Kilimanjaro 2007
Tippu Eesti eest!

Lõuna–Aafrikas, Tansaania kirdeosas kõrgub üksildase hiiuna teda ümbritseva tasandiku kohal hiiglasuur mägi - Kilimanjaro.

Tegemist on maailma suurima kustunud vulkaaniga, mis purskas erinevatel andmetel viimati 100 ... 200 tuhat aastat tagasi.

Kilimanjaro on Aafrika kõrgeim mägi, ulatudes 5895 m üle merepinna. Selle moodustavad kolm kraatrit. Neist „noorim“ ja kõrgeim on Kibo. Läände jääb Shira ning itta Mawenzi kraater. 2,5 km läbimõõduga Kibo kraatri ühte serva jääb ihaldusväärne maalapike – Uhuru Peak - mis tähistab selle mäe kõige kõrgemat kohta.

Selle mäe otsa oli käesoleva aasta novembrikuu lõpupäevil asja ka 43 eestlasel, kel lisaks mäetippu jõudmisele ka auahne soov – jõuda sinna korraga ning lüüa ameeriklaste rekord, mis oli 32 ühest rahvusest inimest korraga Aafrika katusel.

Tallinna Lennujaam. Sihtpunkt Aafrika, Tansaania Ühendvabariik. Ees ligi 10 000 km kurnavat lennureisi suunal Tallinn-Helsinki, Helsinki-London, London-Dar Es Salaam, Dar Es Salaam-Arusha.

Ma ei hakka üksikasjalikult käsitlema järgneva 16 tunni kestel kogetud valu ja võlu. Lisan vaid, et öö möödus mingisuguses poolunes, aeg-ajalt eesistuja seljatoele kinnitatud ekraani kiigates. Kui palju veel? 4850 km. Siis lased jälle silma kinni. 15 minutit pilditu ja jälle pilk kuvarile. Ja nii kogu öö.

Hommik. Dar Es Salaam. Kell oli 7.30 kohaliku aja järgi. Väsimus oli nagu pühitud. Olime Aafrikas!

Mõne tunni pärast jõudsime hotelli. See asus kõrge aia ja hekiga piiratud suletud territooriumil - otsekui oaas keset kõrbe. Väravate juures oli ka relvastatud valve. Muide hotelli vahetus naabruses oli Tansaania presidendi residents.

Järgmine päev oli varajane äratus ja hommikusöök. Seejärel asjad kotti ning bussidesse. Järgnes ligi poolteist tundi hüppamist ja loksumist kohalikel auklikel teedel inimesi tuupi täis bussis. Vahepeal sai kohalikus poes oma joogivarusid täiendada ning seejärel sõit jätkus. Jõudsime Machame külla (1490 m). Sealt edasi muutus tõus märgatavalt järsemaks ning tee muutus ahtamaks. Bussi mootor möirgas ning sõiduk ronis aeglaselt, kuid sihikindlalt ülespoole. Tabasin end mõttelt, et kaua võiks buss sellisele valule vastu panna enne kui keps mootorist sõbralikult käe ulatab. Ei juhtunud aga midagi ning lõppude-lõpuks olime Machame väravas (1800 m). Sealt edasi tuli loota vaid oma kondimootorile. Enne liikumaasumist tuli täita mõned formaalsused – registreeruda jne... Hakkas vihma sadama ja tuli vihmariietus selga ajada. Aia värava taha oli selleks ajaks kogunenud hulganisti kohalikke, kes aktiivselt üritasid üle aia meile igasugust varustust müüa. Pakuti bahhille, vihmakeepe, seljakoti katteid jne... Kannustudes tugevnevast vihmast ostsid mõned endale bahhillid, teised vihmakeebid või kotikatted. Kauplemine käis umbes nii – pakutud alghind miinus 50%. Kui sellega nõus ei oldud, jäi kaup katki. Üsna tõenäoliselt leidus kauplejate seas keegi, kes oli nõus analoogse asja pakutud hinna eest ära müüma.

Ja siis hakkas pihta meie rännak vihmas. Pakikandjad koos suurte seljakottide ja muu laagrivarustusega olid enamikus juba ees ära läinud. Täna oli plaanis jõuda kõrgusele 2980 m Machame Camp’i. Matka pikkus ca 5 tundi. Läbitav vahemaa 12 km.

Tõusu algus oli suhteliselt lauge. Rada kulges keset vihmametsa. Hakkas silma mitmeid erinevaid sõnajalgu. Kuna vihma sadas lakkamatult, muutus rada peatselt sopaseks. Suur grupp hakkas tasapisi lõhenema ning sõltuvalt valitud tempost tekkisid väiksemad grupid. Kohati olid tõusud päris järsud ning nõudsid korralikku pingutust. Tuli meelde ühe tuttava asjaarmastajast mägironija ütlemine, et kui tahad hea ronija olla, tee kükke... Ehk oleks pidanudki neid rohkem tegema?

Kuigi enamik kandjatest oli ees minema hakanud, lipsas aeg-ajalt mõni meist siiski mööda. Vaatasin imetlusega neid vennikesi. Endal maailmatu suur pamp pea peal, aga liiguvad tunduvalt väledamalt kui meie! Korraks kostus pambu alt optimistlik „Jambo“, ja läinud nad olidki.

Tund läks tunni järel. Vihma sadas. Kõht oli tühi. Riided sopased ja läbimärjad. Ja täielik siiber. Peas üksainus mõte, et kust saaks midagi hamba alla ja kuhugi sooja tekstiili sisse peitu. Lõpuks paistsid võsa vahelt telkide lillad kuplid. Veel järjekordne kirjalik formaalsus, kinnitamaks, et oled ikka laagrisse jõudnud ning siis telki ja kuivad riided selga ja ... Kuid võta näpust, kandjate poolt kaasatoodud telgid olid puha ühekordsed ja lasid vett läbi nii et sirises. Asja krooniks oli veel see, et suures seljakotis olevad riideesemed olid niisked (hoolimata sellest, et kott pidi andmete järgi olema veekindel). Telgikatustele laotati vihmakeebid. Vahepeal valmistasid kokad ette õhtusööki. Seejärel koguneti söögitelki lõdisema ja sooja suppi, praetud saia ning teed manustama. Aeti tõsist juttu. Olukord oli üpris trööstitu – telgid ja varustus olid märjad. Kui homme päikest ei tule, siis mis saab edasi? Üleval läheb järjest külmemaks. Lõpuks puges igaüks oma märga telki ja niiskesse magamiskotti. Ise pugesin sinna peaaegu kogu oma varustusega. Ehk kuivab homseks ära.

Järgmist päeva alustasime eelmisest päevast niiskete riietega. Täna oli plaanis ca 6 tunni jooksul jõuda 3840 meetri kõrgusele Shira Camp’i laagrisse. Teekonda ligi 9 kilomeetrit. Lahja supp ja praetud sai söödud, hakkasimegi minema. Ja nagu juba tavaks oli saanud, alustasime ka seda päeva vihmasajus. Lugematud üles-alla turnimised väsitasid ära. Vihm tegi kivid libedaks. Ka kõrgus hakkas tunda andma. Ainuke mõte oli, et kõik see agoonia lõppeb varsti. Ees ootab soe söök ja telk, kus end küllili visata. Kui jõud kippus maha jätma, olid nii endale kui teistele abiks glükoositabletid. See oli nagu doping, mõneks ajaks muutus minek tuntavalt lihtsamaks. Pärast tundidepikkust marssimist jõudsime kaljurünka tippu. Pikka pidu ei olnud, algas laskumine. Liikusime lääne suunas Shira platoo poole. Õnneks oli laskumine suht lauge. Kohati sai päris hea hoo üles. Nüüd lõpuks paistis ka meie laagriplats. Optimism asendus kiiresti pessimismiga, mida lähemale me jõudsime. Kus on siis telgid? Paistis, et osa kandjaid olid alles tulemata. Need, aga kes kohal, olid pugenud ühte suuremasse telki vihmavarju ning lobisesid isekeskis. Meie aga seisime nõutult paigal. Vihma sadas, riided olid märjad, jahe hakkas, kõht oli tühi. Hing sai täis. Läksid ja küsisid mustadelt meestelt, miks telke üles ei pane? Vastuseks tuli miskit kohalikus keeles. Siis hakkasid liigutama. Üles pandi juba eilsest tuttavad telgid, mis oma olemuselt oleks sobinud pigem koduaeda kui mägedesse. Seega ei olnud soojast ja kuivast olemisest juttugi. Ka magamiskott oli järjekordselt niiskust saanud. Maad hakkas võtma masendus. Mis saab edasi? Märgade riietega juba külma ei lähe. Tuleks ometi päikest. Siinkohal tuleb meelde ühe reisikaaslase poolt kuuldud ja välja öeldud ilmaennustus – vähemalt kolm esimest päeva ei pidavat sadama!

Laotasime Indrekuga oma vihmakeebid järjekordelt telgikatustele ning pugesime oma niisketesse magamiskottidesse – saab natukegi sooja. Äkki kostus telgiukse tagant hääli. Tõmbasin ukse irvakile. Sisse ilmus must käsi, mis hoidis kausiga sooja sööki. Parkisime kered täis. Meeleolu muutus jupp maad paremaks. Veel paremaks muutus see aga pärast seda kui ilmnes esimesi ilma selginemise märke. Kogu laager oli telkidest välja roninud. Mõne hetkega omandas laagriplats tõelise mustlaslaagri väljanägemise. Iga puu või põõsa oksa küljes, mis vähegi ontlikum, rippus magamiskott, jope või ka mõne matkaselli keskea rõõmud. Tuju jõudis haripunkti kui selgus, et tänu Lee korraldustele on laagriplatsile jõudnud või jõudmas terve hulk „õigeid“ telke. Hõivasime Indreku ja Ingmariga ühe neljase telgi. Õhtusöögi ajal kogunes meie giididest, kokkadest ja kandjatest koosnev seltskond kokku laulvaks palvuseks, et paluda mäejumalalt homseks teekonnaks päikest ja head ilma.

Kolmanda päeva koidik tõi kaasa päikese. Paistis, et mäejumal oli palveid kuulda võtnud. Läbi udu hakkas paistma Kili lumine tipp, mis kõrgus majesteetlikuna eesoleva mäeseljandiku kohal. Esimese asjana jätkus varustuse kuivatamine. Söödi hommikust, filmiti ning tehti pilti. Umbes kella kümne paiku pakkisime asjad kokku ning valmistusime teekonda jätkama. Täna oli plaanis teha aklimatisatsioonitõus 4400 meetrile. Pärast aga laskuda 3950 meetrile Barracano Camp’i laagrisse. Kokku pea 8 tundi ja 15 kilomeetrit käimist.

Juba alguses oli tunda, et liikmetes ei ole enam seda jõudu, mis enne. Iga kiirem või järsem liigutus nõudis enam jõupingutust ning ajas hingeldama. Muidu oli olemine suht hea. Venisime hanereas aeglaselt umbes 5 kilomeetrit läbi tühja kivise mägimaastiku. Ilm läks jälle pilve. Tuli peenikest uduvihma. Tasapisi suurenesid vahed ning tekkisid erinevad grupid. Aivo, mina ja Susanna hoidsime kokku. Pärast ligi kolmetunnist käimist tegime lõuna. Kõrgus oli 4130 meetrit. Söödud, tegime Susannaga prooviks ka paar valsisammu. Võin lisada, et valsist jäi asi ikka väga kaugele. Pigem meenutas see mingite pooljoobnute kaisutust ja kakerdamist. Leppisime Susannaga kokku, et kui tipus oleme, siis teeme tangot. Edasi läks üha raskemaks. Õhupuudus andis tunda, jõudu nappis. Aitas jälle glükoos. Neid tõuse ja laskumisi, mis selle päeval läbitud sai, täpselt enam ei mäletagi. Mingil hetkel jagunes grupp kaheks. Viis meist suundus rajale, mis viis mööda Lava Tower’ist (4630 m), ülejäänud jätkasid endisel suunal. Lõpuks jõudsime üles 4400 meetrile. Võhm oli üsna väljas. Hakkas laskumine. Pea valutas ja kõrvus kohises. Võtsin sisse ühe aspiriini. Päev oli olnud vintsutav ja kõht oli tühi. Olime nüüd Merriga paaris. Aivo ja Susanna olid eest ära läinud. Lisaks meile oli giid Max. Pisut enne laagripaika jõudis meile järele üks prantsuse mägigiid, kes nimetas Kilit oma armsaimaks mäeks. Mees rääkis mõne sõna juttu, peamiselt mägihaiguse teemadel ning jagas infot selle kohta, mis meid homme ees ootamas. Siis aga lahkus meist ümina ja vile saatel nagu oleks tegemist mingi tervistava pühapäevase jalutuskäiguga. Eespool oli paistmas meie telklaager. Tõmbasime pisut hinge ja seadsime end sisse. Õlad olid surnud. Lasin Susannal, kes oli läbinud spetsiaalse koolituse, neid pisut masseerida. Hiljem toimus õhtusöök. Ikka ja jälle sai kiigatud 300 meetrise Suure Barracano seina poole, mis kõrgus peaaegu püstloodis meie laagriplatsi läheduses. Sellest pidime prantsuse giidi sõnul järgmisel hommikul üles ronima hakkama. Tundus täiesti võimatu ilma spetsiaalse tehnilise varustuseta sealt üles saada!

Järgmine hommik algas traditsioonilise kuivatamisega. Päike säras, taevas oli selge – ilm imeilus. Sõime hommikust ning hakkasime asju kokku panema. Seina vaadates mõtlesin, et ehk elu näitab, kuidas ja mismoodi. Ju mehed (teejuhid) teavad, mis teevad. Päev tõotas tulla karm. Plaanis oli ca 8 tunni jooksul jõuda 4600 meetri peale (vahemaa ligi 13 km). Siis pisut puhkust. Ning öösel kell pool kaksteist startida tipu suunas, milleni jõudmine vältab orienteeruvalt 8...9 tundi.

Umbes kell 10 võtsime varustuse selga ning hakkasime liikuma. Mõne aja pärast jõudsime seinani. Lähemalt vaadates ei tundunudki asi nii hull. Oli küll üksjagu turnimist, kuid lõpuks olime kõik üleval. Edasi oli tõus juba laugem. Kindlasti tegi olukorra lihtsamaks ka eilne aklimatiseerumistõus. Nagu ikka, jagunes suur grupp aja jooksul mitmeteks väikesteks gruppideks. Ootasin Merrit järgi ning siis liikusime edasi samas koosseisus, mis eilegi – Merri, mina ja Max, meie teejuht. Õhupuudusest ja ilmsest nõrkusest hoolimata oli päris lõbus. Max võrdles Eestit Tansaaniaga. Rääkisime poliitikast ja kõigest muust. Paistis, et ka Max kannatas pisut kõrguse mõju all, sest mingi aja möödudes küsis ta Merrilt aspiriini. Vahepeal kohtasime meist ette jõudnud Allanit, kes oma saatjaga oli peatunud. Allan istus kivil ja vahtis tühja pilguga käes olevat keedetud muna. Oli näha, et mehel oli väga paha. Toit ei tahtnud sees seista. Merri pakkus talle juua. Siis jätkasime teekonda. Pärast mitmetunnist monotoonset käimist erisuguste iidsete vulkaaniliste kivimite ja produktidega ülekülvatud maastikul, jõudsime otsustava tõusuni. See ei olnud väga järsk, kuid pikk teekond, kõrgus ning õhupuudus olid oma jälje jätnud. Üüratult raske oli! Kümme sammu ja seisad, kümme sammu ja seisad taas. Kõrguste vahe võis olla nii 200 meetrit. Kell oli umbes pool kaheksa kui jõudsime Barafu Camp’i. Barafu tähendab suahiili keeles jääd. Tegemist oli külma, kivise, kõleda kohaga. Kõrgusest hoolimata olin võimeline pisut sööma. Soe tee läks hästi peale. Pikka pidu ei olnud. Kaheksast pugesime oma magamiskottidesse, lootuses enne eelseisvat katsumust pisutki magada.

Öösel hakkas lund sadama. Kuna sadav lumi oli märg ja raske ning seda tuli palju, siis ei pidanud kolme telgi konstruktsioonid selle raskusele vastu ja need vajusid sisse. Kell veerand 12 hakkasime kogunema. Meid oli järgi jäänud 22. Neli olid erinevatel põhjustel loobunud. Pimeduses veiklesid pealambid nagu jaaniussikesed. Asusime teele. Lund oli palju. Tõus, mida mööda me siksakitasime, oli suhteliselt järsk. Kas saabas ikka peab märjast lumest libedal kivil? Pidas küll. Kõrguse kasvades võttis üha rohkem puhkama. Kippusin kiirematest maha jääma. Lülitasin ennast autopiloodile. Las lähevad. Ikka minut käimist ja seis, minut käimist ja seis. Vahepeal sai lumisel kivinukil hinge tõmmatud. 5100 meetri peal kohtasin teel üht meie grupi naisliiget. Ta oli ilmses veendumuses, et läheb tagasi, enam ei jõua. Julgustasin teda edasi tulema. Pakkusin glükoosi. Tuligi edasi. Pärast all laagris sain teda, et ta oli jõudnud koguni 5400 peale ning siis koos saatjaga alla läinud. Tubli! Meelekohtades tagus, pea valutas. Järsemaid liigutusi tehes lõi pulsi lakke. Tundsin, et vajan tabletti. Püüdsin Merri kinni, andis Diacarbi. Olemine läks paremaks. Mõne aja pärast nägin eespool Aivot. Sain aru, et ta on läbi. Ütlesin, et läheme koos, ootan sind järele. Läksimegi mingi aeg – mina ees Aivo järel. Aivo sai aru, et ta pidurdab minu minekut. Ütles, et ärgu ma teda oodaku. Ta läheb ikka alla. Kõrgus oli 5500 meetrit. Vaid 400 meetrit!

Tipp ju lausa käega katsuda! Ei, läheme koos. 5700 meetril lõppes tableti mõju. Jõudsin vaevu käia. Nüüd oli Aivo see, kes mind innustas. Nõrkusest hoolimata oli mul peas siiski vaid üks mõte – tippu jõuda, nii palju on selleks vaeva nähtud. Eks siis paistab, mis edasi. Alla anda ei tulnud mõttessegi. Järjest rohkem oli teel neid kive, kuhu väsimusest ja kurnatusest istuma vajusin. Tee tundus lõputu. Aivo näitas enam kui üks kord mulle, et vaat selle harja taga on tipp. Ajasin end jälle püsti ning kadalip jätkus. Päike tuli välja ja ilm läks palavaks. Viskasime oma joped ja fliisid seljast. Kell oli 8.45 kui olime jõudnud Gilman’i punktist mööda 5700 meetri peale. Retk oli kestnud üle üheksa tunni. Hakkasid tulema vastu esimesd vastutulijad. Alguses mingid välismaalased, vist prantslased, kes innustasid meid ja ütlesid, et kohe-kohe on tipp. Siis tulid juba meie kiirema grupi liikmed. Susanna oli üks esimesi. Väitis sedasama, et ärge alla andke, kohe olete kohal. Pärast Stella punkti 5800 meetril oli tulijaid juba rohkem. Tulid Allan ja Raino. Siis nägime ka Merrit. Läksime edasi. Vastu tuli Indrek, kes näitas tipu poole ning ütles, et pange auru juurde, „Eesti eest!“ Siis tekkis meie teejuhil mõte, et võiksime kõik üleliigse (seljakotid, joped, fliisid) maha jätta ning siis kiirelt tipus ära käia – jäänud oli ca 50 meetrit. Hakkasime minema. Äkki kuuldus selja tagant inglisekeelseid hüüdeid: „Seis! Ärge minge!“ Jäime seisma, MIKS! Vastuseks palve, et ärge minge, te pole piisavalt tugevad, et tipus ära käia ja siis uuesti laskuda. Tegemist oli Frank’i, meie peagiidiga. „Intensiivse päikese mõjul läheb siin kohe sulaks,“ jätkas ta „Siis on jama kui palju. Mehed, saage aru, ma päästan praegu teie elu!“ Jäänud oli 40 meetrit. Mida teha? Olime nii palju jõudu kulutanud, et siia jõuda. Nüüd öeldakse lihtsalt, et keera ots ümber, aeg on otsas.

Mingi tühine 45 minutit, mille võrra oleks võinud varem jõuda. Frank kamandas meie teejuhi eest minema. Kas ingnoreerida, astuda keelust üle ning minna sellest hoolimata üksi edasi? Mees oli kümneid kordi tipus käinud. Äkki on tal õigus? Võtsime otsuse vastu – läheme alla. Pettumus oli suur. Aivo lehvitas kaamera ees tujutult oma tööandja lippu ning siis alla. Laskumisel taustaks Franki vabandused: „Ma päästsin praegu teie elu. Võib-olla saate pärast isegi aru.“ Olime lõpetanud kõrgusel 5850 meetrit. Frank ütles, et kuna tegemist ei olnud meie endi otsusega, loetakse tipp ikkagi tehtuks ning meile Aivoga antakse ka sellekohane tunnistus. See oli kesine lohutus. Meid võis võrrelda maratonijooksjatega, kellele vahetult enne finishijoont medal pihku pistetakse ning rajalt maha võetakse. Aga ehk oligi taolises olukorras sellise otsuse tegemine ehk suuremgi enese proovilepanek? „Kaotada peab ka oskama,“ ütlesin Aivole.

Allaminek, pärast pea kümnetunnist tõusu, oli ränk. Päike kõrvetas vasakult poolt. Mul ei olnud kindaid käes ning ka päikesekreem rändas koos minu kotiga teejuhi seljas allapoole. Nägin läbi prillide, kuidas käed järjest punasemaks lähevad. Peas tundsin, kuidas intensiivne päike uimastab. Olin kindel, et saan päikesepiste. Lumi sulas. Eelnevatest jalajälgedest sõtkutud laskumisrada oli segu kividest, sopast ja lumest, kus põlvini sees glisseerides tuli sumada. Allaminek näis lõputu. Vahepeal sai mõne suurema kivi varjus puhatud. Põlved olid totaalselt läbi. Lõuna paiku jõudsime taaskord meie laagripaika Barafu Camp’i (4600 m). Olemine ei olnud halb, kui välja arvata põlvede seisukord. Laagris kuulsin, et tippu (meie kaasaarvatud) jõudsid 37 inimest. Meie grupist 6 sinna ei jõudnud. Tipus olles kukkusid mõned inimesed kokku ning nad toodi teejuhtide abiga alla. Tagasi laagris olles lõi mitmetel palaviku üles ning oksendati ka verd. Vahepeal toimus hiline lõunasöök, mis koosnes vedelast supist ja nö. röstitud saiast. Siis jälle asjad kokku. Laskuda tuli veel 1700 meetrit.

Ei hakka pikalt kirjeldama järgneva 4 tunni valu ja võlu. Ei olnud tahtmist nautida ümbritsevat loodust, mis kõrguse kahanedes muutus järjest rohelisemaks ja lopsakamaks. Ainus soov oli, et see kõik ükskord lõppeks ja saaks juba laagrisse. Õhtupoolikuks jõudsime Mweka Camp’i (3100 meetrit). Telgid olid juba püsti. Enne õhtusööki leidsime kosutust kohalikust Kilimanjaro õllest (maksis 2 USD). Vahetati mõtteid ning räägiti muljeid. Seejärel umbes pool kaheksa pugesime põhku. Päeva teekond oli ligi 30 km. Sellest ca 7 km tõusu ning 20 km laskumist.

Järgmisel päeval oli ees veel 15 km laskumist. Ei midagi uut, põlved veel valusamad kui eile. Asja leevendas pisut Indreku käest saadud salv. Intani ja Teedu näod olid päikesest nii põlenud, et neid katsid suured villid. Intani silmad olid paistes (ta ei kandnud tipus prille). Mehed nägid välja nagu kaks asotsiaali. Minul olid käed nagu poksikindad, põlenud ja paistes.

Jõudsime Mweka Gate’i (1800 meetrit). Bussid ootasid juba. Kogu tee olid meid kimbutanud mitmed kohalikud kaubitsejad, täiskasvanutest päris lasteni välja. Busside juures aga oli neid kogunenud terve summ. Lasime end pehmeks rääkida, kauplesime endile Kili-teemalisi särke, eebenipuust kujukesi jms. Vahepeal klaarisime rahaasjad teejuhtide ja kandjatega. Raha koguti kokku. Igaüks meist pani 25...30 USD. Siis bussi ning minema. Ees ootas hotell, kus olid voodid, valged linad ja kus nuppu pöörates hakkab vesi jooksma. Hotelli jõudes kaalusin ennast – olin üle kuue kilo maha võtnud! Jalad olid nagu makaronid, ei tahtnud hästi kanda. Õhtul toimus hotelli restoranis suur pidu, kus esines kohalik band. Anti üle tunnistused, kes tippu jõudsid. Aivo ja minu näod ei olnud vist väga rõõmsad kui meile see paber pihku anti – kuidagi teenimatult tuli see.

Esimese detsembri hommikul alustasime oma teed koju. Londonis tekkis vahepeal moment, kus kõik Helsinkisse suunduvad lennud lükati edasi või jäeti hoopis ära. Mõtlesime, et miks küll saatus niimoodi nöögib!? Siiski, lõpp hea, kõik hea. Lend siiski toimus. Jõudsime Helsinkisse. Sealt hopsti Tallinna lennukisse ning poole tunni pärast oli juba kodu, armas kodu!