Elbruse vallutas rekordarv eestlasi

Grete Mäsak
SL Õhtuleht Reisi ABC
13. september 2007

Photo @ Dea Kuldorg

Tõus tippu Ka kontorirotid suudavad mägesid vallutada. Ettevalmistused kestavad küll aasta ja teekond tipu poole on täis ebamugavusi, ent pärast Euroopa katusel ärakäimist oled juba teine inimene.

Kuulan oktoobrist aprillini kolmel õhtul kuus loenguid Jaan Künnapi alpinismiklubis. Pühapäeviti harjutan tehnilist ronimist Astangul ning kasside ehk saapatallale kinnitatavate nagade kasutamist Rannamõisa püstloodis pangal. Viljandimaal Karulas peetud laagris saan viimased näpunäited.

Kellele rekord, kellele jalutuskäik

Jaanipäeva paiku tülitan spordipoodide müüjaid sooviga osta suusakindapaari ja sooja talvemütsi. "Eelmise aasta jäägid on lattu viidud," kuulen vastuseks. Kui kodus riidekapist sobivaid kehakatteid otsin, kattub elutoa põrand tuulekindlate talveriiete, sekka ka kergete suverõivastega. Enamik riidekuhja jääb siiski koju, sest varustus peab mahtuma 80liitrisesse matkakotti.

7. juuli varahommikul avab Jaan oma kodu ees Pelgulinnas pidulikult šampanjapudelid, et tähistada järjekordse Elbruse õppereisi algust.

Kolmepäevase bussisõidu järel seame 2100 meetri kõrgusel Terskolli külakeses sisse baaslaagri. Aklimatiseerumise käigus langevad alpinismihakatiste isiklikud kõrguserekordid, kuid instruktorid nimetavad meie vallutusi jalutuskäikudeks.

45 aastat mägesid vallutanud Edgar Haavik on meie rühma vanim ja kogenuim alpinist. Ta pajatab, et 2879 meetri kõrgusele Observatooriumi tipule tõusmise rekord on 35 minutit. Peagi 75. sünnipäeva tähistav mees astub meie ees hingeldamata ülesmäge.

Tema samm on raske ja näiliselt aeglane, kuid talle järele jõudmine osutub meile katsumuseks. Edgari pulss ei lähe üle 100, minu pulsikell näitab seevastu stabiilselt 160.

Puhkepauside ajal klõpsib meie rühm fotosid – ikka selliseid, kus on rõõmsad suvises matkariietuses alpinistid, taustaks kahetipuline lumine Elbrus.

Kui tuul ei puhu, siis on soe

Kabardi-Balkaari vabariik on alpinistide vastu sõbralik. Elbruse rahvuspargis on turism oluline elatusvahend. Kaukaasiale iseloomulikult uitavad teedel koduloomad, pilku püüab alpinismipoe omaniku tuunitud žiguli. Turul jalutajate tähelepanu üritavad võita rätti mähitud peaga naised, kes pealetükkivalt karjuvad.

Õhtuti naudime väsimust trotsides Kaukaasia köögi võlusid. Eluolu on askeetlik – magame telgis, hommikuti peseme hambaid jäises mägijões ja toitu valmistame priimusel. Mul on suurepärased matkakaaslased.

Elbrusele ronime Prijut-11 laagri kaudu. Siin, 4100 meetri kõrgusel, asub maailma kõrgeim hotell neile, kes eelistavad mugavamat öömaja.

Et saaksime ööbida Päästjate kaljul, peame kinnitama oma telgid nööridega kivide külge. Õhtul imetleme loojuva päikese kumas tumepunasesse udusse mähkuvat Kaukasuse peaahelikku. Öösel on 15 miinuskraadi. Instruktor Edgar nimetab kõiki tuulevaikseid öid soojadeks.

Päästjate kalju külge on kinnitatud tahvlid. Enamikus venekeelsed kirjaread toovad pisara silma – ellujäänud mägironijad mälestavad oma hukkunud kamraade. "Ärge unustage, et enamik hukkunuid olid teist palju kogenumad alpinistid," manitseb Jaan infotunnis.

Hooletu samm võib lõppeda jääpraos

Tõepoolest, jäisel munajal mäel võib hooletult astutud samm tähendada parimal juhul mõnesajameetrist liugu, halvimal lõpeb see jääpraos.

20. juuli õhtul taevast vaadates ennustab Edgar suurepärast ilma. Oleme ärevil, uinume raskustega kella 19 paiku, et ärgata öösel kell 1 ja alustada teekonda Euroopa katuse poole.

Poolunisena ja pealambi valgel külmast kohmetanud kätega on raske niiskeid saapaid jalga suruda ning neile jäisel pinnal liikumiseks vajalikke kasse peale siduda. Tuulekindlad labakud, mis mahutaks ära ka lumeinimese käed, ulatuvad küünarnukkideni. Lõikav tuul sunnib katma nägu – targemad on kaasa võtnud maski. Mina oma näo ette seotud pearätiga sarnanen pigem naisterroristiga.

Võitleme jäise tuulega. "Raskeim osa tuleb enne päikesetõusu," julgustab mind päev varem tipus käinud tiimikaaslane.

Oluline on keha oskus tulla toime hõredas õhus, meenutan alpinismikoolis kirjapandut. Veidi hiljem jalga jala ette tõstes meenutan instruktori naljaheitmist, et raskeim osa Elbruse vallutamisel on pidulik lõpubankett mäejalamil tagasi olles.

Hommikuhahetuses tugevneb tuul ja temperatuur langeb veelgi. Varbad kipuvad tundetuks muutuma, hoolimata kahest paarist villastest sokkidest ning kolm numbrit suurematest saabastest. Tõus näib lõputu, nii lõputu, et jõuan läbi mõelda oma elu keerdkäigud.

Sadulas ehk ida- ja läänetipu vahelises nõos on viimane puhkepaus. Jõuan siin enne viimast pingutust veerand tundi tõusva päikese paistel oimetuna magada.

Enim õnnetusi juhtub laskumisel

Elbruse läänetipp on kui keldrimägi – pisike järsk küngas hiigelmäe otsas, kus puhub läbilõikav tuul ja kust avaneb võimas vaade. Ühelt poolt paistavad helerohelised Tšetšeenia mäed, vastas on aga jõulise Kaukasuse peaaheliku lumised tipud. Tipuvallutus koosneb paljuski emotsioonidest. Ka mina puhken paar meetrit enne lõppu nutma.

"Enim õnnetusi juhtub laskumisel, kui ollakse väsinud ja meeled on pingelangusest hajevil," olen kirjutanud alpinismikooli konspekti.

Laskume kümnekesi. Vaikides. Mul on tekkinud hämmastav võime jääda igas puhkepeatuses sügavalt magama ja unenägusid näha. Telki jõudes suudan vaevu saapad jalast võtta ja magamiskotti pugeda. Baaslaagrisse laskume päev hiljem.

"Selline alpinism mulle meeldib," lausub Jaan kohalikus Edelweissi pubis lõpubanketil. Meie rühmast käis tipus 62 inimest – nii palju eestlasi pole veel kunagi korraga Elbrust vallutanud. Veel üks rekord ületatud!

Jaan Künnapi alpinismiklubi alustab taas 30. oktoober Vene tn 6 k1800.

Tagasi