Balkaarid põevad 1944. aasta küüditamise tagajärgi

Silvia Paluoja
Pärnu Postimees
30. august 2007

Photo @ Silvia Paluoja

Kaukasuse ühe vanima põlisrahvuse balkaaride hingevalu on tänapäevani seotud 1944. aasta 8. märtsiga. Päevaga, kui püssimeeste saabudes pakiti peredes asju, jäeti kodud ja pealinnast Naltshikist hakkasid loomavagunid 38 000 väljasaadetuga Kesk-Aasia poole loksuma. Nälg, tüüfus ja ränkraske töö tapsid neist pool, ellujäänud, kes 1950. aastate teisel poolel kodukohta naasid, leidsid eest võõrad.

Küsin Terskoli küla ainsast ajalehekioskist kohalikke lehti ja saan vastu neljaleheküljelise mustvalges trükis ajalehe Balkaria. Päismiku järgi on see Venemaa Föderatsiooni sõltumatu ühiskondlik-poliitiline ajaleht, mida müüakse kokkuleppehinnaga. Teksti triiki täis esiküljel jääb pilk pidama kahele välisuudisele. Esimene neist kajastab Tallinnas, teine New Yorgis toimunut, kuid mõlemal on sama sisu: balkaaride kui kahaneva väikerahva mure oma saatuse pärast.

Tallinnas peeti 17.-20. maini Euroopa vähemusrahvuste föderaalliidu 52. kongressi, mille 120 delegaadi hulgas oli ka balkaaride esindaja. Ajaleht vahendab, et kohapeal lahendust mitteleidvaid probleeme saab tõstatada mainitud ühenduses, mille väljund on resolutsioon represseeritud balkaari rahva pikaajalise õiguste kitsendamise tõsiasjadest Kabardi-Balkaari Vabariigis.

Peaaegu samal ajal toimus New Yorgis ÜRO alalise põlisrahvaste foorumi kuues istung, millel balkaaride nimel kõneles Rasul Dzhappujev. Rahvuslik-demokraatliku liikumise esindajana rääkis ta, et kuigi 1994. aasta märtsis pöördus president Boriss Jeltsin balkaaride poole ja palus riigi nimel vabandust stalinliku rezhiimi tehtud ülekohtu pärast ning Venemaa valitsus hakkas rahastama pikaajalist sotsiaal-majandusliku arengu programmi, pole sellel tulemusi. Balkaaridele suunatud föderaalabi üle hakkasid otsustama piirkondlikud ametnikud ja vabariigi juhtkond eirab juba 16 aastat avalikult Venemaa seadust represseeritud rahvaste rehabiliteerimisest.

Ootamatu 13 aasta pikkune reis

Mäeaealiku vahele surutud Terskoli küla kõrgemas otsas valges kivimajas teisel korrusel kitsukeses korteris elab pensionipõlves mees, kes mäletab 63 aasta tagust 8. märtsi üksikasjadeni ning Stalinit nimetades lisab kohe: “Olgu ta neetud!”

“Olin 13aastane, 24 tunni jooksul viidi balkaaride külad tühjaks, kuu aega sõitsime siit loomavagunites, kes Usbekistani, kes Tadzhikistani, kes Kasahstani. Nii jagati meid laiali, et see rahvus kaoks,” meenutab Shamsud Tilov, nõjatub puidust nikerdustega köögikapile ja vaatab mõtlikult aknast välja. Sinna, kus lumiste tippude taga on Stalini sünnimaa Gruusia. Vahepeal tühjaks jäänud balkaaride tared asustasidki grusiinlased, ühes otsas elasid, teist lammutasid kütteks.

“Meie isad ja vanaisad ja vennad sõdisid sel ajal sakslaste vastu, nad ei teadnud, et meid saadeti ära, kes rindelt naasid, ei leidnud oma kodu ega vanemaid eest, otsisid neid aastaid,” jutustab Shamsud.

Kuulan Shamsudi, keda tuttavad suupäraselt Stjopaks kutsuvad, ja vean mõtteparalleeli eestlaste saatusega. Ka neid loksutasid loomavagunid teadmatusse, esimest korda 14. juunil 1941, teist korda 25. märtsil 1949. Väikerahvad jagavad ühist saatust ja põevad põlvkonniti massiküüditamise tagajärgi. Ütlen seda ka põlisele balkaarile ja tema noogutab. Eesti maarahvast välja saates tahtis Stalin hävitada kulaklust kui klassi, balkaare välja saates aga natsidega koostööd teinud.

Teist maailmasõda alustanud Saksamaa oli kindlustanud ennast 1943. aastal mitme tugipunktiga Kaukasuses ja rajanud ühe neist Elbruse nõlvale 4300 meetri kõrgusele. Wehrmachti alpidiviis Edelweiss annab siiani kohalikele kõneainet. Mullegi näidati kohta, kust sulavat välja hõbedase Edelweissi märgiga võitlejate jäänuseid. Need on ajast, kui sõja võitja pool laskis mägedes liikuma platsdarmi purustanud laviini.

Mägikülade balkaarid karjatasid loomi, harisid põldu, kuid said suurde sõtta sekkumata ikkagi kaela kahtlustusest läbiimbunud süüdistuse.

“Meie pere viidi Kasahstani, 13 aastat olin seal, tegin igasugust põllutööd,” räägib Shamsud, kelle hoiakus on mägilasele omast uhkust. “Sõltusime komandandist, iga 15 päeva tagant pidi tema juures nime kirja panema, et olen olemas. Hrushtshovi sula tõi meie saatusesse pöörde, tema andis 1953. aastal määruse taastada Balkaaria rahvas ja tuua organiseeritult tagasi need, kes ellu jäänud. Meie jõudisme kodukülla 1958. aastal. Elamist ei olnud, tööd ei olnud, haridust ei saanud.”

Viimaks saadi turismibaasis teada, et Stjopal on autojuhi paber. “Turismibaasi vedasime pealinnast soola, jahu, leiba. Teed ei olnud, viis tundi sõitsin 120 kilomeetrit, aga GAZ 51 oli tugev auto. Hiljem olin bussijuht,” jutustab ta.

Sellest ametist Shamsud pensionile jäigi. Ta peab kahte lehma, valmistab piimast tervslikku rahvusjooki airaani ja kasvatab kartulit, sest peale selle köögivilja ei kasva nii kõrgel mägedes, 2150 meetri peal, miski.

“See on talvel väga halb rajoon – laviiniohtlik,” seletab Elbruse külas sündinud ja ligi pool sajandit Terskolis elanud eakas mees ja jutustab sõnade selgituseks, kuidas ta tuli 15 kilomeetrit jala, et vaadata, kas naine-lapsed alles ja kodu koos nendega.

“Olin Mineralnõje Vodõs, siit paarsada kilomeetrit, kui laviin siia peale tuli,” kirjeldab Shamsud. “Elbruse külast kaugemale ei lastud, sest tee oli vahepealt kadunud. Panin siis jala tulema ja nutsin rõõmust, kui pere elusana eest leidsin. Aga uue zhiguli oli lumi oma raskusega kuuri all kokku pressinud.”

Surve oma juurtele

Põhja-Kaukasuse ühte põlisrahvust balkaare on saja tuhande ringis. Neil on oma keel, mida nad omavahel poes, turul, tänaval ja kodus räägivad, on oma ajalugu, kultuur ja kombestik, mis seob põlvkonnad.

Eestis registreeritud rahvuste andmetele tuginedes elas siin 1997. aastal kaks balkaari ja 25 kabardi. Põlisel kodumaal on aga just kabardidega kui vabariigi enamusrahvusega tekkinud probleemid, mille alged ulatuvad aega, kui nad Suhhumi kandist viljakale tasandikule Kaukasuse jalamil pidama jäid ning hõivasid iidsed Balkaaria külad.

Kabarde on neli korda rohkem kui balkaare, viimased tunnevad survet endale kui rahvusele riiklikul tasandil. Sellest kõneldakse isekeskis ja selle väljendus oli 14. juulil pealinnas Naltshikis balkaari rahva vanemate kogu algatusel toimunud miiting eesmärgiga pöörata riigi, avalikkuse ja massiteabevahendite tähelepanu balkaari rahva jätkuvale diskrimineerimisele, millega ignoreeritakse tema rahvuslikke huve Kabardi-Balkaari Vabariigi valitsus- ja võimuorganites ega täideta Venemaa Föderatsiooni seadusi.

Miitingule kutsusid Terskolis elektripostidele kleebitud arvutikirjas kuulutused.

ÜRO alalisel põlisrahvaste foorumil palus balkaaride nimel kõnelnud Rasup Dzhappujev saata Kabardi-Balkaari Vabariiki ekspert, kes ei kohtuks ainult valitsusametnikega, vaid kõigi ühiskondlike liikumiste esindajatega, kes kaitsevad represseeritud balkaari rahva seaduslikke õigusi ja huve.

Kõike seda aga ei tarvitse teada neil, kes tulnud Kaukasusse nautima kaunist loodust ja panema ennast proovile Elbrusele, Euroopa katusele ronides.

“Olin 13aastane, kui meie pere küüditati,” meenutab Terskoli küla elanik balkaar Shamsud Tilov.

Mägilaste tantsud on uhked nagu nende iseloomgi. Õhtu Tshegeti külas.

Kabardi-Balkaari Vabariigi lipu keskel on sõõr, milles kujutatud kahetipuline Elbrus. Balkaari keelest tõlgituna on see igavene mägi, kabardi keelest tõlgituna aga õnne mägi.