Eestlased üritavad maailma tippu ronida

Viini suunduva lennuki peale homme istuvad kuus Eesti mägironijat üritavad pooleteise kuu pärast ronida maailma kõrgeimale mäetipule, kuhu pole ühegi eestlase jalg enne neid astunud.

Kolmkümmend aastat mägesid mööda roninud Tõivo Sarmeti (58) kokku pandud meeskonna sihiks on Nepali ja Tiibeti piiril kõrguv 8848-meetrine Mount Everest ehk Džomolungma, mille esmavallutamisest möödub mais pool sajandit.

Märtsi lõpus 5200 meetri kõrgusele baaslaagrisse jõudvad eestlased tahavadki just mai esimestel päevadel alustada rünnakut mäetipule, kuhu on enne neid sajad mägironijad oma elu jätnud.

Sarmeti sõnul on just hõre õhk, käre külm ning vinge tuul nendeks põhjusteks, miks paljud pole selle mäe nõlvadelt enam elusana alla tulnud. Ta pakkus, et 6000 katsetajast on seal oma otsa leidnud paarsada. Džomolungma otsa on õnnestunud ronida umbes tuhandel alpinistil.

"Vähe on neid, kes on alla kukkunud või laviini alla jäänud," lausus Sarmet. "Nad lihtsalt surevad kurnatusse, sest sellises kõrguses löövad inimesel kõik nõrgad kohad välja, isegi angiini või palavikuga oled läinud mees, kui ühe või kahe päevaga alla ei saa."

Nii kõrgele pilvede kohale ronimine on raske teiselgi põhjusel. Nimelt võib paljudel närv üles öelda, sest paari aklimatiseerumiseks kuluva kuu vältel pole mäenõlval muud teha, kui kitsas telgis istuda.

"Sul pole muud teha, kui sulatad lumest vett, sööd helbeid ja harjutad organismi hapnikupuudusega," rääkis Sarmet. "Ja kui siis naabrimees hakkab ka veel närvidele käima... see on selliste tingimuste juures paratamatus."

Sellegipoolest ei tunne eestlastest mägironijate juht Džomolungma vallutamise ees mingit hirmu, sest nii tema kui ka hoolikalt valitud meeskond on ennast selleks katsumuseks hästi ette valmistanud. Maailma kõrgeima tipu vallutamine algas tegelikult juba 1998. aastal, kui viis mägiekspeditsioonide klubi liiget tõusid Sarmeti juhtimisel maailma kõrguselt kuuenda mäe Cho-Oyu (8201 m) tippu. See oli ühtlasi esimene kord, kui eestlased tõusid üle 8000 meetri piiri.

Just selle ekspeditsiooni ajal nägid nad esimest korda mäge, mida nüüd, viis aastat hiljem vallutama lähevad. Tookord tutvusid nad ka Džomolungma baaslaagriga Khumbu liustikul Nepalis, kust algavad kõik lõunapoolsed tipputõusu marsruudid.

Teiseks ettevalmistavaks etapiks valisid Eesti mägironijad Suur-Himaalajas Karakorumi mäeahelikus asuva Broad Peaki 8047 meetri kõrguse tipu, mis võeti ette 2001. aastal.

Sarmet rääkis, et ta tahtiski enne Džomolungmale minekut veel ühte rohkem kui 8000 meetri kõrgust mäge proovida. Kui Cho-Oyu meelitas oma ilusate, suhteliselt laugete lumiste nõlvadega, siis hilisem Broad Peak oli tehniliselt keerulisem ning pani meeste oskused, kogemused ja võimed proovil nii nagu ei kunagi varem.

Kartused ja kõhklused selle mäe otsa jätnud Sarmet on nüüd veendunud, et nad saavad Džomolungma vallutamisega hakkama. Seda muidugi juhul, kui ilm neid soosib.

Tippu tõusmiseks on eestlased valinud keerukama põhjapoolse marsruudi, mis jääb mäe Tiibeti-poolsesse külge. Seda valikut ei teinud nad mitte oma võimete proovilepaneku, vaid raha pärast.

Kui mäe lõunapoolsema marsruudi eest küsivad Nepali võimud ainuüksi nn mäemaksu 18 000 dollarit ehk 261 000 krooni, siis Tiibeti poolt ronimise eest tahavad Hiina võimud saada 6000 dollarit ehk 87 000 krooni.

Sarmet rääkis, et nende ekspeditsioon läheb kokku maksma ligikaudu 1,5 miljonit krooni, millest 200 000 krooni annab kultuuriministeerium. Ülejäänu maksvad kinni mehed ise ning nende rahakad tuttavad ja sponsorid.

Selliste kuulsate mägironimismaade nagu Prantsusmaa või Ameerika kõrval võib aga eestlaste varustust võrrelda vaid vaeslapse moonakotiga, kus ainult kõige hädavajalikum sees.

"Meie ekspeditsioon on teistega võrreldes viis korda odavam," lausus Sarmet. "Endast lugu pidavatel mägironimismaadel on näiteks oma generaator kaasas ehk siis elekter olemas, nad istuvad toolidel ja söövad laua taga või istuvad eraldi kaasa võetud klubitelgis ja kiiguvad võrkkiiges."

Napist eelarvest hoolimata kinnitas Sarmet, et tipputõusmiseks on neil kõik vajalik olemas ning seda väga heal tasemel. Kui kindel ta aga ikkagi on selles, et Eesti lipp mai alguses maailma lael lehvib?

"Ma olen selles 85 protsendi ulatuses veendunud," vastas Sarmet. "Ainus kartus on ilm ning see, et äkki ei jõua füüsiliselt lõpuni minna, aga usun, et keegi meist läheb ikka lõpuni."

Osalised

Tõivo Sarmet (ekspeditsiooni juht), meistersportlane, "lumeleopard", sündinud 1944, abielus, 3 last, mägede staaž 30 aastat.

Mägironimisalased saavutused: Kaukasuses Elbrus 5642 m, Tjan-Shanis Han Tengri 6995 m; L-Pobeda 7000 m, Pamiiris Estonia 6211 m; Lenin 7134 m; Korženevskaja 7105 m; Kommunism 7495 m; Andides Aconcagua 6960 m, Himaalajas Cho Oyu 8201 m, Alaskas McKinley 6194 m, Karakorumis Broad Peak 8047 m, Aafrikas Kilimanjaro 5895 m.

Raivo Plumer (tõusujuht), sündinud 1961, abielus, 1 laps, mägede staaž 20 aastat.

Mägironimisalased saavutused: Pamiiri-Alais Energia 5105 m, Pamiiris Estonia 6211 m; Lenin 7134 m; Korzenevskaja 7105 m; Kommunism 7495 m; Andides Aconcagua 6960 m, Himaalajas Cho Oyu 8201 m, Alaskas McKinley 6194 m, Karakorumis Broad Peak 8047m.

Ivar Lai, sündinud 1962, abielus, 2 last, mägede staaž 17 aastat.

Mägironimisalased saavutused: Pamiiris Korzenevskaja nõlval 6900 m; Kaukasuses Elbrus 5642 m, Alaskas McKinley 6194 m, Andides Aconcagua 6960 m, Aafrikas Kilimanjaro 6895 m.

Margus Proos, sündinud 1962, abielus, 3 last, mägede staaž 21 aastat.

Mägironimisalased saavutused: Kaukasuses Elbrus 5642 m, Alpides Mont Blanc 4807 m, Andides Aconcagua 6960 m, Himaalajas Cho Oyu 8201 m, Karakorumis Broad Peak 8047 m.

Boriss Slepikovski (ekspeditsiooni arst), sündinud 1948, abielus, 2 last, mägede staaž 27 aastat.

Mägironimisalased saavutused: Pamiiris Korženevskaja 7105 m; Kommunism 7495 m, Lenin 7134 m, Aafrikas Kilimanjaro 5895 m.

Alar Sikk, sündinud 1966, vallaline, mägede staaž 5 aastat.

Mägironimisalased saavutused: Kaukasuses Elbrus 5642 m, Alaskas McKinley 6194 m, Pamiiris Lenini nõlval 6050 m.