Alar Sikk: mõni arvab, et olen mingi hull mägironija, aga ei ole

Grete Mäsak
SL Õhtuleht
09. veebruar 2008

"Ükski minu kaaslane pole siiani õnneks mägedes surma saanud," ütleb alpinist Alar Sikk, kes on mäetippe vallutades läbi roninud kolm paari saapaid ja tundnud surmahirmu jääprakku pudenedes. Sellele vaatamata ei veena teda miski tippude vallutamist katkestama..

Kõrvetavad miinuskraadid, ere päike ning lõikav tuul on lumise tipu poole pürgiva alpinisti argipäev. Maailmas on 160 inimest, kes on seiranud kõiki maailmajagusid kõrgeimast mäetipust. Alates selle aasta 20. jaanuarist on nende seas ka üks eestlane – Võrumaa mees Alar Sikk. Kui ta Aafrika kõrgeima tipu Kilimanjaro (5895 m) vallutuselt Eesti tuntuima alpinisti ning tunnustatud fotograafi Jaan Künnapi juubelile saabub, on ta kadestamisväärselt päevitunud.

Sa oled käinud kõigi seitsme mandri kõige kõrgemas punktis. Milline sümboolne tähendus sel sinu jaoks on?

Mitte kõige vähematki. See on üks projekt, mille peale kulutasin väga palju aega – kümme aastat. Kui ma võtsin oma esimese tipu – Euroopa kõrgeim tipp Elbrus –, siis ei mõelnud ma absoluutselt seitsme mäe peale.

Ka Põhja-Ameerika kõrgeimat mäetippu, McKinleyt vallutades ei mõelnud ma sellele. Isegi Mount Everestile minnes ei olnud mul sellist plaani. Kui avanes aga võimalus minna Antarktikasse, siis langetasin otsuse vallutada kõik seitse tippu. Antarktika kõrgeim tipp, Vinson, ei ole raske, kuid sinna minek on rahaliselt ülimalt kallis.

Milline hetk nende seitsme seikluse jooksul oli kõige-kõige raskem?

Mount Everesti lõputõus. 1970. aastatel hiinlaste paigaldatud 8600 meetri peal olev redel on võtmeküsimus. Kuigi talun füüsiliselt kõrgust väga hästi, oli Everesti vallutamine ka minu jaoks raske.

Kui sa sel hetkel jätnuks pooleli, kas see tähendanuks seitsme kõrgeima mäe vallutamise projekti lõplikku katkestamist või proovinuks sa mõne aja möödudes uuesti?

Võib-olla. Seitse tippu ei ole mulle miski asi. Ma lihtsalt käin. Mõned arvavad, et olen mingi hull mägironija, aga ei ole. Mul on täitsa savi sellest. Kui miskit jääb pooleli, siis jääb pooleli – ma elan enese elu, aga mitte mägede nimel.

Kui ma ei oleks Kilimanjaro mäel esimese katsena tipuni jõudnud, oleksin üritanud uuesti kohe või kas või järgmisel aastal. Et olin Carstensz Pyramidilt tulnud, oli Kilimanjarole minek mulle lihtne. Valisin mitmest eri marsruudist lihtsaima ehk Coca-Cola raja.

Millised on põhjused, mis võinuks sind sundida tagasi pöörduma?

Neid põhjusi võib olla mitu. Sagedasemad näiteks halb ilm, kehv isiklik kohanemine kõrgusega, lumelaviin, jääpraod.

Üks suur projekt on sul nüüd seljataga. Milliseid alpinismialaseid uusi eesmärke oled seadnud? Võiksid ju kuuluda ka näiteks 8000-meetri-meeste klubisse ehk alpinistide sekka, kes on käinud kõigi 14 üle 8000meetrise mäe tipus.

Ei ole ühtegi plaani. Nüüdisaegne alpinism sõltub paljugi rahast. Kui raha kulutada ei soovi, siis ei saa ka mäkke ronida. Ma ei hakka endale 8000-meetri-meeste klubisse kuulumise mõtet unistusekski võtma, selle teostamine jääb mul raha taha pidama.

Kes sind siiani on toetanud?

Mul on head sõbrad.

Mitu paari saapaid sa mägedes käies ribadeks kandnud oled?

Kolm paari küll. Ma ei osta iga mäe jaoks uut varustust. Lapin vana nii palju, kui see osutub võimalikuks. Minu jaoks on oluline roheline mõtteviis, mida järgin ka igapäevaelus. Jätan keskkonna säästmiseks asju tegemata, näiteks ei loobi ümbrust prahti täis. Minu reegel on, et loodusest võtan jäätmed endaga kaasa.

Kõrgmäestikus surma saanuid tavaliselt alla ei tooda – laibad jäävad hukkumiskohta või lükatakse jääprakku. Stabiilselt külm kliima hoiab neid lagunemast. Mida sa tunned, kui näed mäel järjekordset surnut?

Sellisel absoluutsel kõrgusel, kust laipu alla ei tooda, ei mõtle sa ise enam midagi. See on surma-tsoon, kus vaade ei tekita emotsioone. Lähed lihtsalt edasi.

Kas oled hukkunud alpiniste mõnikord ka unes näinud?

Ei. Ükski minu kaaslane pole siiani õnneks mägedes ka surma saanud.

Sa oled teeninud Nõukogude armees Afganistani erivägedes. Kas kõrbes lõhnab surm teisiti kui mägedes?

Jah, kõrbes laip läheb halvaks ja haiseb, kuid mägedes säilib see kaua. Mägedes on hukkunute vastu austus, neid ei rüvetata ega võeta neilt midagi ka kaasa. Samas, ekstreemolukorras enda päästmiseks, ma arvan, võiks see olla aktsepteeritav. Alpinistid juhinduvad puhtast inimlikust eetikast.

Jaan Künnap on rääkinud lugu instruktorist, kes jääprakku kukkununa hüüdis noortele alpinistidele: "Visake köis!" Tema õpilased viskasidki köiepuntra talle järele. Millele sa mõtlesid, kui tõusul Gasherbrum II-le jääprakku kukkusid?

Ma ei mäleta, mida ma sel hetkel mõtlesin – usutavasti tundsin surmahirmu. Olime Tarmo Rigaga omavahel köiega ühendatud. Tarmol oli küllaltki raske mind kinni hoida. Aga mägedes on tulnud ette situatsioone, kus ühendav köis lõigatakse lihtsalt läbi. Seda tehakse, et vältida ühe hukkunu asemel kahte surnut.

Kõik käis suhteliselt kiiresti. Teised meie grupi liikmed jõudsid järele ja aitasid mind välja tõmmata. Väljatõmbamise hetkel oli mõte kinni – tundsin heameelt, et üles tagasi sain. Selleks päevaks lõpetasime, kuid järgmisel päeval jätkasime taas. Et ma tõsisemalt vigastada ei saanud, siis ei takistanud see mind sihtmärgi poole liikumast.

Kes on su kõige parem ekspeditsioonikaaslane?

Mul on palju sõpru. Olen aastate jooksul väga paljudega koos käinud. Ehk kirurg Priit Melnik. Oleme viimasel ajal temaga palju koos käinud.

Millega te õhtul laagris tegelete?

Mõtiskleme. Kõigest.

Leidub ju palju lihtsamaid ja mugavamaid hobisid? Minna näiteks turismireisile, kus kõik on sinu eest ette ära otsustatud.

Igav on. Mulle ei meeldi. Miks ma peaksingi? Üritan alati teha seda, mis mulle kõige enam meeldib. Teatud mõttes ongi mägedeskäimine turismireis. Kogu aeg ei olda ju üleval, vahe-peal liigud linnades ja magad hotellis linade vahel.

Kilimanjaro retke ajal puhkasime Zanzibaris mererannas viis päeva. See oli ka viimane piir, rohkem ei oleks jaksanud vastu pidada. Kaua sa ikka pläägutad ja õlut jood, sellest saab ju villand. Nii et tegelikult võib ka mägironimist nimetada turismiks, kus vahepeal tehakse ekstreemi.

Mis vägi sind siiski alpinismi juurde tõi?

Olin varem käinud kõrbematkadel ja väikestes mägedes endises Nõukogude Liidus. Juhuslikult tuli mõte, et võiks minna Elbrusele, ning pärast seda hakkasingi tegelema alpinismiga. Nendest, kellega mina alustasin, ei ole vist keegi jäänud.

Sa oled öelnud, et vaid Carstensz Pyramid nõudis alpinismi tehnilisemaid oskusi, ülejäänud kontinentide kõrgeimate tippude vallutamine oli puhas füüsiline töö. Oled sa mõelnud ka tehnilisi oskusi nõudvate marsruutide läbimisele?

Ma olen sündinud visuaalse kõrgusekartlikkusega. Seetõttu on mul alpinismiga tegelemine raskendatud. Küll aga talun ma hästi füüsilist kõrgust.

Palgatööd sa baarmenina enam ei tee. Millised on sinu tulevikuplaanid?

Tegelen oma klubiga – Alar Siku matkaklubiga. Kuna Eestis ei saa alpinismiga tegeleda, siis panen põhirõhu paadi- ja jalgsimatkadele. Kaugematest sihtpunktidest panustan mägimatkadele endistel Nõukogude Liidu aladel.

Plaanin korraldada reise ka riskivabamatele tippudele, nagu Kilimanjaro, Elbrus ja Acongagua. Need on algajatele jõukohased mäed. Seal on laviinioht väike ning jääpragusid vähe. Ma ei taha võtta endale vastutust juhuks, kui keegi surma saab. Lähen ise nendele reisidele kaasa ja ise ka õpetan. Minu jaoks ongi kõige olulisem riskivabadus ja tehnilise ronimise puudumine.

"Alar Siku matkaseiklust", mida möödunud aastal peeti juba viiendat korda, korraldavad mu sõbrad. Organiseerimine ei ole minu parim külg. Sikukaks kutsutava matkaseikluse autasustamisel olen aga kohal ning ostan osalejatele õlut ka.

Milline on spordi osa sinu ettevalmistuses?

Ma ei tegele ühegi spordiga konkreetselt. Samas olen pidevas liikumises – jooksen, ujun, sõidan ratast ja suusatan nii palju, kui mul isu on. Lisaks alpinistile iseäralikud ettevalmistused – mäkketõusud seljakoti ja raskustega. Ma teen kogu aeg trenni, hoolimata mäkkemineku ajast. Mägedesseminekul eelnevast tugevast lühiajalisest treeningust ei piisa.

Rahvaspordiüritustel osalemine mulle ei meeldi. Ma ei näe põhjust Tartu maratonile minekuks. Esiteks peaksin sõitma seal kellegi kannul ja minu järel sõidetaks samuti. Võrust vaid 12 kilomeetri kaugusel asub Haanja, kus on korralikud suusarajad ja vähe inimesi. Ma võin sõita seal soovi korral kas või maratonidistantsi. Teiseks ei sõida ma klassikastiili.

Üldiselt – edukal sportlasel ei ole häid eeldusi olemaks alpinist. Sportlased on keskendunud tipule. Nad kiirustavad ega tegele mineku kui protsessiga. Alpinistidel on rõhk ettevalmistumisel, aeglasel aklimatiseerumisel ja tipp – see on lisaboonuseks.

Kas sa tead, kui kõrge on Suur Munamägi?

318 meetrit. Käisin seal esimest korda alles pärast Mount Everestil käimist. Päris ilus vaade avanes. Aga Everesti tipu vallutus püsib mul kõige enam südames. Sellele järgnevad Carstensz Pyramid ja McKinley.

Millega sa tegeled alpinismist ja spordist vabal ajal?

Ma loen palju nii raamatuid kui ka ajalehti. Olen raamatute alal kõigesööja, vaid krimkasid ja muud jama ma ei loe. Minu lemmikkirjanik on Andrus Kivirähk ja lemmikraamat "Rehepapp". Arvuti mul on, aga seda kasutada ma eriti ei oska. Ostsin selle kasti endale ükskord nurka, oskan juba tööle panna ja sinna selle aadressi sisse toksida... Populaarsetes suhtlusportaalides mul kontot ei ole.

Kui keegi tahaks intervjuude põhjal teha minu seitsme tipu vallutustest raamatu, siis olen sellega nõus. Ise ma kahjuks kirjanik ei ole.

Sa oled 41aastane ja vallaline. Kas sul on peatselt plaanis ka pere luua?

Ei oleks mingi ime.

Kas sul on ka oma talisman või rituaal, mida sa teed enne mäkkeminekut?

Ma ei ole ebausklik.

Alpinistide suured seljakotid, mille mahutavus 80–90 liitrit, jäävad tipuvallutuseks viimasesse telklaagrisse. Päris tippu minnakse väikese seljakotiga. Mida sina tipukotis kaasas kannad?

Joogivett.

Siku 7 tippu

Elbrus 5642 m, vallutatud aastal 1998
McKinley 6194 m, vallutatud 2001
Mount Everest 8848 m, vallutatud 2003
Aconcagua 6959 m, vallutatud 2006
Mt Vinson 4892 m, vallutatud 2007
Carstens Pyramid (eri andmetel 4884 m või 5030 m), vallutatud 2007
Kilimanjaro 5895 m, vallutatud 2008

Mida arvavad Alarist teised mägironijad

Jaan Künnap omanimelise alpinismiklubi juht

"Alari jõudmine Elbruse tippu oli suur juhus. 1998. aastal korraldasin esimese Elbrusereisi, millel osales ka võrukas Alar. Vaatasime vanemate tegijatega, et sellest algajast võiks isegi asja saada. Paraku olid Alaril jalas väga viletsad saapad, millega kaasnes ka varvaste külmumise oht. Enn Nõmmik andis Alarile oma saapad ja nii sai tippudest esimene, Euroopa katus, kirja.

Aga alpinismikoolis ei ole ta siiani käinud, olen teda eraviisiliselt veidi õpetanud."

Priit Melnik onkokirurg, Alari telgikaaslane

Alar on ülimalt positiivne inimene igas mõttes, muidugi oma väikeste kiiksudega nagu me kõik. Oleme temaga korduvalt koos mägedes käinud ja ühes telgis ööbinud. Alarile võib igas olukorras loota. See ongi alpinismis kõige olulisem. Tema on üks väheseid kaaslasi, kellega ma mägedes, kus igal sammul võib varitseda oht, pikemalt mõtlemata luurele läheks.