Alar Sikk ründab koos Läti ja Leedu alpinistidega uut tippu

Balti riikide ühisekspeditsioon loodab vallutada 8035 meetri kõrguse Gasherbrum II

- Meie klubi lehel lisajuttu ekspeditsiooni kohta -

Ekspeditsiooni juhiks ja idee autoriks on leedulane Saulius Vilius, kellega koos Alar Sikk esimese eestlasena 2003. aastal 8848 meetri kõrguse Mount Everesti tippu tõusis.

“See on kõigi kolme riigi jaoks esmavallutus,” ütles Sikk. “Tahame tõestada, et kolme Balti riigi ühise pingutusega võib teha ükskõik mida. Me ei tee mäel robinsone ega dþunglistaare – mäel kedagi välja hääletama ei hakka, vaid oleme koos selleks, et üksteist abistada.”

10-liikmeline grupp asub Pakistanis kõrguva Karakorumi mäeahelikku kuuluva 8035-meetrise Gasherbrum II tipu poole teele 5.juunil. Kokku kestab ekspeditsioon 55 päeva.

Eestist on kümneliikmelises grupis kolm, Lätist samuti kolm ja Leedust neli alpinisti. Kolme riigi mägironijad teevad praegu ettevalmistusi eraldi, kokku saadakse alles Pakistani pealinnas Islamabadis, kust algab ühine tee tippu.

“Eesmärgiks on tõestada Balti riikide ühtsust ja heisata selle märgiks tipus korraga kolme riigi lipud,” sõnas Sikk.

Rahutu riik

Sikk ei osanud hinnata, kui raske mäega kokkuvõttes tegemist on. “Öelda saab vaid seda, et ei ole ühtegi kerget 8000-meetrist mäge. Kaheksatuhandeline on kaheksatuhandeline,” nentis alpinist. “Kuna mägi asub väga raskelt vallutatava mäe K2 lähedal, siis võib-olla on see ka omamoodi ettevalmistus millalgi K2 ründamiseks. Mine tea.”

Samas arvas omanimelise alpinismiklubi omanik Jaan Künnap, et tegemist on tehniliselt raskema mäega kui Everest. “Alla minnes on väga ohtlikud liustikud ning sel mäel peab palju rohkem tugiköisi kasutama,” tõdes Künnap. “Aga vinge üritus! Uue põlvkonna alpinistide esimene ühiskäik. Nõukogude ajal sai Läti-Leeduga ikka koos mägesid võetud.”

Krooniline rahapuudus on põhjuseks, miks seltskond retke alguses tõelisele katsumuste rajale astub – autoga pääsevad nad paika, kust teekond baaslaagrisse võtab aega koguni kaheksa päeva. Selleks peab seltskond palkama varustusekandjaid, kuid baaslaagrist edasi minnakse täiesti omal jõul ning kõrgkandjaid ei kasutata. “Tõeliselt arenenud maade puhul on igale alpinistile eraldatud vähemalt üks kõrgkandja, sageli on neid kaks,” nentis Sikk.

Totalitaarriik Pakistan on alpinistide vastu sõbralik, kuigi piirkonda ei saa poliitiliselt just rahulikuks pidada. Mäkke tõusmisel saadavad alpiniste sideohvitserid. Seda mitte mägironijate turvalisuse pärast, vaid kindlustamaks, et viimased ei tegeleks muuseas ka luuretööga.

Ettevalmistus algas juba läinud sügisel. Alpinisti põhitrenniks on raskusega kõndimine, jooks, ujumine ja suusatamine. Ühe inimese tippu jõudmine koos kohalesõidu, varustuse ja muu vajaliku muretsemisega läheb maksma 100 000 krooni, kuid kõik eelarvesummad pole veel koos.

Väga tugevad kaaslased

Alar Sikk, alpinist

Leedulastest tean ainult Saulius Viliust, kes on füüsiliselt ja geneetiliselt väga tugev tüüp. Pärast Everesti vallutamist oleme temaga palju kohtunud ning usaldan teda sada protsenti. Ta on väga hea organisaator ja piinlikult aus inimene. Teised Leedu alpinistid on samuti tugevad tüübid, sest muidu poleks Vilius neid gruppi võtnud. Läti alpinistid on alati tugevad olnud, aga kui vaadata praeguste osalejate näitajaid, siis mõnel pole eriti suure kõrguse kogemust. Aga tehniliselt on nad kindlasti väga tugevad.

Eestlased on füüsiliselt tugevad, eriti Tarmo Riga, kellel on ette näidata kaks üle 8000-meetrise tipu võtmist. Samuti Priit Melnik, kellega oleme tihtipeale koos mägedes käinud. Melnikul küll 8000 meetri kogemust pole. Priit Melnik on grupi arst ja väga suurte kogemustega.

Alpinisti ei kindlusta keegi

Ükski Eesti kindlustusfirma ei ole nõus tipuvallutajat kindlustama.

Eesti alpinistid saavad tavapärase reisikindlustuse, mis tagab selle, et mäel juhtuva õnnetuse korral tuleb haiglani roomata ning siis saab abi.

“Samas ei jää mingite kindlustusfirmade pärast mägi tegemata,” tõdes Sikk.

Jaan Künnap tegi läinud aastal kuuele kindlustusfirmale pakkumise, et alpinistid saaks kindlustuse, kuid ükski neist ei olnud nõus tippu pürgijaid kindlustama. Künnapi sõnul on viimase kümne aasta jooksul kindlustusfirmad pidanud mägironimisega seotult summasid välja maksma ainult paar-kolm korda. Künnap sai kindlustuse ühe teise Euroopa riigi kindlustusfirmast.

Gasherbrum II vallutav meeskond maksab mäe jalamil deposiidina 4000EUR'i helikopteri eest, et see häda korral kohe õhku tõuseks ja kohale lendaks. Samas ei tõuse helikopter mäel kõrgemale kui 5000 meetrit.

Samuti ei ole ükski Eesti pank nõus alpinismi spondeerima, kuna pankade põhikirjades on klausel, et eluohtlikke spordialasid ei toetata. T.K.

Retke algus laviiniohtlik

Vallutatava mäe alaosas on laviinioht, üleval harjal seda enam ei ole.

“Mul on viimaselt ekspeditsioonilt laviinikogemus, mis pole jätnud minusse sugugi häid mälestusi,” tunnistas Sikk. “Aga nende ohtudega peab üks mägironija arvestama. Ei saa olla nii, et sain tunda laviini ja nüüd on kõik. Ronin endiselt edasi ja üritan igal juhul ellu jääda,” tunnistas Sikk.

Läinud aasta augustis vallandus Kõrgõzstanis Han-Tengri mäel laviin, milles hukkus 11 alpinisti. Samas paigas olnud Eesti mägironijad pääsesid imekombel eluga, päästsid kahe inimese elu ning Jaan Künnapi juhitud 10-liikmeline grupp osales tõhusalt päästetöödel.

Eesti mägironijad jäid 4700 meetri kõrgusel vallandunud laviini alaossa, kuid pääsesid õnnelikult. T.K.