Pärnu bussijuhid on Künnapi pundis üheksandat suve

Silvia Paluoja
Pärnu Postimees
23. august 2007

Photo @ Silvia Paluoja

Olgu lühike või pikk bussireis, peategelasteks saavad bussijuhid oma sõidumaneeri, suhtlemisoskuse ja abivalmidusega. Jaan Künnapi alpinismiklubil on vedanud, sest Kaukasuse sõitu teenindavad Pärnu bussipargi suurte kogemustega töötajad, mehed, kes hakkasid rooli keerama siis, kui enamik seekordsest reisiseltskonnast alles mähkmeid märjaks tegi.

Kui Jaan Künnap üheksa suve tagasi alpinismihuviliste Kaukasuse-koolitusega alustas, tellis ta turismifirma kaudu bussi.

“Saingi, juhuslikult need mehed,” viitab koolitaja Jaan Heinsalu ja Jüri Ranna poole. “Sestpeale oleme kokku kasvanud ja neile ei pea ma enam seletama, mis asi on seli.”

Triiksärgiga mudas

Üheksa suve tagasi said Jaan ja Jüri oma praktilise kogemuse mägedes, mis neile paarkümmend kilomeetrit enne Terskoli küla värvikalt meenub. Mudalaviin uhtus tüki ainsast sõiduteest, kandis asemele autosuurused kivimürakad ja lõikas sellest ülespoole jääjad ära muust maailmast. Kohalikud lükkasid buldooseriga tee küll lahti, kuid madala, 17tonnise Volvo bussiga oli paarisajameetrisel lõigul risk liikuda.

“Võtsime suured plangud appi, matkajad kangutasid kivimürakaid teelt, sentimeeter haaval liikusime edasi, Jaan lobistas, puhtad heledad riided seljas, käpuli mudas, et jälgida, ega mõni kivi põhja kriibi,” muheleb Jüri paarimehest kõneldes.

Aga see oli nagu eelproov, sest 2000. aasta suvel võttis Kaukasuse loodus nad taas vangi. Elbruse jalamilt lahti pääsenud seli purustas Baksani orus põhitee, pühkis kaks silda, ujutas üle Tõrnõauzi linna. Eestlaste viisa hakkas lõppema, kodutee tuli rataste alla saada. Mägijõest õngitsetud männijurakatest saagisid mehed planke, rühm alustas pääsemisoperatsiooni, sillutades paarikümnekiloste plankudega koduteed.

Nüüd tollest linnast läbi sõites näitavad Jaan ja Jüri, millise mäe tagant nad varuteed mööda tulid ja kuidas kohalikud hoiatasid: kui ette jääte, lükkame buldooseriga kuristikku.

Vene-Eesti piiril Shumilkino piiripunktist saadeti Künnap koos alpinistidega miilitsajaoskonda aegunud viisat pikendama. Raha oli vaja 2985 rubla ja 3 kopikat. Vajaliku summa laenas Petseri kloostri ülem.

Neliku nägu

Varbla vallast Paadremaalt pärit Jaan Heinsalu on sestpeale kõik suved Künnapi pundiga Elbrusele kihutanud. Esimest korda mägedes, ronis mees vaimustunult, sandaalid jalas, igilumele lähemale, 4200 meetri peale. Elamustepagas täieneb iga korraga ja metoodiku-instruktori, legendaarse Edgar Haavikuga on tal lapsepõlve kodukandist mõndagi meenutada.

Tõstamaa vallas Selistes sirgunud Jüri Rand on paarimees Jaanist ühe suve vähem mägironijaid sinna ja tagasi sõidutanud, sest käis Hispaanias poja pulmapeol.

Jüriga samast kandist pärit ja Pootsi kooli päevil minu kolleegi Silvi Kanoshina koolivend olnud Kalju Laane sattus esimest korda Kaukasusse kolm suve tagasi. Sestpeale tunneb ta Terskolis mitut põliskohalikku ja seab nüüdki sammud kõigepealt mägiküla kõrgemasse otsa bussijuhina töötanud Stjopa poole.

Neljas mees, Artur Aavastik, on nelikus uustulnuk, esimest korda Elbrusel. Pärit minu sünnilinnast Karksi-Nuiast, lavastaja-näitejuhi diplom taskus, aga teenindab seitsmendat aastat Pärnu bussipargi firmamärgi all sõitjaid.

Artur on korra meie lehte ka sattunud, heas mõttes. Tema ja paarimees Arnold Einola pälvisid Eesti liikumispuudega inimeste liidult tiitli “Aasta tegu 2004”, sest ei pidanud koormavaks tõusta ja tõsta koduteeotsast bussi ratastooli aheldatud naine.

Kodus tagasi, sõidab nelik Pärnust peamiselt Tallinna ja Tartu vahet.

Lõunaeine oravatega

Sel ajal, kui õppereisivad alpinistid ülesmäge rühivad, istuvad bussijuhid Dünamo õppe- ja spordibaasis ja hoiavad silma peal nii laagril kui oma sõidukitel. Ööbivad neis ja einestavad sealsamas kõrval kättesaadud materjalist kujundatud laua ümber, kus mustjaspruunid oravad männitüvedelt neid uudishimulikult silmitsevad.

Mitu päeva bussiga kodust kolme tuhande kilomeetri kaugusele ja mitu päeva tagasi sõita on küll pikk tee, kuid laagriliste eelis sellel sõidul on võimalus hoida oma väärisvarustus pagasiruumis ning raha ja dokumendid bussis seifis luku taga.

“Näed, eelmisel aastal tahtis Männard seda grillahju siia jätta, jõkke uputada,” viitab Jaan malmist toekale shashlõkiahjule, millel kodused vorstikesed särisevad. “Aga meie Jüriga õngitsesime välja, võtisme kaasa, see ju korralik töö.”

Nii see nukuteatri alpinismihuvilise näitleja Tarmo Männardi grillahi seekord temata taas Kaukasusse reisiski.

Bussid viisid õppereisil osalejad laagrist nelja kilomeetri kaugusele Azausse, et säästa nende jõuvarusid enne tõusu Elbrusele, pagasiruumid mahutasid retkeliste seljakotid.