Mägipäästjagi riskib ainsa eluga
Silvia Paluoja
Pärnu Postimees
02. august 2007
Elbruse päästeteenistuse majja Terskoli külas viib registreeruma kõigi tee, kes on võtnud sihiks
Euroopa katuse, ülema kabinetis ulatab siin aga terekäe sportlik mees, esimene Venemaa tavakodanik,
kellele kui elupäästjale Eesti president annetanud riikliku teenetemärgi.
Seda eestlasega, Saaremaalt pärit 31aastase mägimatkaja Andres Karuga läinud aasta 1. septembril juhtunud lugu meenutab Elbruse territoriaalse ostingu-päästeteenistuse ülem Boris Tilov, nagu olnuks see ainus omasugune ja juhtunuks eile.
“Öösel tuli teade, Eestist Moskva kaudu sinna ja sealt siia, võtsin temaga mobiilil ühendust, et määratleda asukoht ja saada teada seisund,” räägib 24 aastat päästeteenistust juhtinud Tilov. “Ta oli kirjelduse järgi sellises seisus, et andsin päästjatele loa töötada öösel, neli tundi hiljem jõudsime kivivaringu kohta.”
Esimene välisriigi tunnustus
Sooloalpinistina Kaukasuses matkanud eestlase leidmiseks 3500 meetri kõrguselt Tsegeti mäelt saatis Tilov välja kaks päästjate rühma, kokku 12 inimest, kes lähenesid kivivaringu kohale kahest küljest ja jõudsid neli tundi hiljem kiviga tugeva löögi pähe ja vasakule ribidesse saanud, varinguga liustikuprakku surutud külmetava eestlaseni. Järgmised päevad veetis kiirele abisaamisele tänulik mees haiglas.
“Tugev noormees oli, pidas vastu,” naeratab Venemaa teenelise päästja tiitliga Tilov.
Sellest, et Eesti president talle tolle päästeopratsiooni eest teenetemärgi andis, kuulis Tilov ühelt tuttavalt, kes omakorda oli kuulnud uudist raadiost.
Eesti Punase Risti V klassi ordeni üleandmist korraldab Eesti saatkond Venemaal, suursaadik Marina Kaljurand üllatas Tilovit teenetemärgi annetamisest teadasaanuna isikliku tänuga.
“Tegin siin kolme aasta statistikat, meil käib mägironijaid 47 välisriigist, sealhulgas eestlased,
ja tööd on palju, aga see on esimene kord, kui meid kui päästjaid väljastpoolt Venemaad tänatakse,” lausub Tilov.
Ülema kabineti tumedaid seinu ilmestavad suured ja väikesed värvipildid maalilisest Kaukasusest, raamitud aukirjad, portreefotod, Elbruse piirkonna laviiniohtlikemate kohtade kaardid. Alailma piilub keegi üle ukse, kas meie jutuajamine on juba läbi, ja vestlusesse pikib ennast lauatelefoni või mobiili helin.
Kohalikega räägib Tilov balkaari keeles ja mul jääb kõrvalt kuulata vaid selle huvitavat kõla. Meie vestleme vene keeles.
“Huvitav on see, et viimastel aastatel sõidetakse siia mägimatkama niisugustest eksootilistest maadest nagu Singapur, Malaisia, Kolumbia,” jätkab rahvusvahelise klassi päästja, mägisuusatamise meistersportlane, Kiievi ülikoolis kehakultuuri teaduskonna ja Moskva ülikoolis aspirantuuri lõpetanud Tilov, kes tunneb Elbruse piirkonda nagu oma taskut.
“Mäed on küll väga ilusad, aga väga ohtlikud, esmajärjekorras tuleb igaühel tunnetada ohu astet, aklimatiseeruda, meie hoiatame, kooskõlastame mägimatkajate rühmadega nende marsruudi, registreerime nende väljamineku, anname kontrollaja ja kui inimesed ei ole selleks ajaks tagasi, käivitub otsinguoperatsioon.”
Neli rühma üle vabariigi
Üle Kabardi-Balkaari Vabariigi on neli otsingu-päästeteenistuse rühma, inimest 80, kes iga minut on valmis oma ainsa eluga riskides täitma neile seadusega pandud töökohustusi. Pealinnas Naltšikis paikneb kaks päästekoerte rühma.
Keskeltläbi ei naase 5642meetrisele Elbrusele pürginutest või piirkonna mägedes matkanutest aastas poolsada inimest, tänavu on seda musta risti rida alustanud üks tšehh, üks poolakas, üks šveitslane ja üks venelane.
“Hukkuvad peamiselt metsikud turistid, need, kes ennast ei vormista, normaalsed turistid-alpinistid enamasti surmahätta ei satu, sest nad teavad, kuidas ja kuhu minna, saavad meie operatiivkorrapidaja juures marsruuti kooskõlastamas ja registreerumas käies konsultatsiooni,” selgitab Tilov.
Kahe lumise tipuga Elbrus, lääne- ja idatipp ahvatlemas ennast ületada soovijaid, paistab nagu käega katsuda.
“Jalamil võib olla hea ilm, aga üleval istub pilv, nähtavust ei ole, ei tea, kuhu minna, puhuvad tugevad tuuled,” loetleb Tilov, kelle vanaisa Jusup siinsetel tippudel juba enne Teist maailmasõda sadade osavõtjatega elbrusiaade ja alpiaade korraldas. Vaba mägirahvana tuntud balkaarid küüditati 1944. aasta märtsis kodumaalt Stalini käsul, Boris Tilov sündis viis aastat hiljem Kasahstanis Almatõs, mägede keskel.
Kolm last ja köögiviljamaa
Pöördeks otsingu- ja päästeteenistuste arengus arvab Tilov 1992. aastat, kui need allutati Venemaa eriolukordade ministeeriumile, selle ajani juhtis nende tööd turismi- ja ekskursiooni kesknõukogu. Järgmine tähtis aasta oli 1995, kui Venemaa president kirjutas alla seaduse päästeüksuste moodustamise ja päästjate staatuse kohta.
“See tähendab, et saime seadusliku kaitse. Kuni selle ajani seda ei olnud, päästjad läksid tööle,
kuid mingeid tagatisi neil ei olnud. Nüüd on nii, et kui oled 15 aastat töötanud päästjana, võid
minna pensionile. Tagatud on elamispind, anname igal aastal kolm kuni viis korterit oma töötajatele.
Perekond on kaitstud, kui päästjaga midagi juhtub, ka haigestumise korral on tagtised olemas,” räägib
kolme kooliskäiva lapse, ühe poja ja kahe tütre isa ja perekonnapea.
Kas pere kohustab nii teda kui teisigi päästjaid mõtlema nendegi vaid ainult ühele elule?
“Jah, kuid riskita ei saa seda tööd teha, aga risk peab olema mõtestatud, siis tuled mis tahes olukorrast välja,” kõlab vastus üle laia ja pabereid täiskuhjatud töölaua.
“Aga me ei tegele ainult mägedega, vaid ka tehnogeensete töödega. Siin on väga laviiniohtlik piirkond, peame neid ennetama. Märkasite ehk lumekahureid siinsamas küla all, hoidmaks lahti föderaalteed. Erakorralises olukorras on meie põhivastutuse ala Kabardi-Balkaari Vabariigi territoorium, kuid Venemaa eriolukordade ministeeriumi käsul peame mis tahes ajal kogunema ja sõitma, kuhu vaja, ka riigipiiri taha,” selgitab Tilov.
Otsijate-päästjate abitehnika tipneb oranži-sinise triibuga päästekopteritega, mille mürinaga mägedes viibides peagi harjud.
“Eile võtsime Adõrzu lähedalt helikopterile mägimatkaja, kes ei saanud liikuda, kaaslased olid teda kaks päeva tassinud, meil kulus tema tõstmiseks pool tundi.”
Vaba aega kasutab Boris Tilov meelsasti lugemiseks, aga ka köögiviljamaad harides ja heina tehes. “Elame mägedes, sellega on vaja tegelda,” kostab ta, enne kui järgmisele jutule kibelejale lubavalt noogutab.
Boris Osmanovitsh Tilov
- Venemaa teeneline päästja, Venemaa eriolukordade ministeeriumile alluva Elbruse territoriaalse otsingu-päästeteenistuse ülem.
- Rahvuselt balkaar, sündinud 1947. aastal Almatõs.
- Asumise lõppedes Kasahstanis pöördusid vanemad 1950. aastatel kodukohta Kabardi-Balkaari vabariiki Terskoli külla.
- Mägisuusatamise meistersportlane, turismi vaneminstruktor, rahvusvahelise klassi päästja, kelle arvel on kümned päästetööd.
- Alpinismiga tegeleb järjepidevalt 1967. aastast.
- Aitab aktiivselt kaasa vabariiklikele üritustele, mis on mõeldud mägiturismi ja alpinismi instruktorite ettevalmistamiseks.
- Mitme mägedes ohtude ennetamist käsitleva trükise autor.
*Boris Tilov on esimene Venemaa tavakodanik, keda Eesti president on tunnustanud vabariigi aastapäeval aumärgiga, Eesti Punase Risti V klassi ordeniga, sest ta aitas läinud aasta septembris päästa Elbrusel kivivaringu alla jäänud mägimatkaja Andres Karu elu.
Tagasi