Mägedes on MIDAGI...

Kaks kuud tagasi käis rühm täiesti tavalisi inimesi - näitlejad, teletöötajad, fotograafid, metallikunstnikud, ajakirjanikud - tuntud alpinisti Jaan Künnapi juhtimisel Elbrust vallutamas.

Jõudmaks tinglikult Euroopa kõrgeimaks punktiks peetava Elbruse (5642m) jalamile, tuli alustuseks taluda kolmepäevalist bussisõitu läbi Venemaa. Kui lõpuks Kabardi-Balkaari Vabariiki, mille piiridesse Elbrus jääb, jõuti, oldi õnnelikult möödutud (küll pärast pisikesi obrokke sooja Saku õlle kujul) vähemalt musttuhandest GAI-punktist. "Kõigepealt olgu selge, et see polnud mitte turismireis, vaid minunimelise alpinismiklubi organiseeritud õppereis." Rõhutab Jaan Künnap. "Tulge ka järgmisel aastal! Kardate kõrgust? Ega me algajaid sellistesse kohtadesse, kus saab üle ääre vaadata ja kuristikku sülitada, lasegi."

Varustus Balti jaama turult.

Von Krahli näitleja Erki Laur võttis reisi ette ühes sõbra ja kolleegi, Linnateatri näitleja Tarmo Männardiga. Idee Elbrusele minna tekkis meestel TV3 lastesaadet "Ilmaeluime" tehes. Nimelt oli neil ühes saates juttu talvematkadest ja et üks variant talve sisustamiseks on Väänas asuvatel jäätunud pankadel ronimine. Mida Erki ja Tarmo ka kohe proovisid. Õli lisas tulle tutvus Jaan Künnapiga ja siis ei olnud enam palju vaja. Erki soetas enesele Balti jaama ammendamatult turult kirka ja ehitaja julgestusvöö, saapad laenas Jaan Künnap ning reis võiski alata.

Argihommikuti ETVs uudiseid lugevale Marju Kaasikule oli seekordne Elbruse reis teine. Eelmisel aastal Marju tippu ei jõudnudki ja pälvis tänu sellele hüüdnime Sadula-Marju (nimelt jõudis ta kahe Elbruse tippu ühendava kohani, mida kutsutakse sadulaks). "Eelmisest reisist jäi okas hinge küll," tunnistab Marju. "Pahandasin endaga, et tegelikult oleksin võinud ju ikka tipuni minna. Aga mul tekkis psühholoogiline tõrge: tundsin, et lihtsalt ei jõua ja kõik. Tookord polnud mul ka "kasse", olin tavaliste saabastega. ("Kassid" kinnitatakse saabaste külge ja need hõlbustavad jääl ja lumel liikumist.)

Mägironimine on kunst. Pärast seda, kui Erki Laur on ümber lükanud esimese mägironimist puudutava eelarvamuse - kallis varustus, lükkab Marju Kaasik sama hooletult ümber ka teise - et see nõuab väga kõva füüsilist ettevalmistust. "Ei olnud ma esimesel korral mingit spetsiaalset trenni teinud ega teinud ka sel korral. Käisin vaid paar korda nädalas sheipingus," räägib Marju. "See ei sõltu mitte niivõrd füüsilisest ettevalmistusest, kuivõrd sellest, kuidas sa kõrgust talud," toetab ka Erki ja lisab poeetiliselt: Mägironimine pole spordiala. See on kunstiala!"

Kusjuures kõige kummalisem on see, et Marju näiteks kardab isegi üheksakorruselise maja rõdult alla vaadata - liiga kõrge! "Mägedes on teistmoodi," püüab Marju selgitada. "Seal on nii palju avarust. Ja pealegi, kui sa üles rühid, on aega ja jõudu vaid selle jaoks, et jalg jala ette astutud saaks."

Ebainimlik inimlike võimete piiri ületus.

Igal juhul üks oli kindel - Elbruse läänetipu vallutamine oli nende kolme noore inimese jaoks möödapääsmatu. Eriti veel, kui nad märkasid ühes baaslaagris stendile riputatud must-valget fotot vanamehenässist, kes oli Elbruse tipus käinud 209 korda.

"Tipus polnud mitte midagi enamat ega rohkemat kui mäed ise," meenutab Erki Laur. Tipust kaifilm oli tema jaoks sinna minek.

"Eestis oli samal ajal 30 kraadi sooja ja mina olen kusagil kivisel mäeveerul kümnekraadises külmas, riietesse topitud nagu karu ja hakkan kell kolm öösel mäetippu vallutama!" naerab Marju Kaasik tagantjärele.

4200 meetri peal poodi !!!

"Füüsiliselt olid kõige raskemad viimased 200 m. See oli minu senise elu suurim pingutus," meenutab Erki Laur.

Kui Männard tipust alla tuli, küsis Jaan Künnap temalt, kui palju on 2*2? "Aga ma või oma sõjaväepileti numbri ka öelda," pakkunud Männard varmalt vastu ja hakkaski numbreid lugema:"238…ei..ei 23.." Siis olid kõik vaadanud, et see mees tuleb küll kiiremas korras alla saata!

"No eks Erkil ja Tarmol oli ikka raske jah," muheleb Jaan Künnap tagantjärele. Ta nimelt tegi alpinismihuvilistele näitlejatele vahetult enne tippu väikese testi. Just siis, kui Erki ja Tarmo allasaatmishirm südames, tipu suunas komberdasid, ütles Künnap valjult oma kaaslastele, et näitavad poistele "sadula" ära ja siis on allaminek kah. See mõjus näitlejaile nagu elektrilöök ja tükk aega polnud keegi nii reipaid alpiniste kui Erki ja Tarmo näinudki. Seda, et Künnapil oli plaan näitlejad tippu lasta, kinnitavad tema sõnad: "Tavaliselt nii hilja enam tippu ei minda, kui Erki ja Tarmo läksid. Ja reeglina ei lasta ka. Aga kuna rahvast oli palju ja poole tee peal jäi umbes kümnene seltskond koos minuga nende allatulekut ootama, siis ma lubasin neil minna."

Elbrus võetud, järgmine...?

"Mägedes käimine erineb kõigest. Seda ei anna mingite turismireiside või linnade külastamisega üldse võrreldagi! Mägedes käimine, sealsed piirsituatsioonid panevad inimese nii paika. Alles seal tuleb välja, milline sa oled," kinnitab Marju Kaasik.

Mägedes on kõige A ja O, kuidas sa oled valmis koostööks - soleerijad saadetakse esimestena tagasi. Ka hügieeniga pole mägiekspeditsioonidel just hiilgavad lood - kui ikka kaks bussitäit inimesi käib kolm nädalat ühe ja sama metsa all, siis… ja pesemiseks on vaid külma veega saun.

Aga MIDAGI peab seal olema, sest järgmine suvi leiab Elbruse vallutajad juba teistel tippudelt.