Elbruse rahvuspark kosub külastajate dollaritega
Silvia Paluoja
Pärnu Postimees
18. august 2007
Pindalalt ümmarguselt 30 Pärnu linna suurune Elbruse rahvuspark lööb maalilise looduse rüpes nagu vitsaga näkku,
sest mässava mägijõe ääres komistan sinna sokutatud olmeprügihunnikule ja Terskoli oru veerul vuliseb lautade vahelt
virtsaoja päikest helgitades allapoole. Kuigi just selles metsikuses silman kodumaal kaduvat linnuliiki, kuldhänilast.
Venekeelne alpinismilehekülg vahendab Internetis turismilehe Volnõi Veter toimetaja Sergei Mindelevitshi artikli, kus autor ärgitab Elbruse rahvuspargi külastajaid teatama röövellikest kviitungita maksudest. Mullu novembris toimunud kohtuistungil on rahvuspargi ametlik esindaja teatanud, et tulevast aastast hakkavad nad Elbruse piirkonnas puhkamise eest küsima igaühelt 300-400 dollarit.
Võib-olla on see avaliku kära tulemus, aga meie maksame looduse nautimise eest igaüks 20 dollarit ja saame vastu nummerdatud nimelise ingliskeelse külastajakaardi, millel on rahvuspargi vaated, esindaja allkiri ja käitumisreeglid.
Ninaots külmetab
Külastajakaart peab 100 000 hektari suurusel Sabalõk-su jõest algaval ja kahetipulist Elbrust märgiks hoidva rahvuspargi territooriumil igal sammul kaasas olema. Nii rõhutab looduskaitseala töötaja Marat Netshajev, kes Terskoli saabumise ülejärgmisel hommikul telklinnakus meilt rohelisi kupüüre kogub ja võõrapäraste nimede kirjutamisega tublisti vaeva näeb.
Kogu selle paari nädala jooksul ei küsi ei baaslaagris ega sellest kaugemal keegi rahvuspargi külastajakaarti näha.
Loodus on aga Baksani jõe orus nii imeline, et sõnadest jääb selle kirjeldamisel puudu. Ühel pool lumised mäetipud, millele aeg-ajalt vajub pilvemüts, teisal kaljused seinad, üle mille jookseb hõbedase niidina alla mägijõgi, kolmandas küljes aga sametrohelised metsad ja rohunõlvad ülikirevate alpiaasadega.
Juuli on siin üks soojemaid kuid nagu augustki, talv aga mõõdukalt külm ja lumerohke. Temperatuur oleneb muidugi kõrgusest ja kellaajast, nii hakkab ninaots telgis magamiskotis külmetama öösel kolme-nelja ajal ja õhusooja on vaid neli-viis kraadi. Päeval seevastu särab päike sedavõrd kuumalt, et võtab naha isegi kaitsekreemitatud õlanukkidelt maha.
Juulit-augustit kasutavad ära alpinistid, see on neile parim aeg Euroopa katusele turnida. Tipus on siis mõõdukas talveilm, 10-15 miinuskraadi.
Detsembrist aprillini on piirkond mäesuustajate ja lumelaudurite päralt ning hotellides kerkivad selle võrra hinnad.
Keskmine temperatuur on jaanuaris-veebruaris orgudes 6-8 külmapügalat, 3000 meetri kõrgusel 12-14 miinuskraadi ja sellest veel tuhande meetri jagu ülespoole juba üsna krõbe, -20 kraadi. Eestis tähendaks see algkoolilastele külmapüha.
Küsitav jäätmekäitlus
Suur-Kaukasuse suurim jäätumiskolle Elbrus mahutab oma hiigelpinnale poolsada liustikku ja kätkeb igavese mäena enda lähikonnas ohte, mille eest hoiatavad arvukad suured sildid. Teeäärsetel kirjapindadel manitsetakse külastajaid suhtuma loodusesse säästvalt ja reeglistatakse peaaegu iga samm.
Aga sellele vaatamata jääb silma üldlevinud kirjaoskuse ajal antud suuremõõtmelisi autogramme mäestiku kaljustel seintel, mis kinnitavad näiteks, et keegi Dima Stavropolist on siin käinud ja keegi Vasja Krasnodarist ka.
Eneseimetlusest tõugatud grafomaanide tegevusest enim paneb aga õlgu kehitama kohalik jäätmekäitlus, mille järgi võib öelda, et Paikre on rohkem kui kaasaegsel tasemel, kui seal prügimägi mingil põhjusel tuld võtab.
Baksani oru kõrgeima mägiküla, 2133 meetri peale jääva Terskoli vahel on rinnuni kasvanud kõrvenõgeste ja tumelillade õitega karuohakate võimutsemise vahel plats, mille ühes servas kerkib alajaam, teist aga ääristavad meetrikõrgused pealt lahtised metallkonteinerid. Neisse tuukase-veetakse segaolmejäätmed ja pannakse siis põlema. Hommikul, kui päike juba üle mäetipu piilub, sorgib üks eakas mammi neis konteinerites pika roobiga, et sisu ikka korralikult põleks, ja sinine suitsuvine venib piki orgu. Järgmisel hommikul kordub sama, tööpõllega mammigi on sama.
Dünamo õppe- ja spordibaasi kahes suures prügikonteineris, mida meiegi aitame tublisti täita, kaob sisu samuti tulesurma.
Ärgitus ettevõtjatele
Elbruse rahvuspark loodi 1986. aastal ja näib, et Venemaa suurimas ja menukaimas alpinismi-, turismi- ja talispordipiirkonnas on jõutud ühistegevuse tunnetamiseni.
Järeldan seda sellest, et ühel päeval on Terskolist Tshegetti viiva metsatee äärde männitüvedele kleebitud arvutikirjas teated, milles rahvuspargi administratsioon kutsub kõiki majutusbisnisega tegelejaid, rajooni teaduslike ühingute juhatajaid ja kohaliku võimu esindajaid osalema projektis “Partnerlus looduse säilitamiseks ja turismi arendamiseks”. Sellekohane kohtumine toimub öeldud ajal ja kuupäeval Elbruse küla aktusesaalis.
Mis muud, kui järgnevatel aastatel muutub olemine Elbruse lähikonnas meie mõistes euroopalikumaks. Aga kuidagi ei taha ma, et see kaotab kohaliku värvingu, omapära, mis ju köidabki kus tahes kaugemalt tulnut. Nii nagu värvide kaleidoskoopiline muutumine mägedes vastavalt päikese kõrgusele, mis toob esile uued jooned: liustikud, lumeväljad, jõed, alpiaasad.
Elbruse rahvuspark
- Moodustati 1986. aastal pindala 100 000 hektarit, jääb suures osas Kabardi-Balkaari Vabariiki, kontor on Elbruse külas.
- Inglise keeles kõlab rahvuspargi nimetus nii: National Park Prielbrusie.
- Külastusmaks on 20 dollarit (520 rubla ehk 260 krooni), seda tasuvad kõik rahvuspargi maa-alal viibijad, kes saavad vastu kriitpaberile trükitud nimelise külastajakaardi.
- Rahvuspargis on keelatud jaht ja kalapüük, bioloogilisi kollektsioone korjata, autoga metsa sõita,
lõket teha, telke püstitada selleks mitte ettenähtud kohas, metsa raiuda ja küttepuid valmistada,
metsikult kasvavaid taimi ümber istutada, loata marju ja seeni korjata, kariloomi metsa lasta, prügi maha loopida ja autot pesta.
Elbruse rahvuspargi töötaja Marat Netshajev kirjutab saadud dollarite vastu igaühele välja loa, enim
peavalu tekitavad talle seejuures võõrapärased ees- ja perekonnanimed.
Tagasi