Guru teab

Sinna on nüüd kolm aastat, kui minust lesk sai. Oli see ilus päev, ei mäleta, aga naine teatas sel päeval, et läheb Kilimandzhaaro otsa. Ja et pidevad õhtuti ja nädalalõputi kodust äraolemised on kõik sellega seotud - treening või nii.

Mina, teate, oma naist usun. Eriti kuna koju hakkas tekkima kummalist kola. Köisi, konkse, kirkasid, mingeid imelikke saapaid, täiesti arusaamatut kola. Ja 2000, vähe enne jõule, naine siis läks, kolmeks nädalaks. Tagasi tulles taskud neegrite, mägede ja lõvide pilte täis, ise nii vaimustuses, nii vaimustuses.

Edasi tuli Elbrus, edasi tuli Lenin (nad ei ole seal Kirgiisias nii kõvad ümbernimetajad). Ja veel rohkem kolu. Mingi hetk arvas naine isegi, et võiks minugi mäkke vedada. Vedas mind kohtuma oma uute ja huvitavate sõprade alpinistidega.

Käisin ära. Ütleme nii, et minu arusaam kirka kasutamisest on vähe teine. Mis need mäed neile teinud on? Miljoneid aastaid on nad vormunud, aga nüüd tuleb keegi ja hakkab kirkaga ausasse kaljusse pragusid, pragudesse naelu taguma? Võõras.

Aga huvitav tähelepanek: kõik see kirkainimeste seltskond kasutas mägimälestuste vahelistest vähestes vaidlustes lõpliku argumendina: Jaan ütles nii! Künnap ütles nii! Umbes et: guru teab!

Minu naine ka. Ristküsitluse tule all tunnistas ta, et, tõepoolest, Jaan Künnapi kohta pole alpinismiguru palju öeldud. Omanimelise ronimisklubi pealik. Kõige värskema eestikeelse matkaõpiku koostaja. Mees, kes oskab mägede keelt. On tõusnud lugematute mägede otsa. Teab kõike, näeb kõike. Kuis siis guru ei ole?

Kui su oma naine kummalist kultust harrastab ja tead, et guru on päriselt on olemas - lähed ju vaatama? Mina läksin. Guru võttis kohvi, pani suitsu ja hakkas mu naist kiitma. Kõigepealt, et tema oleks ka osanud kõigile küsimustele vastata.

Aga naine mulle ju ei räägi, kurtsin mina. Või mina ei kuula.

Viskasin letti kõlaka, et igasse ronimise punti võetakse üks naisterahvas, et mehed ei hakkaks üksteist võidu surnuks jooksma - saab hoolitsevalt daami järgi sammu seada.

"Ei, sellise tagamõttega naisi ei võeta. Pigem naisi ei taheta võtta. Tähelepanu läheb siis ikka kõige nõrgemale grupiliikmele." Kes ei pea tingimata olema naine.

Hüva, käisin mina jälle välja kõlaka, et üks ronija peabki ronima hästi aeglaselt. Nii aeglaselt kui võimalik.

"Kogenud alpinist teab, kui kiiresti ta võib käia. Noortega, kes üks-kaks korda mäes käinud, ongi sellepärast keeruline, et nad tahavad ennast näidata. Üksteist paika panna, jõudu demonstreerida. Kaks päeva rabeled, siis hakkad otsi ära andma. See ei olene kõrgusest. Inimesed tihti ei tunne oma organismi. Ühe päeva pingutad natuke üle, teine päev pingutad üle - aga ei ole veel eelmisest pingutusest taastunud - ja kolmandal on korras. Hakka meest kandma," seletas Jaan Künnap.
Alla või?
"Kas alla või siis tee puhkepäev."


Ära ei sure, aga paha on


Aeg oli küps järgmiseks kõlakaks, et kolme ja poole kilomeetri kõrgusel merepinnast panevat inimene pildi ära, kui ta sinna visata või lennutada.

"Aklimatiseerumiseta muidugi," kinnitas Jaan Künnap. "Kolm ja pool veel hull ei ole, aga kui näiteks see rahvas siin visata kohe lennukiga viie peale, noh… Ära nad ei sure, aga on väga paha. Oksendad, söögiisu ei ole, magada ei saa, peavalu, suhteline apaatia. Midagi ei jaksa. Korra ma olen viis päeva aklimatiseerunud peaaegu seitsme kilomeetri peal. Ei, kuus päeva oli. Siis hakkab organism iseennast sööma, ükskõik, mida sa sisse sööd, kere ei võta omaks.

Jaan Künnap ehk Lumeleopard
• Eesti Vabariigi Punase Risti III klassi ordeni kavaler alpinismialase tegevuse ja alpinismi propageerimise eest
• Eesti väheseid professionaalseid alpiniste, töötanud Pamiiris giidi, grupijuhi ja mägipäästjana
• Tõusnud ligi 200 tipule ning teinud mitmeid esmavallutusi (1982.a. Tartu Ülikooli tipp 6350m, NSVLi kõrgeim vallutamata mägi; 1984.a. Tallinna mäetipp 6047m)
• Lisaks paadunud fotograaf
  
  

Ma võtsin viie päevaga viisteist kilo alla. Ja muidu - proovisime seal näiteks kaarte mängida. Bridzhimängust ei tulnud ammugi midagi välja, aga turakagi jaoks ei jagunud mõtlemist. Siis ei lähe sa enam kuhugi, pead alla taastuma tulema."

Siis jõudsin mina põhiküsimuseni, mis mind kolm aastat vaevab: mida inimesed sinna mägedesse ära kaotanud on, et sinna ülepea ronivad?

"Eks neil oli erinevad eesmärgid," arvas Jaan Künnap ja vaatas mind hoolega, ega ma nalja tee. Ei teinud. "Kui mina noor olin, eks ma läksin ekstreemsusi otsima. Põnevust. Seal on ju põnev. Kas või juba plaani koostamine, kassi-hiire mängimine ilmaga, kas su plaan on piisavalt hästi koostatud, et tipus ära käia ja elusalt alla ka tulla. Enam ma põnevust ei otsi. Ma arvan, et neid asju, mis mina olen läbi elanud, enam ei ole. Ma olen näinud inimesi lendamas… On olnud selliseid suvesid, kus leitakse kaheksateist laipa.

Igaühel on neist ju oma stoori… Ma olen seda näinud, päästegrupis olnud, ma olen kõike läbi elanud. Seepärast ma enam enda pärast ei käigi. Käin ainult selleks, et nooremaid sõpru hirmutada, hoiatada ja õpetada, kuidas mägede ilu ohutult nautida saab. Kõige halvem on, kui ei ole piisavalt ohtudest räägitud. Siis need õnnetused juhtuvad. Kes on neli-viis aastat käinud, juba jagab, kuhu võib minna ja millal. Aga üks-kaks korda käinud, need on nii targad, nii targad. Mina kutsun neid teenelisteks meistersportlasteks. Neile on kõige raskem instruktor olla, sest nad teavad ju kõike… Tegelikult ei tea. Hindavad oma võimeid üle. Mäed on ju lauskmaa elanikule võõrad, ta ei saagi teada, mismoodi seal olla. Ei tunne mägede seadusi. Täpselt samamoodi eksib mägilane tõenäoliselt soos kiiremini ära kui meie. Meile on mägede ilmastik juba nii võõras, et ei oska ohte hinnata. Inimesed ei kujuta ette, mis on -15 külma ja 30 meetrit tuult. See külmetab ikka inimese ära…"

Kui kähku? Torkasin mina vahele.

Jaan Künnap naeris. "Üsna käbedalt. Nad ei kujuta ette, mis on tuul mägedes. Mul on sattunud tuult, mille käes käid ainult neljakäpukil."

Aeg oli järjekordseks kõlakaks, kuidas tublid alpinistid oma laagrites seljakotte lumme kaevavad, et keegi ära ei varastaks… Ometi, kilomeeter alla, üles, pole kedagi.

"See on vanast veneaegsest alpinismist jäänud. Kõrgel muidugi on see tobe, aga allpool võib igasugu hulguseid ringi käia, nii et asjadel tasub silma peal hoida. Mõnel pool on need kohalikud ka… Aga näiteks Nepaalis ei varastata, nemad usuvad, et keegi sealt ülevalt vaatab."

Kui kõrgel veel üldse külasid kohtab?

"Jälle oleneb kohast. Üldiselt seal veel on, kus metsa on. Kaukaasias elavad karjused kuskil kolme kilomeetri kõrgusel. Nepaalis nelja, isegi viie kõrgusel. Aga nad ei ela seal pidevalt, ainult karjatamise aegu, mõned kuud, siis tulevad jälle alla."

Mulle tuli meelde küsida, miks mägiinimesed nii kurjad on. Veritasud, pisisõjad… Kaukaasia! "See on usulahkude pärast," seletas Jaan Künnap. "Aga muidu on mägilased sõbralikud. Iga valge inimene on teretulnud, väga sõbralikult võetakse vastu. Me oleme ju selge tuluallikas, kõigepealt. Juba aastaid. Igasugu teenuseid pakutakse. Sööki, jooki, transporti."


Kõige vingemad naised maailmas


Kõiki oma mägesid ei mäleta, ütles Jaan Künnap. Arvu kohta: 200 täis ei ole. Marsruudid hakkavad küll korduma.

"Aga igav ei ole. Mäed ju muutuvad kogu aeg. Ja ise unustad. On juhtunud, et alles poole marsruudi peal tuleb meelde, pagan, ma olen siin olnud. Aga koht võibki olla teist nägu. Liustikud sulavad, liustikud liiguvad. Kui võrdled 30 aasta tagust ja mullust fotot samast kohast, ei ütleks iialgi, et üks ja sama."

Kõik ronimised käivad miskipärast juulis või jaanuaris. Kilimandzhaaro on jaanuaris. Elbrus ja Lenin juulis - minu teadmised. Aga miks, ei tea.

"Ilm on lihtsalt kõige parem," seletas teadja. "Suve keskpaik. Lõunapoolkeral on jaanuaris kõige suurem suvi. Lapsed lähevad ka märtsis kooli. Siis on kõige soojem, vähe lund, suhteliselt stabiilne ilm. Mõnikord on küll lund mööda paremgi käia."

Jõudsime Han-Tengri, kirjelduse järgi erakordselt jubeda mäe teemani, kuhu Jaan Künnap juulis karja kirkalembe viis.

"On hullemaidki mägesid," ütles ta ise. "Seal on küll palju lund, aga mujal võib olla hulle kaljusid. Ja vihmad. Alpinism ei tähenda alati hirmsat ronimist. On selliseid mägesid, mis on küll kõrged, aga kuhu tõusmisel ei lähe isegi köit tarvis. Ronima ei pea üldse, olgu ainult hea tervis ja tõsta jalg jala ette. Elbrus on just selline. Sealsamas Kaukasuses on aga madalamaid mägesid, kuhu muudmoodi ei saa, kui kaljusse naelu tagudes. Tehniline alpinism. Üks on vastupidavus, teine on töö. Matterhorn on tehniline, näiteks. Alpid on muidugi nii ära käidud koht, et päris alpinistid otsivad juba radu, kus köisi ja trosse ees ei oleks. Seal ei tohigi enam igale poole naela lüüa. Kaukaasia marsruutidel tuleb ise rada rajada. Ja ise naelte löömine annab alpinistile suurema fiilingu. On ka neid, kes otsivad tõusuks just hullemaid tingimusi. Venemaal on lausa võistlus talviste tõusude peale."

Järjekordne kõlakas: kord oli läinud üles kamp naisi ja sai hukka, sest nad läksid omavahel tülli.

"See on kuulus juhtum, õpikutes," jutustas Jaan Künnap. "Oli vaja tõestada, et nõukogude naised on kõige vingemad maailmas, ja pandi kokku naiste grupp 7000meetrist mäge vallutama. Aga ilm pööras ära… Mõned neist naistest olid veel mu isiklikud tuttavad. Viimases laagris hakkas tuul telke lõhkuma ja naised läksid paanikasse. Nad olid küll Liidu tipptasemel, võib-olla maailma tipptasemel tegijad, aga… Läksid paanikasse, osa oli üles läinud, osa alla. Grupijuht läks niimoodi paanikasse, et teatas raadioga alla oma mehele, kes oli seal päästegrupis: mul on kolm külmunut, ja lükkas raadio välja. Nagu viskaks telefoni hargile. Ära pööranud. Mees tahtis hakata seletama, mida teha, aga raadio kinni. Paanika. Oleks võinud lumme auku kaevata, igasugu ellujäämisvõimalusi olnuks, aga läks nii."

Liiga koledaks kisub jutt, arvas Jaan Künnap. Üleliia ei tasu ka inimesi ära hirmutada. Aga rääkis veel igasugust. Mida ma kirja ei pane. Sest lubasin.

"Üldiselt juhtuvad õnnetused, kui inimesed grupis ei tunne üksteist. Võõrad inimesed, miks nad peavad üksteist aitama. Seepärast peab koos treenima, üksteisega sõbraks saama. Siis ei jäeta teist maha."

Siiski pressisin välja veel koleda loo, kuidas Jaan Künnap ise kalju otsast lendas, 22 meetrit, kaks korda vastu kaljuseina ja, pea alaspidi, köie otsa rippuma jäi.

"Üleliia detaile pole vaja," arvas ta ise. Ju.


Veel hirmutamist


"Just alpinistide omaksed ja sõbrad on kõige rohkem paanikas, kui mäkke minnakse. Küll helistavad… Kord olime Kaukaasias mudavangis, lihtsalt oli üleujutus, ei saanud bussiga tagasi. Muud häda polnud. Ja küll mult siis küsiti, kas ma olen välisministeeriumiga ühendust võtnud ja kuhu ma kallid viisin… Suurim jama oli piiri peal. Meil jõudsid ju viisad läbi saada. Ehkki sealt koha pealt olime kirja võtnud, miks nii juhtus, öeldi: ei saa üle, viisat pole. Pidime sõitma Petserisse viisat saama, see aga nõudis raha. Raha polnud, siis öeldi meile: aga minge kloostrisse. Ja Petseri klooster maksiski meie viisad kinni. Isa Tihhon, kes meile raha andis, küsis veel, kellega me õiendasime, ja ütles: ah, seda kaptenit ma tean, see paneb raha oma tasku. Aga klooster vähemalt on inimesi aidanud… Eks ma järgmine kord maksan tagasi.

Üks teine kord, Elbrusele minekul, ei tahtnud venelased viisat anda. Et: kus on garantii, et tüdrukud ei lähe sinna sõdima? Snaipriteks?

Ülepea, paberid on alpinisti nuhtlus. "Näiteks sellest aastast ei saa ükski alpinist Eestist elukindlustust," rääkis Jaan Künnap. "Kõik kindlustused ütlesid, et nemad ei tee. Täielik müstika. Mingi projektijuht otsustas, ja kõik."

Aga midagi lõbusat, pidudest näiteks?

"Küsitakse mu käest, kas viina või konjakit võtate mäkke? Mina vastan ikka, ei võta. Meie vett ei tassi, ainult puhast piiritust! No kui sa alla tuled, tagasi tsivilisatsiooni, ikka peetakse pidu, noored inimesed, lõpuks on see puhkus. Tipus reeglina ei jooda. Aga alkoholi ma soovitan. Mõõdukalt. Kui on olnud rasked päevad, siis ei tule muidu uni. Võtad aga väikse käraka - tuleb hea uni. Lõdvestuseks võib, aga mitte nii, nagu filmides näitama kiputakse, et külmarohuks. See on jama. Mõjub ainult natukeseks ajaks, lööb vere vedelamaks, sooned laiemaks. Pooleks tunniks, siis külmud ikkagi. Võtta võib siis, kui oled juba ohutus kohas, telgis, tee podiseb, kõik on korras. Siis see kahju ei tee."

Aeg taas legendiks."Mustadest alpinistidest" elik hukkunute vaimudest, kes piisavalt kõrgel elusaid kollitama tulevad.

"Ah," ütles Jaan Künnap ja küsis vastu: "Kas jeti on olemas?"

Mina jäin vastuse võlgu.

"Tuleb veel tõestada, et teda ei ole," sõnas Künnap õpetlikult. "Eks nad luulud ole… Kui failid peas paigast ära, võid igasuguseid asju näha. Nagu kodus palavikugagi."

Ehkki ebausk on olemas. Amuletid ja muu.

"Üks mu väga hea tuttav oli ühe mäe otsas 15 korda käinud, hakkas 16. korda minema. Ta oli need eelmised korrad käinud sama kirkaga, aga siis oli see äkki kadunud. Küll otsis, küll vandus, siis sai kellegi teise kirka… ega tulnudki tagasi."

Ikkagi: mis seal tipus tehakse?

"Kuidas tuju on. Ilusa ilmaga vaatad, teed pilti, naudid. Et oled kõrgemal, näed allpool lennukit. Halvaga teed pildid ära ja lähed kähku alla tagasi."

"Muuseas, veel hirmutamisest," meenutas Jaan Künnap. "Ma tegin kord niisugust eksperimenti, et ühel aastal rääkisin uutele tulijatele esimeses loengus õnnetusjuhtumitest, teisel aastal tegin alustuseks slaidiprogrammi, et kui ilus seal on. Ja tuli välja, et mehed kohkuvad kergemini: see õnnetusjuhtumite loeng hirmutas neist suurema protsendi ära."