Instruktor Edgar Haavik annab noortele silmad ette
Silvia Paluoja
Pärnu Postimees
15. august 2007
Kaukasuse õppereisi värvikamaid tegelasi on vaieldamatult matkainstruktor Edgar Haavik.
Pärnumaa juurtega pikk hallipäine mees, kelle ütlemised tabavad märki ja kes mägiradadel teejuhina
noortele silmad ette annab. Talviti peab suurte kogemustega Edgar loenguid Jaan Künnapi alpinismikoolis,
suviti aga kinnistab teadmisi õppereisil nii energiliselt, et keegi ei pane tähele, kuidas menukale õpetajale,
keda kõik eesnime pidi kutsuvad, 75 turjale astub.
“Mis sa lõikad nagu restoranis! Saiaviil nii õhuke, et loe või lehte läbi,” jõuab Edgar jaole just siis, kui olen isegi mõistnud, et kohalikust poest ostetud vormisaiast tuleb lõigata vähemalt nelja sentimeetri paksused viilud, muidu ei püsi sisu kooriku vahel.
Edgar on sattunud meie Terskoli telklinnakus minuga samasse leibkonda, millesse mahub nelja telgi rahvas kaheksa suuga.
Keedame kambakesi priimusel süüa ja ajame kohvivett kuumaks ning enne veel, kui toit valmis, püüame Edgari laagriplatsilt kinni. Et ta õigel ajal söömas oleks! Aga ühte kommet ei suuda me temast võõrutada, kuigi üritame, lipates kiirevoolulise mägijõe äärde potte-kausse-kruuse nühkima.
“Mina tahan näha, mida ma üleeile sõin,” urgitseb Edgar oma aastaid näinud madalas mõlklikus plekk-kausis alumiiniumlusikaga viimast suutäit ega loovuta nõudepesijale oma anumat. Anname tema põhimõtetele alla. Kogenud mägede hunt ju!
Lapsepõlv Paadremal
“Aitäh sellele, kes kõhu tegi! Süüa saab igalt poolt,” kostab Edgar, kui on kausi lühendatud makaronidest – see tähendab lusikaga tükeldatud spagettidest kabardi-balkaari kastmes ehk siis tomati- ja hautatud liha lisandist – tühjendanud.
Seljas kannab Edgar sturmat, sellist tolmuvärvi presendist kapuutsiga tuulejakki, mida võib näha eelmise sajandi keskpaiga olustikku kajastavates filmides. Kokkuhoidlikkus näibki olevat sõjaaja lapse Edgari joon, sest ta ei viska ära asju, millel on veel tarbimisväärtus. Nii võtab ta seljakotist välja kohvipruunid sokid, millel säärele tikitud rohelise lõngaga E-täht.
“Näed, see on mu ema tikitud,” teatab ta, seletades kohe otsa, et kui ohvitserid, nagu Edgargi omal ajal oli, oma sokke käsitsi vee ja seebiga pesid ja kuivama riputasid, läksid need alailma segamini. Nii leidiski tema Vändra kandist pärit ema tikkimistöö põhjuse.
Edgar sündis Eidaperes 20. septembril 1932. aastal, seepärast kannab ta kaelas Neitsi tähtkuju märgiga kuldketti, kuid ei meenuta millegagi tüüpilist sodiaagi-Neitsit. Koolitee võttis poiss jalge alla Pärnumaal väikeses Paadrema külas. Nüüd juhatab ta teed kunagise vanematekodu Niidu taluni nii: “Pööra kiriku juurest alla ja sealt pole enam kaugele minna.”
Edgari isa oli raudteetööline, seega mis tahes riigikorra ajal vajalikus ametis. Poeg sattus aga mereväkke, sealt Tallinna linnavalitsusse, avastas enda jaoks matkamise ja mäed, aitas taasluua Eesti Vabariigi mereväge ning käib oma sõjaväelise auastme taastamise pärast siiani kohut. Aga kõik järjekorras.
Kolm aatomipommikatsetust
Edgari kollasest plastmassist nokaga müts, küljel kiri “Tallinn”, meenutab mulle 1970. aastaid, kui sellised nokatsid minu lapsepõlves moehitina lettidele tekkisid. Aga mägedesse ronib instruktor kootud peakattega, millel püsivad kindlalt kaitseprillid. Needki ei ole kallist matkavarustuse poest vahetult ostetud, vaid tõenäoliselt palju igilumiseid tippe ja mägiradu näinud.
“Mulle sobivad kõik inetud asjad,” muigab Edgar prille sättides. “No nüüd olen ma ilus poiss! Nii võin lõpuks naisele ka saada.”
Edgaril on kaks poega, neist Saaremaal kehalise kasvatuse õpetajana töötaval pojal on isaga üks nimi ja seepärast tuleb Internetiski tähele panna, kummast Edgar Haavikust jutt käib, kas Tallinnas või Kuressaares elavast. Teine poeg ehitab Soomes maju.
Nende paljunäinud ja -kogenud isa lõpetas Tallinna merekooli ja seejärel kõrgema sõjamerekooli Odessas. Balti laevastikku teda ei lubatud, põhjusi kaks: eestlane ja parteitu.
“Vaadati, mis see maapoiss Odessas konutab, saadeti Põhja-Jäämerele, sain osa Nõukogude Liidu kolmest aatomipommikatsetusest,” sukeldub Edgar minevikku. Esimene neist oli Orenburgi oblastis ühe küla lähedal 50 meetri kõrgusel maapinnast. Sõjalaev, vaatlejad pardal, asus seene tekkimise kohast 15 kilomeetri kaugusel. Teine oleks noorele mereväekomandörile maksnud 1954. aastal peaaegu et elu.
“See toimus Novaja Zemlja lõunaosas vanas allveelaevas vee all viie-kuue meetri sügavusel, olime laevaga seal, pärast plahvatust kästi tulla kontrollima radiatsiooni taset. Üks komandör keeldus minemast, ta lasti kohapeal maha … Plahvatuse kohas olid lennukite maketid, liiga kaua uudistasime neid, sain üle saja röntgeni keresse. Nädal aega jõin viina, iga päev kakssada-kolmsada grammi, ja sauna …” räägib Edgar ja sätib oma matkasaapaid Elbruse tõusu tarvis. See oleks tal kümnes kord Euroopa katusele tõusta. Oma 75. sünnipäeva auks!
Aga saapad on sellised, mis kasside (see tähendab jäänaelte) kinnitamiskohtadelt läbi kulunud ja kooshoidmiseks kleeplindiga paigatud. “Mitte ükski sapoþnik ei võta teha – kunstnahk, ütlevad, et lähevad sama koha pealt katki,” tabab jutukaaslane mõtliku pilgu.
Kolmas aatomipommikatsetus toimus Novaja Zemlja põhjaosas kalju sees.
“Nägin saart, valvasime seda rajooni, plahvatus toimus veepinnast 50 meetri kõrgusel … Mõni päev hiljem tassiti kanderaamidel viis-kuus inimest laeva, et viime nad kiiresti mandrile, lennukid tulevad vastu. Olid katsetust jälginud professorid, teadlased, karjusid valudes.”
Lõpuks, läbi asjaajamise Tallinna miinisadama komandöriga, pärast isiklike kirjadega Moskvas otsustajate pommitamist sai Edgar Tallinna tööle ja õppima.
“Elukohta ei olnud, läksin majavalitsusse inseneriks, sain toakese.”
Rännukepp matkapauna
Töö pealinna elamute valitsuses andis hoogu matkamiseks, sest just selles ametkonnas oli tugev matkaring. Edgar Haaviku bilansis on näiteks Eesti esimese kõrgeima (kuuenda) kategooria mägimatka juhtimine Kesk-Kaukasuses, mitme mäekuru esmaläbimine ning 1982. aastal 72-liikmelise matkarühma viimine Elbruse tippu. Sellega on löödud ka nii-öelda Jaani (Künnapi) tänavune rekord – 62 inimesega tippu. Edgari kui Eesti meistermatkaja kontos on Tallinna-nimelise mäetipu (6047 meetrit) esmavallutus Pamiiri mäeahelikus ja mitme päästetöö juhtimine.
Edgar on sõnakas ülekohtu vastane. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis aitas tema kui kõrge mereväeohvitser luua riigi oma mereväge, olles Eesti kaitsejõudude mereväeosakonna ülem ja mereväe operatiivosakonna ülem. Siis aga küpses pirukas, mille suutäis ootab Eesti kohtute õige-süüdi otsuste järel läbihammustamist Euroopa kohtus. Põhjus kõrgeimal tasandil kohtuskäimiseks on Haavikul pärit ajast, kui Lennart Meri oli president ja Johannes Kert kaitseväe juhataja. Miinilaeva Sulev komandörilt vanemleitnant Edgar Haavikult võeti kõik auastmed, sest too naasis rahvusvahelistelt mereväeõppustelt, pardal Saksamaalt ostetud isiklik auto, hõbedane Mazda.
“Õigust auastet ära võtta ei olnud, võib ainult alandada,” väidab Edgar, kes oma jutu järgi oli ajanud kõik vajalikud load korda, kuid sattus peastaabis lahvatanud intriigide võrku. “Seitse päeva istusin veel kartas, oma sünnipäeval ka,” muigab Edgar, kes instruktori-metoodikuna pakib enda matkapauna rännukepi neil suvedel, kui Künnap maalilisse Kaukasusse noori alpiniste treenima sõidab. Kaitsekreemi tugeva mäestikupäikese vastu ta aga seljakotti ei paki, sest uus, noorem nahk tuleb ju asemele.
“Võtke prillid kaasa, lapselapsed!” kajab Edgari vali hüüe üle mändidealuse telklinnaku sagina ning Baksani jõe kohina.
Mägirajal teab aga Edgar, kuidas tempot hoida nii, et sihtkohani hingeldamata vastu pidada. Noored uljurid on ammu võhmal, aga tema lihtsalt sammub rahulikult tippu.
Elulugu: Edgar Haavik, matkainstruktor-metoodik
- Sündis 20. septembril 1932 Eidaperes, kooliteed alustas Paadremal.
- Lõpetas 1950 Tallinna merekooli ja 1953 kõrgema sõjakooli laevajuhina ning 1984 Tallinna polütehnilise instituudi automaatika ja telemehaanika eriala, tehnikamagister.
- 1962-1984 Tallinna täitevkomitee elamute valitsuse osakonnajuhataja, 1984-1993 Tallinngaasi, tehase Remgaas, puu- ja juurviljakaubastu peainsener.
- 1993-1996 Eesti kaitsejõudude mereväeosakonna ülem ja mereväe operatiivosakonna ülem.
- Matkamisega alustas 1960, osales Tallinna-nimelise mäetipu esmavallutamisel Pamiiris (1982).
- NSVLi meistersportlane matkamises (1979), Eesti meistermatkaja (1985), kaugmatkajuht, rahvusvahelise kategooria kergejõustikukohtunik, aunimetus “Aasta matkaja” (1994).
- Tegutsenud Eesti koondvõistkonna treenerina, juhtinud päästetöid mägedes.
- Edgar Haavik juhtis Eesti esimest kõrgeima, see tähendab kuuenda kategooria mägimatka Kesk-Kaukasuses 1981. aastal, tänavu oli ta seal 14. korda.
Tagasi