Puhkus lõunas
Antarktika ekspeditsioon 2006/2007
Tekst: Jane Riga
Pildid: Ekspeditsiooni liikmed
UUDISEID ekspeditsioonilt
PS. Kes pilte tahab vaadata, vaadaku PDF faili [pdf-fail 1,5MB].
Proloog
Kui mu mees Birmas mesinädalatel õhinal teatas, et tal on kindel soov koos sõpradega üritada Antarktika kõrgeimat tippu ja mul lihtsalt pole muud varianti kui temaga kaasa minna, oli minu ainus tõsine mure, mida selga panna. Küsimus lahenes justkui iseenesest. Kuna mehe soov on naisele seaduseks, siis me läksimegi Antarktikasse.
25.detsember 2006
Punta Arenas, Tshiili. Alar ning Priit olid eelmisel õhtul pahaaimamatult linna mööda ringi lonkinud, kui korraga astus ligi meeskodanik, kes veeris Priidu varrukalt an-tark-ti-ka ning pakkus: Priit?. Priidul ei jäänud muud üle kui tunnistada, et jah. Selgus, et see on meie giid Vern, kes luusib Punta Arenases ringi, on hoolega kodutööd teinud ja tunneb meid kõiki juba nägupidi! Täna kandsime kõik igaks juhuks päikeseprille, kuid ausalt öeldes, ega sellest suurt tolku pole. Kuna kõigil on sarnased punased Soft Shell’id seljas, mõjume sama silmatorkavalt kui Pluuto Jõuk või vähemalt A-rühm.
26.detsember 2006
Punta Arenas. Kohe hommikul otsustasime, et mooramehe rolli meie A-rühmas täidab Kalev, sest tema on ainuke, kes oskab keevitada. Kell 12 ja väikese hilinemisega saabus meie hostelisse musta soniga, pätti meenutav mees, kes osutus giid Verniks. Alustuseks jagas ta meile oma firma logoga kakapruunid joped. Seejärel keeldus kategooriliselt talle spetsiaalselt ostetud tervitusõllest (poes oli ainult üks suur purk ja seda pakkusimegi talle austuse märgiks). Kolmandaks selgus, et ta pole pähe õppinud ühtki rida laulust “Kuidas heeringas elas kuival maal”, mis oli meie kindel nõudmine tiimspiriti tõstmiseks ja mille sõnad talle juba kolme kuu eest saatsime. Aga kokkuvõttes läks meil temaga ladusalt. Ta instrueeris meid põhjalikult marsruudi ja hügieeniprotseduuride osas ning soris viimse esemeni läbi meie varustuse. Kalevi koeravillast sokke ja karvamütsi vaatas kerge kadedusega. Lõpetuseks üritas ka pisut pugeda: ütles, et meie varustuse hää kvaliteet üllatab teda ja kuna meil on huumorimeelt, küllap meist saab hää tiim. Heeringa-laulu apsu leevendamiseks kutsus meid firma kulul õhtusöögile.
27.detsember 2006
Punta Arenas. Nii, käisime täna ALE priihvingul. Etteruttavalt võib öelda, et mingit alet neilt oodata ei maksa. ALE, ehk siis Antarktiline Logistika ja Ekspeditsioonid, on firma, kel on inimeste Antarktikasse lennutamise monopol. Näidati slaide ilusast päikselisest Antarktikast ja hiljem ka slaide inimestest, kes tiba tuulise ilmaga kindad koju olid unustanud. Need slaidid enam nii ilusad ei olnud. Meiega samal lennul on veel Abramov (www.sevensummits.com) hulga venelastega, Uus-Meremaa firmast Adventure Consultants shiki moega latiino mingi grupiga ja posu korealasi. Lisaks hulk kõhukaid ja soliidseid habemikke, kes lähevad lõunapoolust ründama. See on küll paras petukaup, sest neid lennutatakse umbes 100km kaugusele poolusest, kus nad siis suusad alla panevad ja mõnda aega mööda lagedat lund uhavad. Kogu kamp oli ülitõsise ja tähtsa moega, justkui suunduks ristisõtta, mitte puhkusele lõunasse! Igatahes täna õhtul lendu ei toimu, sest Patriot Hills’is tuiskab. Järgmine valmisolek stardiks on homme kell 9.30.
28.detsember 2006
Punta Arenas. Hommikul kell 9.30 oli Vern jälle kohal. Starti seekord ei toimunud, sest lund küll enam ei sadanud, aga Patriot Hills’is oli tuul 23sõlme. Iljushin saab maanduda vaid siis, kui tuul on alla 20sõlme. Järgmine kontrollaeg on kell 12.30. Eile jooksime tänaval Abramovile otsa, kes sel aastal on juba Anatarktikas käinud. Tema ootas Punta Arenasest väljalendu kaheksa päeva ja hiljem veel Patriot Hills’is, kokku kaks nädalat. Suurte kogemustega mees andis meile kaks soovitust: esiteks - teeme nende grupiga vetsherinka ja teiseks - osame Patriot Hills’i õlut kaasa. Õhtusöögil arutasime õlleteemat Verniga, kes oli vägagi nõus. Soovitas küll pigem õlle Vinsoni baaslaagrisse kaasa võtta, sest Patriot Hills’is joovad teised selle lihtsalt ära. Kuna Vinsoni baaslaagris on ainult 2 püsielanikku, siis esiteks - nemad joovad palju vähem, teiseks - on täpselt teada, kes jõi ja kolmandaks - kuna nad hoiavad õlut külmumise eest oma telgis, on neil natuke nagu õigus sealt ka matti võtta.
29.detsember 2006
Punta Arenas. On väga närvesööv, kui öeldakse, et valmis tuleb olla 9.30, siis 12.30 , siis 18.00, seejärel 20.30 ja siis jälle kell 6 hommikul! Meestel on närvid nii läbi, et läksid suurest meeleheitest juba muuseumi. Küll oleme üritanud Vernilt välja pinnida, milline on tema kogemuse kohaselt see ilmavärk. Vern kinnitab, et mingit korduvat mustrit on võimatu leida. Küll on ta aga märganud, et pigem on kolm päeva head ilma ja kolm päeva tormi. Meil on siis teoreetiliselt teine tormipäev käsil. Delikaatse otsuse, kas lend toimub või mitte, teevad piloodid koos Patriot Hills’i ilmaennustajaga. ALE firma omanikul otsustada ei lasta. Kuigi, ega need piloodidki teab mis papist poisid ole! 1993.aastal öeldi ühele, et pööra ots ringi, ilm on halb, Antarktikas maanduda ei saa. Too aga mõtles, et olen ennegi sellist juttu kuulnud! Nüüd korralda- takse selle lennuki juurde, millest vaid sabaots lumest paistab, ekskursioone.
30.detsember 2006
Punta Arenas. Meil on tekkinud paranoiline teooria, et kogu see värk on üks suur bluff. Kõigepealt korjati meilt hiiglaslik summa „Antarktika-paketi” eest. Siis võeti ära riided ja varustus ning pakiti Iljushinisse. Tegelikult on Iljushin, millest meile pilte on näidatud, lihtsalt papist butafooria ja Vern on Pensa pätt. Varustus korjati ära, et Ameerikas maha müüa. Hoolikas ülevaatus toimus sellepärast, et näha, kas kõik ikka kaubaks läheb. Viletsamate asjade asemele oleks kindlasti kästud midagi uuemat ja paremat osta. Nüüd toimub meie koorimine koostöös kohalike kõrtside ja restoranidega, kuniks meil raha jätkub. Toon näite tänasest päevast, mis on juba teine sarnane järjestikku. Öösel ei maga hästi, vähkred, sest tead, et kell 6 võib tulla otsustav kõne. Hommikuks oled roidunud ja pahur, sest kõnet ei tulnud. Sööd kiiresti, sest järgmine kõne on kell 9.30. Käid igaks juhuks dushi all ka, sest vähemalt kaks järgmist nädalat ju ei saa. Nii, minekut ei toimu! Võtad vihaga õlle. Järgmine kõne - kell 12.30. Usinamad suudavad enne seda kerge snäki võtta, sest kohe-kohe algab ju kuivikuja pudrudieet. Pärast seda lubad endale suurejoonelise lõuna mitme õllega. Pärast jalutad natuke ja juba tundub, et oled end higiseks ajanud. Enne järgmist potentsiaalset stardimomenti 18.30 peaks veel korra dushi alla minema. Pärast järjekordset pettumust alustad varast õhtusööki vähemalt ühe aperatiiviga (kohalik mark on Pisco sauer). Vohmid kiirelt kolm käiku sisse, sest järgmine kõne on 20.15. Pärast neljandat pettumust ühe päeva jooksul tellid uue pudeli veini. Kui kaua üks vaene inimeseloom niimoodi järjest jaksab! Nädala lõpuks oleme kõik puhta kuhtunud.
31.detsember 2006
Punta Arenas. Tegelikult pole ilm Patriot Hills’is sugugi nii halb. Lihtsalt Iljushin vajab jäärajal maandumiseks ideaalseid tingimusi - külgtuult alla 10m/s. Kui on puhangud kuni 15m/s, lend ei välju. Nagu ütleb meie Vern: „Parem olla maapinnal ja soovida, et oleksid õhus, kui vastupidi.” Lõbusaks vahepalaks oleme Vernilt kuulnud mitmeid huvitavaid lugusid sellest, mis ta elus on korda saatnud: sõitnud jalgrattaga Aconcagualt alla, tõusnud esimesena talvel Denali otsa jms. Kuid palju huvitavat on tal veel teoksil. Näiteks on tema unistuseks tõusta talvisel ajal Vinsoni tippu. Tehniliselt peaks see välja nägema nii: ta hüppab langevarjuga baaslaagrisse, tõuseb joonelt tippu, heiskab õhupalli, tõuseb õhku, kust lennuk ta konksu otsa võtab ja tagaluugist pootshaagiga sisse kaksab. Ta on seda trikki ühest James Bondi filmist näinud ja teab ühte meest, kes sedasi ka teinud on. Vot selline lahe mees on meie Vern! Mis teil selle peale kosta on?
01.jaanuar 2007
Punta Arenas. Eesti vana aasta saatsime ära koduseks saanud iiri kõrtsus, kus meile maja kulul shamp välja kärrati, kuna oleme seal püsikliendi staatuse omandanud. Tshiili uue aasta puhul 5 tundi hiljem haaras Alar õhtujuhilt mikrofoni ja pidas kogu kõrtsurahvale Aasta Inimese väärilise kõne. Uus aasta tuleb meil kõigil töine, sest juba varahommikul oli Vern platsis ja sundis kassikangast kuduma ehk sõlmi tegema. Sõlmed punutud, kupatas ta meid parki, kus rippusime rahva naeruks köitega puu otsas, et liustikupraost väljapugemist harjutada. Tegelikult tuli kõigil väga hästi välja. Põhjus, miks eelpool nimetatud tsirkus korraldati, on lihtne - Vern ei taha meid enne mäe peale lasta kui on veendunud, et kogu köietöö selge. Peamiselt see, kuidas ennast ja teisi praost välja sikutada. Selleks on ta ette näinud terve päeva treeninguid Vinsoni baaslaagris. Kuna meie aeg hakkab vaikselt kokku kuivama, otsustasime osa õppust siin ära teha, et rutem tipu poole tormamata. Et ootamine huvitavam oleks, on ALE välja mõelnud uue triki - täna tuleb ööhäire! Potentsiaalne start - kell 4 hommikul!
02.jaanuar 2007
Arvake kus? Punta Arenases! Mõned vihjed, kuidas aru saada, et kuigi olete enda arust eksootilisel puhkusel, selgub paraku, et olete ühte kohta sobimatult kauaks pidama jäänud:
Punta Arenas. Tänane hommik algas lootusrikkalt: tuul Patriot Hills’is 20–27 sõlme. Kell 12.15 ikka sama lugu. Nüüd ootame järgmist shanssi kell 16.15. Eile korraldas Vern järjekordse õppuse, seekord eesmärgiga, et me oskaks teda praost välja kaksata. Õppisime tegema Z-plokksüsteemi (seda kasutades tundub 100kg kaaluv inimene 30kg-ne; mõikab nagu moodsad kõhnumistabletid - kiiresti ja efektiivselt). Praktilises osas vinnasime Verni ka pargis puu otsa. Õppus õnnestus sajaprotsendiliselt, sest Vern on üks kergemaid ja teda sikutasid vähemalt kolm tugevat meest.
04.jaanuar 2007
Punta Arenas. Eile saabus meie reisiärevusest õhevil linnakesse kuulus tegelane nimega La Escoba de Dios. Kes temast kuulnud pole, sellele selgituseks, et tegu on lausa nii tähtsa tegelasega, et kui tema tänaval on, siis lihtsurelikul on targem toas püsida (umbes nagu siis, kui Bush Tallinnas käis, teate küll). Jumala Luud pühkis üle Punta 35m/s ja lennuväljale jõudes kaksas Iljushinil hänna otsast. Vern kutsus meid eile õhtul kell 7 kokku, et pommuudist isiklikult teatada. Ta hoiatas, et on võimalus, et kogu ettevõtmine jääb selleks aastaks üldse katki. Tahame ehk järgmisel aastal uuesti tulla? Lõplik tõde pidi selguma järgmisel päeval kell 11. Kõigepealt tuli aga maha pidada kriisikoosolek iiri kõrtsis ja vastu võtta Alari sünnipäev. Meie ühehäälne otsus oli loomulikul - ei sammugi tagasi, ikka edasi Tõotatud Maa poole! Õnneks tabasime telefonitsi Abramovit, kes kurba uudist kuuldes oli oma grupi viinud kinno hispaaniakeelset multifilmi „Happy Feet” vaatama. Mõni giid ikka teab, kuidas grupil tuju üleval hoida! Nii liitus meie kriisikomisjoniga ka venelaste gäng koos piloot Igoriga. Pärast seda, kui olin Igoril rinna lahinal märjaks nutnud, tunnistas ta, et ega kogu Iljushini händ kah läinud pole, vähemalt pool on alles ja ülejäänud pool kasvab tagasi järgmise viie päeva jooksul. Alari sünnipäev algas seega ülevas meeleolus. shampus voolas ojadena ning Kalev komponeeris kiiresti oodi Iljushini ja Alari auks. Täna hommikul kell 11 sumises ALE aktusesaal kui pahane herilasepesa. ALE tuus Peeter Austraaliast pidas pika ja liigutava kõne katabaatiliste tuulte auks. Need on sellised tuuled, mis hakkavad pooluselt puhuma ja järgi ei jäta, kas vai ike, kui tahat. Iljushini sabaots peaks koos sabainseneriga saabuma Dubaist kahe päeva jooksul. Järgmine stardipauk käib pühapäeval, 07.jaanuaril kell 16.00. Ootamatult tekkinud vaba aja kavatseme sisustada sel lega, et rendime bussi ja kimame Torres del Paine’i rahvusparki. Muide, kas keegi mõnd hääd hännaloitsu teab?
08.jaanuar 2007
Ekspeditsioon Puhkus Lõunas raporteerib Vinsoni baaslaagrist 2100m kõrguselt! Eile, 07.jaanuaril kell 18.00 toimus Punta Arenasest väljalend tervenenud hännaga Iljushinil. Maandumine käis kõigepealt järsu jõnksu ja seejärel kõva kolksuga. Aga saime siiski kõik tervelt maa peale. Vern pani meid Patriot Hills’is kohe tööle. Meie ülesandeks oli leida Verni varustuse peidukoht ja kaevata välja kaheksa telki. Twin Otter lennutas meid kella 4-ks hommikul baaslaagrisse, kusjuures maandumine suuskadel oli tunduvalt pehmem. Püstitasime telgid ja magama saime alles kell 6. Nüüd on hiline pärastlõuna, päike paistab ja Vinson ka paistab. Egas muud kui kott selga, kelk taha ja uhama!
09.jaanuar 2007
Siin taas ekspeditsioon Puhkus Lõunas. Oleme jõudnud esimesse laagrisse. Kui kõrgel oleme, täpselt aru ei saa, aga vist päris kõrgel. Eile higistasime järjest viis tundi, kotid seljas ja kelgud taga. Tänase päeva põhiteema on: kuidas kakada kotti, kuidas seda kotti hoida ja kuidas seda kotti kokku voltida. Sellest oleme rääkinud terve hommiku. Kõigi tervis on väga hea. Täna on plaan umbes 3–4 tundi liikuda edasi teise laagrisse.
12.jaanuar 2007
Oleme jõudnud kõrgeimasse laagrisse umbes 4000m kõrgusel. Kõigil on vähe hõre olla, aga sellele vaatamata on rõõm tõdeda, et tegu on tõeliselt lõunamaise puhkusega. Särab päike ja tuult pole absoluutselt. Jutud Antarktika külmast on igatahes liialdatud. Oleme siiani saanud ainult ühel päeval natuke tuult ja ühel päeval natuke lund. Muidu on kogu aeg olnud väga soe ilm. Isegi meie giid Vern ütleb, et sellist soojust ei ole ta kunagi näinud. Homme plaanime tõusta tippu, mis peaks võtma umbes 13 tundi. Eile õhtul jõime esimest korda grokki. Pakkusime ka giidile. Ta võttis välja kitarri, mis tal igal pool kaasas on, lasi laulu ja plõnnis pilli. Selle tulemu- sena me täna tippu ei tõusnud, kuigi tegelikult ka sellepärast, et paremini aklimatiseeruda.
13.jaanuar 2007
Tähelepanu, tähelepanu, raporteerib ekspeditsioon Puhkus Lõunas. Täna 13.jaanuaril, kell 16.16 siinse aja järgi jõudsid neli meest ja üks naine Vinsoni tippu. Ilm on imeilus – tuulevaikne, päike sirab taevas. Täiesti ebaantarktikalik ilm. Püstitasime teatud mõttes rekordi, sest giid ütles, et ükski tema grupp pole käinud tipus nii kiiresti – 9,5 tunniga. Praegu tunnevad kõik end hästi. Homme, kui ilmaga veab, läheme tagasi alla baaslaagrisse. Meie edu oli ilmselt selles, et giid tõi meid enne tipupäeva üheks päevaks viimasesse laagrisse aklimatiseeruma. Niisiis - kõlisegu klaasid ning voolaku viin ja vein!
14.jaanuar 2007
Jabadabaduuu - ekspeditsiooni Puhkus Lõunas liikmetel on õnnepäevad! Jõudsime baaslaagrisse, kus ootas ees kast õlut! Ilm on hästi udune, paks pilv on pea kohal. Ootame, et Twin Otter saaks taas suuskadel siia maanduda.
16.jaanuar 2007
Ekspeditsioon Puhkus Lõunas resideerub endiselt baaslaagris. Oleme paar viimast päeva täiega puhanud. Esimesel õhtul, kui saabusime, toimus venelastega suur pidu - venelaste uusaasta ehk starõi novõi god. Tähistasime küll päevakese hiljem, sest varem ei jõudnud, aga sellest polnud midagi. Järgmisel päeval oli venelaste giidi Aleksander Abramovi sünnipäev, mis toimus veel suurema peoga. Lennuki maandumisraja kohal ripub hiiglaslik pilv, mis ei kavatse kusagile liikuda. Oleme üritanud tuult nõiduda, aga seni tulutult. Vedeleme päevad läbi telgis, loeme raamatuid ja sööme. Oleme ka arutanud naljaga pooleks, mis saab, kui peaksime siin talvituma. Kohalik laagriülem ütles, et neil on kindel plaan - lennuk lendab üle ning viskab alla püssid ja uue piirituse. Ärge seda siiski tõsiselt võtke :) Loodan järgmise teate saata juba Patriot Hills’ist.
20.jaanuar 2007
Meie ekspeditsiooniga toimus tõeline progress: jõudsime Vinsoni baaslaagrist, kus kuus päeva istusime, lõpuks ometi Patriot Hills’i, sest ilm paranes. Ootamatult aeti meid juba mit mendat korda vara üles teatega, et nüüd vist tuleb lend. Täna lend toimuski ja nüüd on kõik grupid Vinsoni baaslaagrist jõudnud Patriot Hills’i. Meie loomulikult jätkame vennastumist vene grupiga ning limpsime hõõgveini. Tuul on hästi kõva. Saime telgid üles enne, kui oli vähe vaiksem. Venelased jõudsid kohale hiljem, nii et aitasime neil telke üles panna. Üks telk lendas peaaegu et antarktilistesse avarustesse, kui me poleks Kaleviga seda kinni rabanud. Nüüd joome meie uue kodumaa - Antarktika - terviseks. Kuid loodame ikka juba järgmisel nädalal jõuda muusse maailma. Päris kindlad veel ei ole. Kõik on terved ja tunnevad end hästi.
21.jaanuar 2007
Teatame kurbusega, et puhkus hakkab lõppema. On aeg jälle klaasid täis valada, sest Iljushin on õhus ja loodame, et maandub siin umbes kell kaks. Veelgi enam - loodame, et see ka õhku tõuseb. Viimane kord maandus ta väga kõva tuulega ja nibin-nabin. Arvatavasti oleme juba täna õhtul Punta Arenases. Mehed plaanivad minna iiri pubisse ja on täpselt välja mõelnud, mida tellida, süüa ja juua. Seni tühjendati hommikusöögi kõrvale viimane venelaste veinipakk. Eilne õhtu oli väga meeleolukas. Meie Tarmoga vajusime varem telki, kuid need, kes kauem vastu pidasid, osalesid kohalikul suveolümpial. Täna hommikul nägime fotomaterjali maadlusmatshi kohta. Kuulsime kell neli hommikul Kalevi ja Toomase vestlust, et kalkun kui vagur ja taltsas loom on hea kingitus sõbrale sünnipäevaks!
22.jaanuar 2007
21.jaanuaril umbes kell kaks pärastlõunal saime kord jälle imetleda Iljushini graatsilist tossukaart taevalaotusel. Tuli kolksuga maha ja pärast slaavipärast kaisutust teatas piloot: “Hvatit, davai poletaajem!” Lennukis olid lisaks meie ja venelaste veinist rõõsadele nägudele ka poolusele suusatajate eriti tähtsad ja hoopis lapilisemad näod. Pool vene grupist ja Abramov ise võeti Tshiili piirikontrollis vahele kui kontrabandistid ja piiririkkujad - miski viisajama. Lasti siiski ausõna peale õhtuks linna pidutsema. Passid konfiskeeriti. Ja siis saabusid õnn ja rõõm: esimene peapesu, teine ja veel kolmaski peapesu, esimene sõõm ja ..... esimene vetsuskäik! Teie, kes te pole pidanud kaks nädalat järjest pungestama selle nimel, et paks ja vedel kogu aeg eri anumatesse satuks, ei tea sellest muidugi midagi, mis tunne on korraga istuda, mõnuga! Pidustused koos venelastega koduses iiri pubis võtsid korralikud tuurid sisse ja tugevamate grupp saabus alles hommikul hostelisse. Nüüd viivad meie teed lahku: Alar ja Priit bussiga Argentiinasse, meie Tarmoga homme Mendozasse ja Kalev Toomasega stardivad siit 24. kuupäeval koju. Täname kõiki kaasaelamise ja toetuse eest!
Epiloog
Pärast Vinsonit teatasin abikaasale, et mulle meeldiks esimest pulma-aastapäeva tähistada Aconcagual ning tal lihtsalt ei jää muud üle kui minuga kaasa tulla. Tähtsaks päevaks, 1. veebruariks, jõudsimegi 6000 meetri kõrgusele, kus ootasime kolm päeva tormi möödumist. Lõpuks otsustasime minna hoopis tagasi Mendozasse ja veinituurile. Meile on kombeks üks mägi korraga.
Kui mu mees Birmas mesinädalatel õhinal teatas, et tal on kindel soov koos sõpradega üritada Antarktika kõrgeimat tippu ja mul lihtsalt pole muud varianti kui temaga kaasa minna, oli minu ainus tõsine mure, mida selga panna. Küsimus lahenes justkui iseenesest. Kuna mehe soov on naisele seaduseks, siis me läksimegi Antarktikasse.
25.detsember 2006
Punta Arenas, Tshiili. Alar ning Priit olid eelmisel õhtul pahaaimamatult linna mööda ringi lonkinud, kui korraga astus ligi meeskodanik, kes veeris Priidu varrukalt an-tark-ti-ka ning pakkus: Priit?. Priidul ei jäänud muud üle kui tunnistada, et jah. Selgus, et see on meie giid Vern, kes luusib Punta Arenases ringi, on hoolega kodutööd teinud ja tunneb meid kõiki juba nägupidi! Täna kandsime kõik igaks juhuks päikeseprille, kuid ausalt öeldes, ega sellest suurt tolku pole. Kuna kõigil on sarnased punased Soft Shell’id seljas, mõjume sama silmatorkavalt kui Pluuto Jõuk või vähemalt A-rühm.
26.detsember 2006
Punta Arenas. Kohe hommikul otsustasime, et mooramehe rolli meie A-rühmas täidab Kalev, sest tema on ainuke, kes oskab keevitada. Kell 12 ja väikese hilinemisega saabus meie hostelisse musta soniga, pätti meenutav mees, kes osutus giid Verniks. Alustuseks jagas ta meile oma firma logoga kakapruunid joped. Seejärel keeldus kategooriliselt talle spetsiaalselt ostetud tervitusõllest (poes oli ainult üks suur purk ja seda pakkusimegi talle austuse märgiks). Kolmandaks selgus, et ta pole pähe õppinud ühtki rida laulust “Kuidas heeringas elas kuival maal”, mis oli meie kindel nõudmine tiimspiriti tõstmiseks ja mille sõnad talle juba kolme kuu eest saatsime. Aga kokkuvõttes läks meil temaga ladusalt. Ta instrueeris meid põhjalikult marsruudi ja hügieeniprotseduuride osas ning soris viimse esemeni läbi meie varustuse. Kalevi koeravillast sokke ja karvamütsi vaatas kerge kadedusega. Lõpetuseks üritas ka pisut pugeda: ütles, et meie varustuse hää kvaliteet üllatab teda ja kuna meil on huumorimeelt, küllap meist saab hää tiim. Heeringa-laulu apsu leevendamiseks kutsus meid firma kulul õhtusöögile.
27.detsember 2006
Punta Arenas. Nii, käisime täna ALE priihvingul. Etteruttavalt võib öelda, et mingit alet neilt oodata ei maksa. ALE, ehk siis Antarktiline Logistika ja Ekspeditsioonid, on firma, kel on inimeste Antarktikasse lennutamise monopol. Näidati slaide ilusast päikselisest Antarktikast ja hiljem ka slaide inimestest, kes tiba tuulise ilmaga kindad koju olid unustanud. Need slaidid enam nii ilusad ei olnud. Meiega samal lennul on veel Abramov (www.sevensummits.com) hulga venelastega, Uus-Meremaa firmast Adventure Consultants shiki moega latiino mingi grupiga ja posu korealasi. Lisaks hulk kõhukaid ja soliidseid habemikke, kes lähevad lõunapoolust ründama. See on küll paras petukaup, sest neid lennutatakse umbes 100km kaugusele poolusest, kus nad siis suusad alla panevad ja mõnda aega mööda lagedat lund uhavad. Kogu kamp oli ülitõsise ja tähtsa moega, justkui suunduks ristisõtta, mitte puhkusele lõunasse! Igatahes täna õhtul lendu ei toimu, sest Patriot Hills’is tuiskab. Järgmine valmisolek stardiks on homme kell 9.30.
28.detsember 2006
Punta Arenas. Hommikul kell 9.30 oli Vern jälle kohal. Starti seekord ei toimunud, sest lund küll enam ei sadanud, aga Patriot Hills’is oli tuul 23sõlme. Iljushin saab maanduda vaid siis, kui tuul on alla 20sõlme. Järgmine kontrollaeg on kell 12.30. Eile jooksime tänaval Abramovile otsa, kes sel aastal on juba Anatarktikas käinud. Tema ootas Punta Arenasest väljalendu kaheksa päeva ja hiljem veel Patriot Hills’is, kokku kaks nädalat. Suurte kogemustega mees andis meile kaks soovitust: esiteks - teeme nende grupiga vetsherinka ja teiseks - osame Patriot Hills’i õlut kaasa. Õhtusöögil arutasime õlleteemat Verniga, kes oli vägagi nõus. Soovitas küll pigem õlle Vinsoni baaslaagrisse kaasa võtta, sest Patriot Hills’is joovad teised selle lihtsalt ära. Kuna Vinsoni baaslaagris on ainult 2 püsielanikku, siis esiteks - nemad joovad palju vähem, teiseks - on täpselt teada, kes jõi ja kolmandaks - kuna nad hoiavad õlut külmumise eest oma telgis, on neil natuke nagu õigus sealt ka matti võtta.
29.detsember 2006
Punta Arenas. On väga närvesööv, kui öeldakse, et valmis tuleb olla 9.30, siis 12.30 , siis 18.00, seejärel 20.30 ja siis jälle kell 6 hommikul! Meestel on närvid nii läbi, et läksid suurest meeleheitest juba muuseumi. Küll oleme üritanud Vernilt välja pinnida, milline on tema kogemuse kohaselt see ilmavärk. Vern kinnitab, et mingit korduvat mustrit on võimatu leida. Küll on ta aga märganud, et pigem on kolm päeva head ilma ja kolm päeva tormi. Meil on siis teoreetiliselt teine tormipäev käsil. Delikaatse otsuse, kas lend toimub või mitte, teevad piloodid koos Patriot Hills’i ilmaennustajaga. ALE firma omanikul otsustada ei lasta. Kuigi, ega need piloodidki teab mis papist poisid ole! 1993.aastal öeldi ühele, et pööra ots ringi, ilm on halb, Antarktikas maanduda ei saa. Too aga mõtles, et olen ennegi sellist juttu kuulnud! Nüüd korralda- takse selle lennuki juurde, millest vaid sabaots lumest paistab, ekskursioone.
30.detsember 2006
Punta Arenas. Meil on tekkinud paranoiline teooria, et kogu see värk on üks suur bluff. Kõigepealt korjati meilt hiiglaslik summa „Antarktika-paketi” eest. Siis võeti ära riided ja varustus ning pakiti Iljushinisse. Tegelikult on Iljushin, millest meile pilte on näidatud, lihtsalt papist butafooria ja Vern on Pensa pätt. Varustus korjati ära, et Ameerikas maha müüa. Hoolikas ülevaatus toimus sellepärast, et näha, kas kõik ikka kaubaks läheb. Viletsamate asjade asemele oleks kindlasti kästud midagi uuemat ja paremat osta. Nüüd toimub meie koorimine koostöös kohalike kõrtside ja restoranidega, kuniks meil raha jätkub. Toon näite tänasest päevast, mis on juba teine sarnane järjestikku. Öösel ei maga hästi, vähkred, sest tead, et kell 6 võib tulla otsustav kõne. Hommikuks oled roidunud ja pahur, sest kõnet ei tulnud. Sööd kiiresti, sest järgmine kõne on kell 9.30. Käid igaks juhuks dushi all ka, sest vähemalt kaks järgmist nädalat ju ei saa. Nii, minekut ei toimu! Võtad vihaga õlle. Järgmine kõne - kell 12.30. Usinamad suudavad enne seda kerge snäki võtta, sest kohe-kohe algab ju kuivikuja pudrudieet. Pärast seda lubad endale suurejoonelise lõuna mitme õllega. Pärast jalutad natuke ja juba tundub, et oled end higiseks ajanud. Enne järgmist potentsiaalset stardimomenti 18.30 peaks veel korra dushi alla minema. Pärast järjekordset pettumust alustad varast õhtusööki vähemalt ühe aperatiiviga (kohalik mark on Pisco sauer). Vohmid kiirelt kolm käiku sisse, sest järgmine kõne on 20.15. Pärast neljandat pettumust ühe päeva jooksul tellid uue pudeli veini. Kui kaua üks vaene inimeseloom niimoodi järjest jaksab! Nädala lõpuks oleme kõik puhta kuhtunud.
31.detsember 2006
Punta Arenas. Tegelikult pole ilm Patriot Hills’is sugugi nii halb. Lihtsalt Iljushin vajab jäärajal maandumiseks ideaalseid tingimusi - külgtuult alla 10m/s. Kui on puhangud kuni 15m/s, lend ei välju. Nagu ütleb meie Vern: „Parem olla maapinnal ja soovida, et oleksid õhus, kui vastupidi.” Lõbusaks vahepalaks oleme Vernilt kuulnud mitmeid huvitavaid lugusid sellest, mis ta elus on korda saatnud: sõitnud jalgrattaga Aconcagualt alla, tõusnud esimesena talvel Denali otsa jms. Kuid palju huvitavat on tal veel teoksil. Näiteks on tema unistuseks tõusta talvisel ajal Vinsoni tippu. Tehniliselt peaks see välja nägema nii: ta hüppab langevarjuga baaslaagrisse, tõuseb joonelt tippu, heiskab õhupalli, tõuseb õhku, kust lennuk ta konksu otsa võtab ja tagaluugist pootshaagiga sisse kaksab. Ta on seda trikki ühest James Bondi filmist näinud ja teab ühte meest, kes sedasi ka teinud on. Vot selline lahe mees on meie Vern! Mis teil selle peale kosta on?
01.jaanuar 2007
Punta Arenas. Eesti vana aasta saatsime ära koduseks saanud iiri kõrtsus, kus meile maja kulul shamp välja kärrati, kuna oleme seal püsikliendi staatuse omandanud. Tshiili uue aasta puhul 5 tundi hiljem haaras Alar õhtujuhilt mikrofoni ja pidas kogu kõrtsurahvale Aasta Inimese väärilise kõne. Uus aasta tuleb meil kõigil töine, sest juba varahommikul oli Vern platsis ja sundis kassikangast kuduma ehk sõlmi tegema. Sõlmed punutud, kupatas ta meid parki, kus rippusime rahva naeruks köitega puu otsas, et liustikupraost väljapugemist harjutada. Tegelikult tuli kõigil väga hästi välja. Põhjus, miks eelpool nimetatud tsirkus korraldati, on lihtne - Vern ei taha meid enne mäe peale lasta kui on veendunud, et kogu köietöö selge. Peamiselt see, kuidas ennast ja teisi praost välja sikutada. Selleks on ta ette näinud terve päeva treeninguid Vinsoni baaslaagris. Kuna meie aeg hakkab vaikselt kokku kuivama, otsustasime osa õppust siin ära teha, et rutem tipu poole tormamata. Et ootamine huvitavam oleks, on ALE välja mõelnud uue triki - täna tuleb ööhäire! Potentsiaalne start - kell 4 hommikul!
02.jaanuar 2007
Arvake kus? Punta Arenases! Mõned vihjed, kuidas aru saada, et kuigi olete enda arust eksootilisel puhkusel, selgub paraku, et olete ühte kohta sobimatult kauaks pidama jäänud:
- Teie hostelis elav koer rõõmustab teid nähes rohkem kui oma peremeest nähes.
- Uue ja huvitava kõrtsi otsingul (nii 100 000 elanikuga linnas) satute (kusjuures kesklinnas) kohta, kus tuleb sissesaamiseks uksekella lasta ja köögist avatakse koridori avanev silmapilu, et näha, kes tuli ja teid EI LASTA sisse.
- Teie väga konservatiivne mees käib suurest igavusest viies poes ja ostab endale lõpuks uued matkapüksid.
- Te hakkate mängima mõttega, et mis oleks, kui ei lähekski õhtul teistega kõrtsi. Toon parem poest pudeli veini ja vaatan viiendat korda “Gladiaatorit” (et “Gladiaatorit” näidatakse, olete juba päeval voodis vedeledes ja pulti näppides kindlaks teinud).
- Te vaatate kogu grupiga hosteli lobby´s vana-aasta õhtul „The good, the bad and the ugly” hispaania keeles ja see tundub meelelahutuse tippsaavutusena.
- Ettekandja kohalikus iiri kõrtsis ütleb teile: „Vabandust, aga teie tavapärane laud on hõivatud.”
- Te ei jookse Abramovile ja tema grupile (kaks Lukoili bossi naistega) otsa enam mitte kord, vaid vähemalt kaks korda päevas.
- Mõnele teie grupi liikmetest on hakanud tunduma, et nad on leiutanud uue surmasõlme.
Punta Arenas. Tänane hommik algas lootusrikkalt: tuul Patriot Hills’is 20–27 sõlme. Kell 12.15 ikka sama lugu. Nüüd ootame järgmist shanssi kell 16.15. Eile korraldas Vern järjekordse õppuse, seekord eesmärgiga, et me oskaks teda praost välja kaksata. Õppisime tegema Z-plokksüsteemi (seda kasutades tundub 100kg kaaluv inimene 30kg-ne; mõikab nagu moodsad kõhnumistabletid - kiiresti ja efektiivselt). Praktilises osas vinnasime Verni ka pargis puu otsa. Õppus õnnestus sajaprotsendiliselt, sest Vern on üks kergemaid ja teda sikutasid vähemalt kolm tugevat meest.
04.jaanuar 2007
Punta Arenas. Eile saabus meie reisiärevusest õhevil linnakesse kuulus tegelane nimega La Escoba de Dios. Kes temast kuulnud pole, sellele selgituseks, et tegu on lausa nii tähtsa tegelasega, et kui tema tänaval on, siis lihtsurelikul on targem toas püsida (umbes nagu siis, kui Bush Tallinnas käis, teate küll). Jumala Luud pühkis üle Punta 35m/s ja lennuväljale jõudes kaksas Iljushinil hänna otsast. Vern kutsus meid eile õhtul kell 7 kokku, et pommuudist isiklikult teatada. Ta hoiatas, et on võimalus, et kogu ettevõtmine jääb selleks aastaks üldse katki. Tahame ehk järgmisel aastal uuesti tulla? Lõplik tõde pidi selguma järgmisel päeval kell 11. Kõigepealt tuli aga maha pidada kriisikoosolek iiri kõrtsis ja vastu võtta Alari sünnipäev. Meie ühehäälne otsus oli loomulikul - ei sammugi tagasi, ikka edasi Tõotatud Maa poole! Õnneks tabasime telefonitsi Abramovit, kes kurba uudist kuuldes oli oma grupi viinud kinno hispaaniakeelset multifilmi „Happy Feet” vaatama. Mõni giid ikka teab, kuidas grupil tuju üleval hoida! Nii liitus meie kriisikomisjoniga ka venelaste gäng koos piloot Igoriga. Pärast seda, kui olin Igoril rinna lahinal märjaks nutnud, tunnistas ta, et ega kogu Iljushini händ kah läinud pole, vähemalt pool on alles ja ülejäänud pool kasvab tagasi järgmise viie päeva jooksul. Alari sünnipäev algas seega ülevas meeleolus. shampus voolas ojadena ning Kalev komponeeris kiiresti oodi Iljushini ja Alari auks. Täna hommikul kell 11 sumises ALE aktusesaal kui pahane herilasepesa. ALE tuus Peeter Austraaliast pidas pika ja liigutava kõne katabaatiliste tuulte auks. Need on sellised tuuled, mis hakkavad pooluselt puhuma ja järgi ei jäta, kas vai ike, kui tahat. Iljushini sabaots peaks koos sabainseneriga saabuma Dubaist kahe päeva jooksul. Järgmine stardipauk käib pühapäeval, 07.jaanuaril kell 16.00. Ootamatult tekkinud vaba aja kavatseme sisustada sel lega, et rendime bussi ja kimame Torres del Paine’i rahvusparki. Muide, kas keegi mõnd hääd hännaloitsu teab?
08.jaanuar 2007
Ekspeditsioon Puhkus Lõunas raporteerib Vinsoni baaslaagrist 2100m kõrguselt! Eile, 07.jaanuaril kell 18.00 toimus Punta Arenasest väljalend tervenenud hännaga Iljushinil. Maandumine käis kõigepealt järsu jõnksu ja seejärel kõva kolksuga. Aga saime siiski kõik tervelt maa peale. Vern pani meid Patriot Hills’is kohe tööle. Meie ülesandeks oli leida Verni varustuse peidukoht ja kaevata välja kaheksa telki. Twin Otter lennutas meid kella 4-ks hommikul baaslaagrisse, kusjuures maandumine suuskadel oli tunduvalt pehmem. Püstitasime telgid ja magama saime alles kell 6. Nüüd on hiline pärastlõuna, päike paistab ja Vinson ka paistab. Egas muud kui kott selga, kelk taha ja uhama!
09.jaanuar 2007
Siin taas ekspeditsioon Puhkus Lõunas. Oleme jõudnud esimesse laagrisse. Kui kõrgel oleme, täpselt aru ei saa, aga vist päris kõrgel. Eile higistasime järjest viis tundi, kotid seljas ja kelgud taga. Tänase päeva põhiteema on: kuidas kakada kotti, kuidas seda kotti hoida ja kuidas seda kotti kokku voltida. Sellest oleme rääkinud terve hommiku. Kõigi tervis on väga hea. Täna on plaan umbes 3–4 tundi liikuda edasi teise laagrisse.
12.jaanuar 2007
Oleme jõudnud kõrgeimasse laagrisse umbes 4000m kõrgusel. Kõigil on vähe hõre olla, aga sellele vaatamata on rõõm tõdeda, et tegu on tõeliselt lõunamaise puhkusega. Särab päike ja tuult pole absoluutselt. Jutud Antarktika külmast on igatahes liialdatud. Oleme siiani saanud ainult ühel päeval natuke tuult ja ühel päeval natuke lund. Muidu on kogu aeg olnud väga soe ilm. Isegi meie giid Vern ütleb, et sellist soojust ei ole ta kunagi näinud. Homme plaanime tõusta tippu, mis peaks võtma umbes 13 tundi. Eile õhtul jõime esimest korda grokki. Pakkusime ka giidile. Ta võttis välja kitarri, mis tal igal pool kaasas on, lasi laulu ja plõnnis pilli. Selle tulemu- sena me täna tippu ei tõusnud, kuigi tegelikult ka sellepärast, et paremini aklimatiseeruda.
13.jaanuar 2007
Tähelepanu, tähelepanu, raporteerib ekspeditsioon Puhkus Lõunas. Täna 13.jaanuaril, kell 16.16 siinse aja järgi jõudsid neli meest ja üks naine Vinsoni tippu. Ilm on imeilus – tuulevaikne, päike sirab taevas. Täiesti ebaantarktikalik ilm. Püstitasime teatud mõttes rekordi, sest giid ütles, et ükski tema grupp pole käinud tipus nii kiiresti – 9,5 tunniga. Praegu tunnevad kõik end hästi. Homme, kui ilmaga veab, läheme tagasi alla baaslaagrisse. Meie edu oli ilmselt selles, et giid tõi meid enne tipupäeva üheks päevaks viimasesse laagrisse aklimatiseeruma. Niisiis - kõlisegu klaasid ning voolaku viin ja vein!
14.jaanuar 2007
Jabadabaduuu - ekspeditsiooni Puhkus Lõunas liikmetel on õnnepäevad! Jõudsime baaslaagrisse, kus ootas ees kast õlut! Ilm on hästi udune, paks pilv on pea kohal. Ootame, et Twin Otter saaks taas suuskadel siia maanduda.
16.jaanuar 2007
Ekspeditsioon Puhkus Lõunas resideerub endiselt baaslaagris. Oleme paar viimast päeva täiega puhanud. Esimesel õhtul, kui saabusime, toimus venelastega suur pidu - venelaste uusaasta ehk starõi novõi god. Tähistasime küll päevakese hiljem, sest varem ei jõudnud, aga sellest polnud midagi. Järgmisel päeval oli venelaste giidi Aleksander Abramovi sünnipäev, mis toimus veel suurema peoga. Lennuki maandumisraja kohal ripub hiiglaslik pilv, mis ei kavatse kusagile liikuda. Oleme üritanud tuult nõiduda, aga seni tulutult. Vedeleme päevad läbi telgis, loeme raamatuid ja sööme. Oleme ka arutanud naljaga pooleks, mis saab, kui peaksime siin talvituma. Kohalik laagriülem ütles, et neil on kindel plaan - lennuk lendab üle ning viskab alla püssid ja uue piirituse. Ärge seda siiski tõsiselt võtke :) Loodan järgmise teate saata juba Patriot Hills’ist.
20.jaanuar 2007
Meie ekspeditsiooniga toimus tõeline progress: jõudsime Vinsoni baaslaagrist, kus kuus päeva istusime, lõpuks ometi Patriot Hills’i, sest ilm paranes. Ootamatult aeti meid juba mit mendat korda vara üles teatega, et nüüd vist tuleb lend. Täna lend toimuski ja nüüd on kõik grupid Vinsoni baaslaagrist jõudnud Patriot Hills’i. Meie loomulikult jätkame vennastumist vene grupiga ning limpsime hõõgveini. Tuul on hästi kõva. Saime telgid üles enne, kui oli vähe vaiksem. Venelased jõudsid kohale hiljem, nii et aitasime neil telke üles panna. Üks telk lendas peaaegu et antarktilistesse avarustesse, kui me poleks Kaleviga seda kinni rabanud. Nüüd joome meie uue kodumaa - Antarktika - terviseks. Kuid loodame ikka juba järgmisel nädalal jõuda muusse maailma. Päris kindlad veel ei ole. Kõik on terved ja tunnevad end hästi.
21.jaanuar 2007
Teatame kurbusega, et puhkus hakkab lõppema. On aeg jälle klaasid täis valada, sest Iljushin on õhus ja loodame, et maandub siin umbes kell kaks. Veelgi enam - loodame, et see ka õhku tõuseb. Viimane kord maandus ta väga kõva tuulega ja nibin-nabin. Arvatavasti oleme juba täna õhtul Punta Arenases. Mehed plaanivad minna iiri pubisse ja on täpselt välja mõelnud, mida tellida, süüa ja juua. Seni tühjendati hommikusöögi kõrvale viimane venelaste veinipakk. Eilne õhtu oli väga meeleolukas. Meie Tarmoga vajusime varem telki, kuid need, kes kauem vastu pidasid, osalesid kohalikul suveolümpial. Täna hommikul nägime fotomaterjali maadlusmatshi kohta. Kuulsime kell neli hommikul Kalevi ja Toomase vestlust, et kalkun kui vagur ja taltsas loom on hea kingitus sõbrale sünnipäevaks!
22.jaanuar 2007
21.jaanuaril umbes kell kaks pärastlõunal saime kord jälle imetleda Iljushini graatsilist tossukaart taevalaotusel. Tuli kolksuga maha ja pärast slaavipärast kaisutust teatas piloot: “Hvatit, davai poletaajem!” Lennukis olid lisaks meie ja venelaste veinist rõõsadele nägudele ka poolusele suusatajate eriti tähtsad ja hoopis lapilisemad näod. Pool vene grupist ja Abramov ise võeti Tshiili piirikontrollis vahele kui kontrabandistid ja piiririkkujad - miski viisajama. Lasti siiski ausõna peale õhtuks linna pidutsema. Passid konfiskeeriti. Ja siis saabusid õnn ja rõõm: esimene peapesu, teine ja veel kolmaski peapesu, esimene sõõm ja ..... esimene vetsuskäik! Teie, kes te pole pidanud kaks nädalat järjest pungestama selle nimel, et paks ja vedel kogu aeg eri anumatesse satuks, ei tea sellest muidugi midagi, mis tunne on korraga istuda, mõnuga! Pidustused koos venelastega koduses iiri pubis võtsid korralikud tuurid sisse ja tugevamate grupp saabus alles hommikul hostelisse. Nüüd viivad meie teed lahku: Alar ja Priit bussiga Argentiinasse, meie Tarmoga homme Mendozasse ja Kalev Toomasega stardivad siit 24. kuupäeval koju. Täname kõiki kaasaelamise ja toetuse eest!
Epiloog
Pärast Vinsonit teatasin abikaasale, et mulle meeldiks esimest pulma-aastapäeva tähistada Aconcagual ning tal lihtsalt ei jää muud üle kui minuga kaasa tulla. Tähtsaks päevaks, 1. veebruariks, jõudsimegi 6000 meetri kõrgusele, kus ootasime kolm päeva tormi möödumist. Lõpuks otsustasime minna hoopis tagasi Mendozasse ja veinituurile. Meile on kombeks üks mägi korraga.
Tagasi