Antarktika ekspeditsioonist lähemalt
(24.12.2006 - 25.01.2007)

2007.aasta jaanuaris korraldab grupp eesti matkajaid ja mägironijaid ekspeditsiooni Antarktika mandri kõrgeimale mäetipule – Mt.Vinson'ile (4892m).

Antarktika


Ajalugu: Vinsoni mäemassiiv kanti esmakordselt kaardile alles 1957.aastal, mil seda märgati USA mereväe lennuki pardalt. Mäemassiiv nimetati Vinsoni massiiviks ning selle kõrgeim tipp Mt.Vinsoniks kongresmen Carl G.Vinson'i auks tänutäheks tema toetuse eest Antarktika uurimisprojektidele. 1966.aastal korraldas Ameerika Alpiklubi ekspeditsiooni Vinsoni massiivi kõrgeimale tipule ning 18.detsembril jõudsid esimestena lõunamandri kõrgeimasse punkti neli mägironijat eesotsas Nicholas B. Clinch’iga.

Eesti ekspeditsiooni kulg: Tõus Mt.Vinsonile mööda klassikaliseks kujunenud marsruuti mäe lääneküljel ei ole tehniliselt väga raske, kuid kujutab endast võimete ja vastupidavuse proovilepanekut just raskete looduslike tingimuste tõttu.

Ärasõit on vahetult enne jõule. Mäe alla elik Antarktikasse jõudmine hea ilma korral enne uut aastat. Tipupäev jääb jaanuari esimesse poolde. Tagasi koju võib oodata alates jaanuari kolmandast nädalast.

Ronimishooaeg Mt.Vinsonil algab novembris ja lõpeb veebruaris, mil Antarktikas on suvi ja kestab polaarpäev. Keskmine temperatuur on sel perioodil -25C, kuid temperatuurid mäel võivad seoses absoluutse kõrgusega merepinnast langeda rohkem kui -40C. Külma mõju suurendavaks faktoriks on pooluse suunast pidevalt puhuvad tuuled, mille iilide tugevus võib ületada 40m/s.

Planeeritav tõus mööda normaalmarsruuti algab baaslaagrist 2100m kõrguselt ja kulgeb mööda Branscombi liustikku 3800m kõrgusele kurule Mt.Vinsoni ja Mt.Shinni vahel, kuhu rajatakse viimane vahelaager enne tipputõusu. Kokku püstitatakse marsruudil kolm vahelaagrit ja sõltuvalt ilmast ning logistikast võib baaslaagrist tippu jõudmine aega võtta 4 päevast kuni kahe nädalani. Tänaseks on Mt.Vinsonile tõusnud ligi tuhat inimest kõikjalt maailmast, eestlaste jaoks on reis jääkontinendi kõrgeimale tipule esmakordne.

EKSPEDITSIOONI LIIKMED

Kalev Järvelill - Polaarmatkad, mägimatkad Kesk-Aasias ja Lõuna-Ameerikas

Alar Sikk - 2001.a. Mt. McKinley (6194 m), 2003.a. Mt. Everest (8848 m)

Priit Melnik, arst - 2001.a. Mt. McKinley (6194 m)

Tarmo Riga - 1993.a. Han-Tengri (7010 m), 1998.a. Cho-Oyu (8201 m)

Jane Riga - Suur-Kaukasus, Pamiiri-Alai

Toomas Sumeri - 2000.a. Lenin (7134 m)

Antarktika ekspeditsioon on osa eesti esimese Mt.Everesti vallutaja Alar Siku „Seitsme Tipu“ projektist. „Seitse Tippu“ on paljude maailma mägironijate eesmärk tõusta planeedi kõigi seitsme kontinendi kõrgeimatele mäetippudele. Nendeks tippudeks on:
    Aafrika: Kilimandzhaaro, Tansaania – 5895m
    Aasia: Dzhomolungma (Mt. Everest), Nepaal/Tiibet – 8848m
    Antarktika: Mt. Vinson – 4892m
    Austraalia: Mt. Kosciuszko – 2228m;
    kontinendi laiendatud definitsiooni järgi (Austraalia ja Okeaania): Carstensz’i Püramiid, Lääne Uus-Ginea, Indoneesia – 4884m
    Euroopa: Elbrus, Venemaa – 5642m;
    kontinendi alternatiivse definitsiooni järgi: Mont Blanc, Prantsusmaa/Itaalia – 4810m
    Lõuna-Ameerika: Aconcagua, Argentiina – 6959m
    Põhja-Ameerika: Denali (Mt. McKinley), Alaska osariik, USA - 6194m
Esimesena püstitas endale seitsme tipu eesmärgi (Austraalia Kosciuszko versiooni) Ameerika mägironija Richard Daniel Bass, kellel õnnestus see lõpule viia 1985.aastal tõusuga Mt.Everestile.

Eelmise sajandi üks kuulsamaid mägironijaid, esimesena kõikidele maailma üle 8000-meetristele mäetippudele tõusnud Reinhold Messner pidas Austraalia kõrgeimat tippu mägironimise seisukohalt väärtusetuks ja tegi ettepaneku kasutada laiendatud kontinendi mõistet ning asendada Mt.Kosciuszko kõrgema ja tehniliselt palju raskema tipuga Uus-Gineas.

Võidujooksu uuele seitsme tipu versioonile (Carstensz’i Püramiid Kosciuszko asemel) võitis 1986.aastal kanadalane Patrick Morrow kellele järgnes teisena samal aastal ka Reinhold Messner ise. Tänaseks on laiendatud kontinendi mõiste järgi seitsmele tipule tõusnud üle saja mägironija maailmas. Carstensz Püramiidi ja/või Kosciuszko kombineeritud nimekirja seitsmele või kaheksale tipule on maailmas tõusnud ligi kakssada mägironijat.

Balti riikidest viis seitsme tipu projekti Kosciuszko versiooni esimesena lõpule 1996.aastal leedukas Vladas Vitkauskas, lätlane Ilgvars Pauls lõpetas Carstensz’i Püramiidi versiooni 1999.aastal.

Alar Sikk on seitsmest tipust seni tõusnud kolmele – Elbrus (1998), Mt. McKinley (2001), Mt. Everest (2003).

Enne ekspeditisiooni Mt. Vinsonile on 2006. aasta detsembris kavas tõus Lõuna-Ameerika kõrgeimale mäetipule - Aconcaguale. Järgmiseks aastaks on planeeritud Kilimandzhaaro Aafrikas ja viimaseks jääb Carstensz’i Püramiid Indoneesias.

Tagasi