Alpinism eestlaste vaba aja
täitjana võtab hoogu
Silvia Paluoja
Pärnu Postimees
31. juuli 2007
Legendaarse alpinisti Jaan Künnapi korraldatud õppereisilt Kaukasusse naasnud selitavad muljeid, eriti
värvikaid need 62, kes tõusid 21. juuli varahommikul Elbruse läänetippu. Pärnakatest jõudis 5642 meetri
kõrgusele taastusravikeskuse Estonia peaarst Tuuli Luud.
Ööbisime Tuuliga alpilaagris ühes telgis ja kokkasime ühe priimuse juures, sestap jätkubki jutuajamine sina-vormis.
Sissejuhatuseks aga nõuab jutukaaslane selle mainimist, et kuna Jaan Künnap on aastaid Kaukasuse õppereise korraldanud, võib arvata, et Pärnus on kümmekond Euroopa katusele tõusnut. Näiteks kas või Tuuli treeningukaaslane rahvatantsuansamblist Kajakas Üllar Jõgi, kes kaks aastat tagasi Elbruselt avanevat vaadet imetles.
Meie instruktor Üllar Põld arvab, et alpinism ei ole sport, vaid looming, mille eesmärk on kõik – see tähendab tipp – või mitte midagi. Tuuli, kas Elbrus oli sinu jaoks see kõik?
Eks ta muidugi oli. Alati on hea meel, kui tehtud pingutusi kroonib edu. Samal ajal ei olnud see eesmärk omaette, olin õnnelik ka iga väiksema etapi läbimise eest, nagu Tsegeti tõus, kolmepäevane kuru ületamine, aklimatiseerumistõus Pastuhhovile. Ja muidugi kasvatas iga õnnestunud etapp lootust, et mägi alistub.
Kuidas läksid viimased viis meetrit?
Need olid päris kerged. Kui tipp on käeulatuses, päike paistab ja ettejõudnud kaaslased lehvitavad, on lausa lust minna. Hoopis hullemad on need meetrid, mis astutakse pimedas enne päikesetõusu, kui külm kohmetab sõrmi ja varbaid ning huuled on tuulest nii kanged, et sõnu on raske välja öelda. Siis kipuvad loobumismõtted pähe.
Mis tunne oli laupäeval, 21. juulil, tipupäeval, ja on nüüd?
Paksult rahulolev. See tunne, et olen suutnud end mingis mõttes ületada, et olen suuteline selleks, pakub rahuldust.
Millal mägironimisega tegelema hakkasid?
Alpinismiga alustasin Tartu ülikoolis, kuulusin alpiklubisse Firn. Käisin sel ajal paaris alpilaagris Kaukasuses ja kaheksa aastat tagasi üritasin tõusta Lääne-Euroopa kõrgeimale tipule Mount Blancile. Ebaõnnestunult, sest mõlemal korral keeras ilma ära. Kõrgeimaks saavutuseks jäigi Refuge Du Gounter, selle viimane mägionn enne tippu 3817 meetri peal. Eks lõpetamatus, see, et tipp jäi saavutamata, ilmselt ajaski nüüd uuesti üritama, kuigi teises kohas.
Tuleme Elbruselt alla poole maa peale Terskoli külla, kus asus meie baaslaager. Millise mulje jättis sulle see väike balkaari küla kohas, kust teed edasi ei lähe?
Nagu vaataks viisteist aastat või rohkem ajas tagasi. Tundub, nagu oleks elu seisma jäänud. Samasugused poekesed, turud ja räpasus, mida mäletan nõukogude aja reisidest. Samal ajal on kerkimas ehitisi, mis on igati euronäolised. See uue ja vana dissonants on kohati sürrealistlik. Aga söök on maitsev ja inimesed sõbralikud – mida puhkajale rohkemat vaja ongi.
Ja ikkagi: miks üks normaalne, piisava sissetulekuga inimene valib oma vabast ajast äärmusliku puhkuse vormi, valib Venemaa ühe äärenurga, selle asemel et istuda lennukisse ja maanduda mõnel palmidega paradiisisaarel?
Jumal paraku, Euroopa kõrgeim tipp, mis pealegi tehniliselt lihtne vallutada, asub Venemaal. Ilmselt on ka nostalgia ja uudishimu, mis kodunt välja veavad. Keelt ju oskan ja süsteemi toimimisloogikat veel mäletan. Ja sealt tulles on nii hea tunnetada, kui palju on Eesti iseseisvusaastatega arenenud. Võrdlusmoment on vapustav.
Mis on sinu mõtetes järgmine tipp?
Esialgu katsuks rahulikult igapäevast tööd teha. Mingeid plaane praegu pole, kuid pärast reisiseltskonna kokkutulekut sügisel ja ühist piltide-filmide vaatamist – mine tea …
Tagasi