda sai mandrit ennast ehk kivisid puutuda alles vahetult tipuharjal. Tipupüramiid on üsna väike, sinna on umbes veerand tundi käimist mööda kaljust harja.

Jane: Kogu aeg peab olema köies (köie külge kinnitatult – toim), pragude pärast. Ainult laagris ei pea ja ka tipuharjale saab ilma minna. Teel kolmandast laagrist teise on järsk nõlv, mida inglise keeles kutsutakse headwall. Seal on 45-kraadine nõlv – raske seljakotiga üsna ebameeldiv ronida. Kohati on seal julgestamiseks sisse rammitud lumevaiad.

Kuidas polaarpäev mõjus?

Tarmo: Igas laagris käis ärkamine päikese järgi: viimases, kolmandas laagris hakkas päike peale paistma kella seitsme paiku, esimeses ja teises laagris aga 12 paiku. Põhimõtteliselt tegi päike ööpäevaga pea kohal tiiru. Öö oli siis, kui päike läks mäe taha.

Jane: Aga valge oli ikka ja magada sai ainult mütsiga silmil. See, et Antarktikas oli kogu aeg valge, häiris küll.

Kas ilm tervise peale ei hakanud?

Tarmo: Tegelikult oli seal kohalikus mõistes väga soe aeg.

Jane: Külma oli mõnikord öösel ehk miinus 25.

Tarmo: Muidugi peab tervist olema, et aklimatiseeruda. Kõrgus üle 4000 meetri mõjub ikka tuntavalt. Väidetavalt on arktilistel aladel õhk hõredam ja see kõrgus mõjub nagu 4500 meetrit või enamgi.

Jane: Tervis oli kõigil OK. Sõime kogu aeg toorest küüslauku.

Marsruut on kõigil enam-vähem sama, kas see tähendab, et laagrid on tee peal olemas ja neid pole vaja ise püsti panna?

Tarmo: Laagrikohad on aastast aastasse samad, aga iga kord tuleb laager endal nullist teha. Me tassisime kõik seljakotis ja kelkudel ise kaasa. Panime telgid üles, ehitasime lumest kaitsevallid, kaevasime lumme peldiku ja köögi jms.

Jane: Hommikusöök võttis aega vähemalt poolteist tundi, kogu hommikune protseduur koos telkide mahavõtmise ja pakkimisega kolm tundi.

Tarmo: Mõned firmad jätavad telke üles, kui neil tuleb samal hooajal hiljem mõni grupp veel. Aga see on riskantne, sest suur torm võib need ka hea kinnitamise korral ära viia.

Jane: Ja kui lähed üles, arvates, et sul on telk, ja kohale jõudes selgub, et pole…

Tarmo: Parem on telgid maha võtta ja lumme matta.

Jane: Köök oli Verni leiutis: istusime justkui kahel pikal pingil, kraav keskel. Väga mugav. Vern ise magas köögis. Vern tegi süüa nagu vanaema – pannkoogid, praetud röstsai, peekon…

Kui kallis Vinsoni-matk on, kas kallim kui Everest?

Tarmo: ALE (Antarctic Logistics & Expeditions, ainus firma, kel on lubatud teha Antarktikasse kommertsreise – toim) hind määrab, alla 28 000 dollari näo pealt (umbes 340 000 krooni – toim) pole põhimõtteliselt võimalik.

Jane: Asi on selles, et ALE ei lase eriti ilma giidi, see tähendab firmata sind jääle. Et laseks, peab sul olema piisav kogemus. Aga et hind ei tule oluliselt odavam, on nutikam võtta giid, kel on kohapeal telgid ja toit. Suure grupiga ise logistikat teha tuleks kallim.

Tarmo: Kommertsreis Everestile maksab 20 000 kuni 65 000 dollarit inimese pealt. Saab ka odavamalt. Seal pole monopoli nagu Vinsonil.