Isepäine Lumeleopard kasvatab innukalt järglasi

Silvia Paluoja
Pärnu Postimees
10. september 2007

Photo @ Urmas Luik

Jaan: Näed, see on Pamiir hommikuvalguses Kõrgmägede isepäine ja haruldane kiskja, tähnilise karvastikuga lumeleopard, on andnud aunimetuse alpinistidele, kes on korduvalt jõudnud kõrgemale tippu kui 7000 meetrit. Üks Eesti Lumeleoparde on omanimelise alpinismikooli ja -klubi rajanud Jaan Künnap, mitmekülgne mees, rahvusvaheliselt tuntud looduspiltnik, mägipäästja ja järelkasvu eest hoolitseja.

Tänasega lõppev sarikirjutis jõudis pilti ja sõnasse MTÜ Jaan Künnap Alpinismiklubi õppereisil Kaukasusse, millel ala 62 harrastajat tõusis Euroopa katusele.

“Mind rünnati,” teatab sirelilillas klubi embleemiga T-särgis Jaan Künnap ühes hommikuses infotunnis.

Ajame kõrvad kikki ja silmad pärani, et kuulda, kus ja mille eest meie Jaanile kallale tungiti. Tema poeb muheluse varju ja seletab üle Baksani jõe kohina, et “mingid viis tibi olid läinud sauna juba enne kella kuut, neile ei meeldinud mingid mustad mehed, aga saun oligi mõeldud maadlejatele kella kuueni”.

Mändide all üle Dünamo õppe- ja spordibaasi maa-ala vallandub neid “viit tibi” piieldes naer, sest jagame ju Terskoli külas baaslaagris telkides pesemisvõimalust nendega, kes siin trenni teevad.

Elu näinud Künnapile ongi omane napp ja tabav väljenduslaad, ta on liider, kes eelistab esiletrügimisele märkamatust. See on suur oskus, mille varjust aimub väga hea inimese olemuse tunnetaja. Aga endast Jaan kõnelema ei rutta, tema kui praeguse pealinlase isikliku elu pool jääb peitu.

Kolm armastust

Künnapil on kolm armastust, need on mäed, pildistamine ja naised. Viimased kui õrnema soo esindajad seostuvad tema kui rahvusvaheliselt tunnustatud fotograafi puhul kunstiga. Künnap näeb modellides enamat kui keha, tema aktifotod väljendavad head kompositsioonitaju ja on ühendatud mägede kui kirega.

“Kolmkümmend viis aastat tagasi üks sõber ütles, et kõike sa oled pildistanud, aga mägesid mitte, ta oli alpinist, nüüd on ta surnud,” räägib Jaan sinasõpruse algusest lumiste tippudega.

Sestpeale, 1970. aastatest, muutuski Künnapi kui Eesti kalatööstuse laevadel töötanud tuukri elu sisuks mägironimine. Üle kümne korra on ta tõusnud 7000 meetrist kõrgemale, sinna, kus lumel leidub vaid lumeleopardi pehmeid käpajälgi.

Alpinistide auväärseima, Lumeleopradi tiitli sai Künnap mitmekülgse järgusportlasena kätte juba alaga süvitsi tegelemise alguskümnendil. Tunnustuse tagatis oli Pamiiri mäeaheliku kolm üle 7000meetrist tippu, lisaks Tjan-Shanis 6995meetrise Han-Tengri igilumise mütsi alusele kuplile ronimine.

Siis algas kõik otsast peale, tiitli taastas ta 1982. aastal.

“Olin grupijuht, tippu tehes sai üks mees surma, Moskva võttis kõik alpinismis saavutatud järgud maha,” ütleb Jaan vaikselt nagu endale kõneldes ja tunnistab, et see juhtum mõjus tema psüühikale halvasti. Nii nagu alpilaagrites mägipäästjana töötaminegi, kus ühe suve “rekord” oli 18 laipa.

“Mul ei ole midagi selle vastu, kui inimesed on üleval, aga nad ei kujuta ohtu ette,” seletab ta. Ja lisab kujuka näite: kui balkaarid, kelle hulgas me õppereisi põhiaja elame, saavad mägedes suurepäraselt hakkama, siis meie rabas ei oskaks nad liikuda. Nii on meiega, aga näite vastupidises tähenduses.

“Üksvahe tabasin ära, et ma ei otsi enam ekstreemsusi, ise kukkusin 22 meetrit mööda püstloodis seina, minu köiekaaslane oli Rein Loik.”

Kas niimoodi lennates, kuigi julgestusköiega, on võimalik üldse millelegi mõelda või kellelegi loota?

“Ma olin kindel, et see nael, mille ma viimasena lõin, peab mind.”

Koolitaja maine

Tippalpinistina koolitab Künnap järelkasvu, et madalamaalises Eestis jätkuks mägironimise harrastajaid ja spordiala edasiviijaid. Klubi asutamise mõte hakkas idanema 1998. aastal Eesti esimesel Himaalaja ekspeditsioonil.

Rühmas oli tippalpiniste ja edukaid ärimehi, kes jõudsid ühisarvamusele, et sellist klubi on vaja. Künnapi kontosse läks nimetatud reis kirja kui esimene tõus 8000 meetri kõrgusele Cho-Oyule. Aga rohkem väärt on tulemus, mis toob alpinismist huvitatud Tallinna südamesse õppima ja heas seltskonnas sportlikult aega veetma ning viib jääronima kodumaa võimaluste piires.

“Ei maksa karta, et te ei leia oma ettevalmistusele ja füüsilistele võimetele vastavat rada,” julgustas Künnap oma õppereisieelses e-kirjas, mis algas talle omaselt pöördumisega “Tere, noored!”.

Need noored jõudsidki üheksandat suve järjest Kaukasusse, kus Jaan igal sammul nagu hea isa ja kogenud sõber õppereisijatele tarkusi jagas.

“Ega mina oma kiusu pärast õpeta, kuidas aklimatti teha,” kinnitab Künnap. “Tahan, et meie hulgas haigeid ei oleks, selline kiire tõus võib olla väga halb. Ja pidage meeles: võib olla palav päev, sealsamas võib tulla vihma, rahet ja lund, siin on läinud mõni noor mees, T-särk seljas ja lühikesed püksid jalas, ja tulnud alla tagasi, kui rahe enam käetelt ära ei sulanud.”

Aklimat on suupärane lühend pikast sõnast “aklimatiseerumine” ja tähendab kohanemist uue elukeskkonna kliimaga. Kui sellele liiga vähe aega jääb, võivad ilmneda hapnikuvaegusest tingitud mägihaiguse tunnused juba 2400 meetri peal.

Meie baaslaager oli 2150 meetri kõrgusel, esimene treeningtõus viis sealt 800 meetrit kõrgemale Observatooriumi mäele, kuhu esimese hooga kõik alustanud ei jõudnud.

“Osa arvab, et tal on mitu elu. Asju tuleb natukene tõsisemalt võtta! Ligi 20 protsenti inimestest ei tea, kuhu nad satuvad. Võetakse seda kui turismireisi, kus käiakse valge särgi ja kohvriga,” manitseb Künnap esimese tõusu järgsel hommikul infotunnis.

Kuulame ja tunneme, kuidas jutt jälle südamesse läheb.

Üks neljast

Ja miks ei peaks see sinna minema, sest kõneleja on üks neljast, kellele kui alpinismiga seotud inimesele on Eesti president annetanud riikliku teenetemärgi. Ajalises järjestuses ongi Jaan Künnap neist esimene, 2001. aastal andis Lennart Meri talle alpinismi propageerimise eest Eesti Punase Risti III klassi ordeni.

Mount Everesti vallutamise eest pälvis alpinist Alar Sikk 2004. aastal samaväärse teenetemärgi. President Arnold Rüütel annetas teisegi ordeni, 2005. aastal sai mägironijate arst, Künnapi õppereisidel osalenud Boriss Slepikovski Eesti Punase Risti V klassi ordeni. Ja praegunegi president Toomas Henrik Ilves on jõudnud alpinismi tunnustada, sedakorda Elbruse otsingu-päästeteenistuse ülemale Boris Tilovile annetatud Eesti Punase Risti V klassi ordeniga eestlasest mägimatkaja Andres Karu elupäästmise eest.

Teade kaksikutest

Päike ulatub juba soojalt üle Terskoli orgu ääristavate tippude, kui algab Elbrusele tõusu päeva eelne infotund.

“Liustikul ei garanteeri keegi, et seal vett on, tuleb lumest sulatada, mõni ütleb, et see on laiba maitsega, sest laibad seal pragudes ongi,” jätkab Künnap oma stiilis mõjusat õpetamist, teades, et mäed vigu ei andesta.

Kaksiktipp, milleni tõusmise nimel kodust ligi 3000 kilomeetri kaugusele oleme sõitnud, ei paista meie telklaagrisse kätte. Aga oleme teda peaaegu juba käega katsunud, naaberkülast köisteega lähemale sõitnud.

“Tihtipeale on nii, et aasta pärast saadetakse mulle kiri: meil sündisid kaksikud,” muigab Künnap ja laseb pilgu üle oma koolitatavate. Kas nad ikka said öeldule pihta?

Jaan Künnap
  • Mägironija, mägipäästja, koolitaja ja loodusfotograaf, sündis 9. veebrurail 1948 Harjumaal.
  • President annetas talle 2001. aastal alpinismi propageerimise ees Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi.
  • Ametikooli paberitega keevitaja, sõjaväes omandas tuukri kutse, töötas hiljem Eesti kalatööstuses tuukrina.
  • Esimest korda olid tema fotod näitusel 1972. aastal, osalenud edukalt rahvusvahelistel fotonäitustel ja konkurssidel 18 riigis.
  • Pühendus 1998. aastast Eesti alpinistide järelkasvu koolitamisele, korraldades omanimelises alpinismiklubis teooriakoolitusi, kalju- ja jääronimise treeninguid, päästetööde õppusi, õppereise algajatele ja edasijõudnutele.
  • Asutas 1999. aastal MTÜ Jaan Künnapi Alpinismiklubi, et levitada ja kinnistada teadmisi mägironimisest.
  • Koostas ülimenuka “Matkaspordi käsiraamatu”, mille tuhandene tiraazh 2004. aastal ilmumise järel kohe ostja leidis.
  • Kannab 1987. aastast alpinistide kõrgeimat, Lumeleopardi tiitlit. Omandas selle, kui oli Pamiiri Lumeleopradina vallutanud mäestiku kolm üle 7000meetrist tippu ja Tjan-Shani mäeahelikus 6995meetrise Han-Tengri.
  • Esimeste eestlaste gruppidega tõusnud 1987 Han-Tengrile, 1993 Mont Blancile (Prantsusmaa poolt), 1994 Kilimanjarole.
  • OÜ Vesilind tegi portreefilmi “Lumeleopard”, esilinastus 1999 Tallinna Kinomajas
  • Hakkas 1998. aastast korraldama alpinismiklubi liikmete ja huviliste igasuvuseid õppereise Venemaale Kaukasuse mäeahelikku, tava püsib.

Tagasi