Kuidas saada alpinistiks ???

Jaan Künnap on kummaline mees: ta on oma elu pühendanud sellele, et iseendale tõkkeid püstitada ja siis neid ületada. Kuid see on avanud talle maailma, millest suurem osa inimestest midagi ei tea: sügavused ja kõrgused. Eriti kõrgused - Jaan Künnap kannab alpinistide seas hinnatavat aunimetust "Lumeleopard". Aga tema esimene meelistegevusala oli hoopiski fotograafia.

Fotograaf, alpinist ja tuuker - see on üsna ebatavaline komplekt.

Kõik algas fotograafiast. Juhtus, et umbes kolmkümmend aastat tagasi läksin mägesid pildistama, õigemini - veetma puhkust mägedes koos fotoaparaadiga. Ei saanud mägedest enam vabaks ja fotograafia jäi ka. Aga tuuker sai minust sõjaväes, pärast sõjaväge olin üle kahekümne aasta päästelaeva tuuker. Päästsin uppumisohus laevu.

Kuidas sai Teist alpinist ???

Mina sain selleks natuke erinevalt teistest. Läksin ilma eelneva treeninguta ja ettevalmistuseta pooleksprompt mägedesse, sattusin alplaagrisse: iga kord enne tipu vallutamist korraldati kohapeal nädalane väljaõpe, teooria ja praktika. Ilma selleta mägedesse ei lubatud. Aga hiljem võeti mind kui kogemustega alpinisti juba instruktorite kooli, kui ka instruktorina oli teadmisi ja oskusi kogunenud, siis päästekomando ehk mägipäästjate kooli. Pärast selle lõpetamist olen töötanud ka rahvusvahelises alpilaagris küll giidina, küll konsultandina, küll päästjana. Mitmeid aastaid.

Väike vääratus mägedes - ja inimest enam ei ole... Olete sageli selle tunnistajaks olnud?

Olen päästetöödest osa võtnud praktiliselt igal aastal. Ei taha õnnetustest ja laipadest rääkida... Kuid see paneb paremini mõistma vajadust, et mägedes on vaja teadmisi. Uljus maksab ennast valusalt kätte.

Kui õnnetus on juhtunud, hakkan tahestahtmata analüüsima, et - miks? Küsin nii endalt kui teistelt, võtan läbi kõik variandid, püüan leida põhjuseid. Eks niimoodi raskelt tulebki tarkus. Siis püüan seda tarkust teistelegi edasi anda ja selgeks teha, et alpinism ja üldse kogu mägedes käimine on ilus spordiala, tuleb vaid kõiki nõudeid teada ja ka järgida.

Kas Nõukogude Liidu ajal oli Eestis alpinismiga tegelejaid vähem ???

Rohkem! Hoopiski rohkem seepärast, et sotsialismiajal oli sõjavägi väga huvitatud, et inimesed mägedes käiksid, eelkõige Pamiiris ja Kaukaasias. Näiteks sõja puhkedes oleks oskajad inimesed kohe mägedesse saadetud, et need piirkonnad oleksid kindlustatud ja valvatud. Riik maksis tollal kinni lõviosa mägedega seotud tuusikutest ja laagritest. 20 päeva väljaõpet alpilaagris oli imeodav, seetõttu said endale mägesid lubada ka näiteks üliõpilased.

Seega piirab huvi mägede vastu nüüd raha, sest neid, keda mäed meelitavad, on kindlasti palju.

Eks väikestel mägedel jõuab huviline ka omal kulul käia, kuid suuremad ja tõsisemad mäed nagu näiteks Himaalaja - siin peavad küll sponsorid olema. Ka mujal maailmas on iga tõsisema ürituse taga suured firmad või koguni riik.

Meil ei olnud varem ida poole minnes piiriküsimusi ja lääne poole lihtsalt ei mindud. Kas praegu on viisadega ja piiriületustega palju probleeme ???

Nüüd on vastupidi. Kunagi oli väga keeruline saada Alpidesse, nüüd on sinna minek lihtne, kuid keeruline saada Venemaale, kus tegelikult palju ilusamad ja vingemad mäed. Tõsise alpinisti jaoks on näiteks Pamiir lausa unistus. Käisime mullu Itaalia Alpides - ei mingeid probleeme ei piiri ega millegi muuga.

Kuidas saada alpinistiks ???

Pakun soovijatele võimalust õppida oma koolis, Jaan Künnapi alpinismikoolis.
Idee selline kool teha oli mul juba ammu. Olin nimelt kunagi Tallinna alpiklubi president ja tegelesin noortega. Mingil ajal lagunes klubi, kuid jäid noored, kel huvi mägede vastu. Tõsiasi on, et kui inimene on otsustanud mägedesse minna, siis ta ka läheb niikuinii, midagi pole parata. Noorus on seikluste aeg, aga et seiklus mägedes oleks meeldiv ja õnneliku lõpuga, tuleb enne selgeks saada alpinismi põhitõed: kuidas ennast julgestada, kuidas kaaslast julgestada, milleks on köis ja milleks on vöö ja kogu muu varustus. Teadmisi võib omandada kasvõi puude otsas või meie pankrannikul.

Alpinismi peetakse mehiste meeste alaks. Kas on ka naisi, kes mägedesse kipuvad ???

Võtsin ükskord alpiklubis esimese loengu teemaks õnnetusjuhtumite analüüsi mägedes. Järgmiseks loenguks oli esimese loengu kuulajatest alles umbes 20 protsenti meestest ja 80 protsenti naistest. Järelikult - naissugu on julgem! Kummaline jah, kuidas mehed lasksid endid sellest loengust ära hirmutada. See oligi omamoodi katse, tavaliselt teen esimesel loengul mäed võimalikult ahvatlevamateks.

Naine on alalhoidlikum, riskib vähem ja täidab maksimaalselt nõudeid.

See on õige. Seda on märgata ka mägedes, eriti julgestamise juures, kus saab kasutada füüsilist jõudu, aga veelgi rohkem on kasu mõistusest. Naised õpivad igasuguse tehnika, kasvõi sõlmede tegemise, kindlamalt ära, sest alateadvus hoiatab: füüsilise jõu kompenseerimiseks läheb teadmisi vaja.
Esimesed paar aastat peaks algaja alpinist lausa pimesi uskuma, mida talle räägiti ja õpetusi järgima. Siis võib kindel olla, et midagi hullu ei juhtu. Hiljem võib ka oma peaga hakata mõtlema ja paremaid variante otsima.

Uljaspäid on ju alati olnud...

On, muidugi on. Uljaspäisus viib aga ohtliku olukorrani. Eks ise saadakse ka hiljem aru, et käituti valesti ja mis oleks võinud juhtuda. Näiteks ükskord Elbruses tulid kõik mäetipust juba tagasi - ühte meest aga ei ole. Keegi ei teadnud, kuhu jäi. Paanika ja mure suur, asusime otsima. Hiljem tuli välja, et too mees läks üksipäini hoopis teise tipu otsa, Elbrusel on ju teatavasti kaks tippu. Üksi! Kellelegi ütlemata! Aga kui oleks midagi juhtunud? Jalaluu näiteks? Keegi poleks teda sealt lumeväljadelt osanud leida...

Seega on mägedes oluline ka eetika. Aga kas alpinism eeldab ka mingit vanusepiirangut ???

Siinkohal täpsustaksin kõigepealt mõisteid: on mägimatkamine, on kaljuronimine ja on alpinism. Need on erinevad alad. Mägimatkaja kõnnib, seljakott seljas, mägede vahel ja aeg-ajalt ronib mõnele tipule ka. Kaljuronimine on ala, kus tuleb teatud meetrid aja peale läbida. Alpinism jaguneb veel omakorda kaheks ja siin mängib vanus tõepoolest olulist osa. Tehniline alpinism kujutab endast madalates mägedes suurtel seintel mitmeid päevi kestvat ronimist. See on sobivaim ala 25 - 30 aastastele. Kõrgtõus on ala, kus on vajalik suur vastupidavus, sest see võib kesta nädalate, isegi kuude kaupa. Kuude kaupa mäenõlval - selle ajaga võib kaotada kehakaalust kümneid kilosid, seega võib ette kujutada, milline koormus see on. Ja seetõttu sobib see ala kõige paremini 30 - 35 aastastele. Noortel ei soovita seda proovima tulla, sest noor ei tunne veel oma organismi ega selle varusid.

Millise alaga neist ise tegelete ???

Mägimatkamisega otseselt tegelenud ei ole, kuid kuna mäed on reeglina kaugel, siis tuleb mäe alla jõudmiseks teinekord mitu nädalat minna, eks see ongi praktiliselt mägimatkamine. Kaljuronimine - Eestis seda muidugi eriti harrastada ei saa, pole lihtsalt nii häid võimalusi kui näiteks Krimmis või Karjalas. Minu parimad saavutused sellel alal on paar esikohta Eestis ja kolmas koht Baltikumi esivõistlustel. Põhiala on mul ikkagi alpinism.

Kas alpinism eeldab varasemat sportlikku kogemust ???

Ei, aga tuleb kindlasti kasuks. Inimene õpib oma organismi võimeid tundma, teab oma koormustaluvust. Siin, Eestis, ei olegi praktiliselt võimalik seda välja selgitada. Inimene ütleb: olen väsinud. Tegelikult on tõelise väsimuseni veel oi kui pikk maa. Väsimus on siis, kui püsti ei jaksa seista ja edasi minnakse neljakäpukil...

Ja ikkagi tahan tulla alpinismikooli! Kui pikk on õppeaeg ja millal saan mägedesse ???

Kool algab sügisel, kord nädalas on õhtuti teooria, kord nädalas ka praktika. Oma füüsilise vormi eest hoolitseb igaüks ise. Soovitan vaid palju suusatada, et organism harjuks külma õhuga, õigemini: külma õhu sisseahmimisega. Sest - mäed on väga külmad! Ja kuna õhk on kõrgel hõre (kuue kilomeetri kõrgusel on õhus poole vähem hapnikku) siis hingamine asendubki õhu ahmimisega, et vajalikku hapnikukogust kätte saada.

Kas säästlikku hingamist ja energiakulutamist on võimalik õpetada ???

Kui inimene on väsinud ja koormatud, siis ei pea selliseid asju nagu säästlikkus ja alalhoidlikkus enam õpetama. Inimene lihtsalt ei tee enam ühtki ülearust liigutust ega pingutust. Mõned nipid muidugi on: näiteks et teel olevale kivile ei tasu astuda, sest seegi on juba lisakoormus, mida tuleb vältida. Mägedes õpib inimene hindama ka sajandiksekundi pikkust puhkust, mida võimaldab jala lõdvestusega mahapanek... Muide, need, kes järgmisel suvel tahavad mägedesse minna, aga alpikoolis ei käi, ärgu muretsegu: enne väljaminekut teeme kõikidele soovijatele lisaõppuse.

Kas on juhtunud ka nii, et inimene tahab väga mägedesse, aga ta ei sobi alpinistiks. Mis on üldse kriteeriumiks? Kõrgusekartus ???

Kõrgusekartus? Kõrgmäestiku mägi on tegelikult lame ja niisugust kohta, et äkki on jalge ees kümme meetrit tühjust allapoole, ei olegi.
Kuid kui inimene tahab mägedesse, ei tee mina mingeid takistusi. Pakun mägedes erinevaid võimalusi, on ju ka füüsiliselt kergemaid variante, näiteks mägimatk alpi aasadel või koskede ületamine. Kuigi - ega alpinist ei peagi füüsiliselt väga tugev olema. Eelkõige peab hea meeskonnatunnetusega olema. Igaühest ei saa võibolla kunagi esironijat, kuid ta on hinnatud kui grupi meeleolu hoidja. Samas väga heade füüsiliste eelduste ja oskustega mees keeldub külmal ööl telgis ääre peal magamast, ei jaga oma suhkrut väsinud kaaslasega, ei arvesta teistega - tulemus on, et kuigi ta võib olla superronija, ei võeta teda järgmine kord enam kaasa. Mäed ei talu egoismi ning teevad ise valiku, kes sobib alpinistiks, kes mitte. Mägedes läheb ainult siis hästi, kui kaaslastel hästi läheb.

Lumeleopard ja lumetiiger - kes need on ???

Lumeleopard on omamoodi meistritiitel neile alpinistidele, kes on neli korda tõusnud üle 7000 meetri kõrgusele mäetipule. Lumetiiger on aunimetus, mis antakse Himaalaja põliselanikele sherpadele, ekspeditsiooni varustuse kandjatele, suutlikkuse eest tõusta koormaga kõrgele mägedesse. Nende nimetuste taga on tohutult ränk töö, aga ka ainulaadsed elamused mägedest.

JAAN KÜNNAPI ALPINISMIKOOL tel. 677 4614, 050 66 266