Ma ei tea kedagi, kes nii hästi kõrgusi taluks kui mina
Allar Viivik
SL Õhtuleht
UUED PLAANID: Laupäeval koju naasnud Alar Sikk tahab järgmisena vallutada veel kahe
kontinendi tipud. Vormis hoiab ta end ujumise ja suusatamisega. «See on küll rohkem
tervisesport, kuid ma liigutan ennast ikka 3-4 tundi jutti.»
Joosep Aader (Võrumaa Teataja)
Neli aastat tagasi maailma katusele tõusnud alpinist tahab saada esimeseks eestlaseks, kes on vallutanud kontinentide kõrgeimad mäed. Pärast Aconcaguat ja Vinsonit on jäänud kaks valget laiku.
Esimeste eestlastena jõudsid 13.jaanuaril 4892m Antarktika kõrgeimale mäele Jane ja Tarmo Riga, Toomas Sumeri, Priit Melnik ja Alar Sikk.
Kui teistele mägironijatele oli Vinson ilmselt elu üks tippe, siis võrulasele Alar Sikule (41) on see järjekordne samm eesmärgi poole: ta tahab vallutada iga kontinendi tipu. «Jäänud on vaid 5895m Kilimanjaro Aafrikas ja 4884m Carstensz Pyramid Uus-Gineas,» ütleb eelmisel laupäeval kahekuuliselt reisilt naasnud Sikk. Viimasel ekspeditsioonil vallutas ta peale Vinsoni ka 6959m Ladina-Ameerika katuse Aconcagua.
Seitsme mäetipu projekt on ju tegelikult hullumeelne projekt. Viletsam vend oleks ilmselt sellise koormuse peale võhmal ega läheks enam iialgi mägedesse. Maailmas on vaid sadakond inimest, kes kõikide kontinentide katusel käinud. «Ei ole, sest eesmärk on enda jaoks püsti pandud,» ütleb Sikk. «Kui lähed juba Antarktikasse, siis pead minema läbi Lõuna-Ameerika. Seega oli Aconcagua n-ö tasuta kaasaanne.» Viimast kasutas alpinist enne Lõunamandrile jõudmist kõrgmäestikuga harjumiseks.
Eesti alpinistide hulgas on Alar erakordne aklimatiseeruja. «Ma ei tea eriti kedagi, kes nii hästi kõrgusi taluks.»
Suitsupakk oli taskus
Aga legendid, et alpinist tõmbab enne otsustavat tõusu mahvi suitsu? «See ei ole eesmärk. Ma olen suitsumees ja vajan seda,» tunnistab Sikk. Ilmselt oleks ta veelgi parem tegija, kui suitsust loobuks. Ometi hoiatab kogenud mäehunt inimesi: ärge arvake, et vaat kui kõva mees, tõmbab suitsu nagu mühiseb ja suudab ikkagi 8000–9000 meetrile tõusta.
Kas suitsupakk oli Antarktikas ühes? «Oli küll. Aga seal konisid ja tuhka maha ei puistata. Jäägid tuli panna õhukindlasse tuhatoosi,» paljastab alpinist. Aga naps? «Ülivähe külmarohuks. Joomine ning mäed kokku ei käi.»
Kuidas kahte mäge, Aconcaguat ja Vinsonit võrrelda? Sikk seletab, et 01.detsembril kodust lahkudes elas ta teadmises: kui Acongagua tuleb kerge, siis Vinson väga raske. «Viimases on atmosfäär hõre ning 5 kilomeetrit võrdub seal umbes 6,5 kilomeetriga,» ütleb ta. Õnneks kujunes teekond Antarktika tippu kergemaks. Seevastu Aconcagual sai ta koos tartlase Andres Kaasikuga külma – kaks nädalat puhus mäel torm kiirusega 30m/s.
Eestlased kartsid viletsat ilma
Mida tundis 2003.aasta kevadel maailma katusele jõudnud mees jaanuaris Lõunamandri tipu jalamil? «Saame hinnata vaid hetkeolukorda. Ilm võib tunniga keerata purgaaks ning kogu ettevõtmine kukub kokku,» hindab Sikk. «Everestil mängib kõrgus, Vinsonil aga ilma ülim heitlikkus.» Õnneks hoidis ilmataat vaikust.
Kas kogu teekond 5 kilomeetri kõrgusele oli kerge rännak Lõunamandril? Siku sõnul oli ainus veidi raskem hetk enne 3,75 kilomeetrit viimases laagris. «Seal on 500 meetrit lauskaljusid. Seda võtsime kaks korda. Kõigepealt viisime asjad üles ja harjusime kõrgusega. Pärast nn etteviset tulime alla tagasi, et jõudu koguda ja järgmisel päeval tõus võtta.» 13.jaanuari pärastlõunal jõuti lõpuks viiekesi tippu. Et Vinsoni kõrgus on vaevalt viis kilomeetrit, siis hapnikuballoone kaasa ei võetud, aga nägusid varjas tuule eest mask ehk balaklava. Grupi kuues liige Kalev Järvelill loobus silmapõletiku tõttu tipust. «Kui sa mäge ei tee, ei ole see veel katastroof,» ütleb Sikk. Tema sõnul võib alpinist olla väga kõva mees. Kuid tervisega riskida mägedes ei saa. Eelmise ekspeditsiooni liige kukkus tormis kaljuprakku ning tema kättesaamiseks käivitati erioperatsioon. Hiljem näidati eestlastele fotosid mägironija külmavõetud mustadest kätest.
Neli aastat tagasi maailma katusele tõusnud alpinist tahab saada esimeseks eestlaseks, kes on vallutanud kontinentide kõrgeimad mäed. Pärast Aconcaguat ja Vinsonit on jäänud kaks valget laiku.
Esimeste eestlastena jõudsid 13.jaanuaril 4892m Antarktika kõrgeimale mäele Jane ja Tarmo Riga, Toomas Sumeri, Priit Melnik ja Alar Sikk.
Kui teistele mägironijatele oli Vinson ilmselt elu üks tippe, siis võrulasele Alar Sikule (41) on see järjekordne samm eesmärgi poole: ta tahab vallutada iga kontinendi tipu. «Jäänud on vaid 5895m Kilimanjaro Aafrikas ja 4884m Carstensz Pyramid Uus-Gineas,» ütleb eelmisel laupäeval kahekuuliselt reisilt naasnud Sikk. Viimasel ekspeditsioonil vallutas ta peale Vinsoni ka 6959m Ladina-Ameerika katuse Aconcagua.
Seitsme mäetipu projekt on ju tegelikult hullumeelne projekt. Viletsam vend oleks ilmselt sellise koormuse peale võhmal ega läheks enam iialgi mägedesse. Maailmas on vaid sadakond inimest, kes kõikide kontinentide katusel käinud. «Ei ole, sest eesmärk on enda jaoks püsti pandud,» ütleb Sikk. «Kui lähed juba Antarktikasse, siis pead minema läbi Lõuna-Ameerika. Seega oli Aconcagua n-ö tasuta kaasaanne.» Viimast kasutas alpinist enne Lõunamandrile jõudmist kõrgmäestikuga harjumiseks.
Eesti alpinistide hulgas on Alar erakordne aklimatiseeruja. «Ma ei tea eriti kedagi, kes nii hästi kõrgusi taluks.»
Suitsupakk oli taskus
Aga legendid, et alpinist tõmbab enne otsustavat tõusu mahvi suitsu? «See ei ole eesmärk. Ma olen suitsumees ja vajan seda,» tunnistab Sikk. Ilmselt oleks ta veelgi parem tegija, kui suitsust loobuks. Ometi hoiatab kogenud mäehunt inimesi: ärge arvake, et vaat kui kõva mees, tõmbab suitsu nagu mühiseb ja suudab ikkagi 8000–9000 meetrile tõusta.
Kas suitsupakk oli Antarktikas ühes? «Oli küll. Aga seal konisid ja tuhka maha ei puistata. Jäägid tuli panna õhukindlasse tuhatoosi,» paljastab alpinist. Aga naps? «Ülivähe külmarohuks. Joomine ning mäed kokku ei käi.»
Kuidas kahte mäge, Aconcaguat ja Vinsonit võrrelda? Sikk seletab, et 01.detsembril kodust lahkudes elas ta teadmises: kui Acongagua tuleb kerge, siis Vinson väga raske. «Viimases on atmosfäär hõre ning 5 kilomeetrit võrdub seal umbes 6,5 kilomeetriga,» ütleb ta. Õnneks kujunes teekond Antarktika tippu kergemaks. Seevastu Aconcagual sai ta koos tartlase Andres Kaasikuga külma – kaks nädalat puhus mäel torm kiirusega 30m/s.
Eestlased kartsid viletsat ilma
Mida tundis 2003.aasta kevadel maailma katusele jõudnud mees jaanuaris Lõunamandri tipu jalamil? «Saame hinnata vaid hetkeolukorda. Ilm võib tunniga keerata purgaaks ning kogu ettevõtmine kukub kokku,» hindab Sikk. «Everestil mängib kõrgus, Vinsonil aga ilma ülim heitlikkus.» Õnneks hoidis ilmataat vaikust.
Kas kogu teekond 5 kilomeetri kõrgusele oli kerge rännak Lõunamandril? Siku sõnul oli ainus veidi raskem hetk enne 3,75 kilomeetrit viimases laagris. «Seal on 500 meetrit lauskaljusid. Seda võtsime kaks korda. Kõigepealt viisime asjad üles ja harjusime kõrgusega. Pärast nn etteviset tulime alla tagasi, et jõudu koguda ja järgmisel päeval tõus võtta.» 13.jaanuari pärastlõunal jõuti lõpuks viiekesi tippu. Et Vinsoni kõrgus on vaevalt viis kilomeetrit, siis hapnikuballoone kaasa ei võetud, aga nägusid varjas tuule eest mask ehk balaklava. Grupi kuues liige Kalev Järvelill loobus silmapõletiku tõttu tipust. «Kui sa mäge ei tee, ei ole see veel katastroof,» ütleb Sikk. Tema sõnul võib alpinist olla väga kõva mees. Kuid tervisega riskida mägedes ei saa. Eelmise ekspeditsiooni liige kukkus tormis kaljuprakku ning tema kättesaamiseks käivitati erioperatsioon. Hiljem näidati eestlastele fotosid mägironija külmavõetud mustadest kätest.
Tagasi