Mägede haardes hotelle tabab suvel hinnasula

Silvia Paluoja
Pärnu Postimees
09. august 2007

Photo @ Silvia Paluoja

Kabardi-Balkaari Vabariigis moodustab keskmine kuupalk 54 protsenti Venemaa omast ehk jääb veidi alla 7000 rubla. Mägihotelle tabab suvel hinnasula, aga säästlikumad turistid otsivad ikkagi tuba eramajades, kus nad maksavad öömaja eest kordi vähem. Küla turuplatsil saab aga tingida hinnas tublisti alla, peaasi, et nii ostjale kui müüjale tehing pinget pakub.

Neljapäeviti ilmuv kokkuleppehinnaga ajaleht Gazeta Juga kirjutab, et kuigi Kabardi-Balkaari Vabariigis tõusis mullu keskmine palk viiendiku võrra, moodustab see ikkagi vaid 54 protsenti Venemaa keskmisest. Tänavu teises kvartalis oli Venemaa keskmine palk ajalehe Kommersant andmetel 13 810 rubla ehk 6905 Eesti krooni. Kabardid-balkaarid saavad seega kuus veidi alla 7000 rubla. Kaugus ja kõrgus mõjutavad nende argielu aga sedavõrd, et kaubale lisandub tuntav veohind. Paikneb ju meie telklaagergi mäeaheliku kõrgeimas külas Terskolis (2133 meetrit merepinnast).

Ajalehed ja Internet

Vabariigi eelarvest neelab suurema osa sotsiaalsfäär, millesse suunati mullu 6,6 miljardit rubla ehk 69 protsenti, selgub parlamendi istungi ülevaatest.

Rõõmustavad aga mägilased selle üle, et sündimus suureneb, tervelt neli protsenti ehk kümme sündi tuhande elaniku kohta. Suremus samal ajal moodustas kolm protsenti ehk 9,8 inimest tuhande kohta ning keskmine eluiga on suurenenud viie aasta võrra. Ülejäänud suures riigis pole Mineralnõje Vodõs trükitava ajalehe Gazeta Juga kinnitusel nii häid näitajaid.

Must kuld ahvatleb kohale Rosnefti, millest saab Kabardi-Balkaari Vabariigi suurim investor, alla on kirjutatud koostööleping 2007.-2008. aastaks. Jutt käib kümnetest miljarditest rubladest: toormeleiukohtade luurest, tootmisest, töötlemisest ja aatomielektrijaama ehitamisest ning kompanii kontorihoone ehitamisest pealinna Naltshikisse. Kabardi-Balkaari kütusekompanii peadirektor ei kahtle ajaleheusutluses, et kõnealune investeering toob õnne nii vabariiki kui igasse peresse.

Elbruse rajooni ühiskondlik-poliitline ajaleht Elbrusskije Novosti maksab Terskoli ainsas ajalehekioskis viis rubla ja kirjutab pika avauudise Tatjana Petrovast, kes on tunnistatud rajooni parimaks meditsiiniõeks, selgitab piiritsoonis (Venemaa-Gruusia) liikumise uut korda ning jätkab nende juriidiliste ja füüsiliste isikute nimede avaldamist, kellel on Elbruse lähikonnas maaomand.

Ajalehed on mustvalged, meenutavad minu põlvkonnakaaslastele omaaegset partei keskkomitee häälekandat Rahva Hääl, kus tekst tappis lugeja huvi ning fotodel kujutatav oli aimatav. Värvitrükis väljaannetega harjunud nooremad saavad niisugusest ajakirjandusest aimu, kui leiavad näiteks vanavanemate maakodus remonti tehes vana tapeedi alt sealse makulatuurikorra.

Mägilased ei löö hommikust õhtuni ja öötundide arveltki aega surnuks Interentis, sest seda võimalust pakub Terskolis tööpäeviti vaid postkontor. Sidejaoskonna kitsas toas on kaks plasmaekraaniga arvutit, kõrgel letil töötaja ees aga hinnakiri, mis näitab, et 5 minutit Interneti kasutamist maksab 6 rubla, 10 minuti 9 rubla ja nii edasi, kuni ühe tunnini välja, mille eest tuleb rahakotist võtta 40 rubla. Aga millal tahes ma apteegiga sama katuse all töötavasse postkontorisse ka ei astu, on arvutitagused toolid hõivatud ja kasutamisaega kinni panna ei saa.

Augud paleepõrandas

Venemaa reisikogemusega inimesena ei kuku ma näost ära, kui sisenen kohta, kus keisergi on sunnitud jalgsi käima. Tõsi, haisvate auk-põrandas väljakäikude asemele on tulnud tasulisi ja väga puhtaid, kuid kasutamiskultuur püsib. Nii nagu Tshegeti külas tõstukitee alguses, kus paleetaolise WC külastamise eest annan 5 rubla ja pehmet paberit võin rullist tõmmata, nagu jaksan. Aga seespool üliavara kabiini ust tuleb kahhelkividest trepil kaks astet üles astuda ja siis üritada turnida, nii et häda ajades jalad mõlemal pool põrandaauku kindlalt paika jäävad.

Aga meie oma telklinnaku väljakäik Dünamo õppe- ja spordibaasi maa-alal jääb rinnuni ulatuvate kõrvenõgeste varju betoonist valatud putkas, mille mõlema ukseava ees ripub ühte- ja teist otsa pidi pika vildaka naela otsa kinnitatud mustriline kardin. Kui selle üks alumine ots on üles naela külge sätitud, on kabiin järgmisele kasutajale vaba. Kui ei, tuleb sabas seista ja oodata. Kardina varjust avaneb nõrganärvilistele esteetidele mittemõeldud pilt, mis koosneb põrandale kuhjatud suitsukonidest segamini tühjade plastpudelite, laibastunud porikärbeste ja kuivanud sitaga betoonpõrandasse raiutud augu ümber.

Aga siis koidab üllatuspäev! Meie mõtteline kabiin ei haise enam, augu ümbrusest on nagu puhastusfirma üle käinud ja jalad toetuvad mugavatele klotsidele. Ja kahe avause vahel välisseinal ütleb sinise markeriga kirjutatud manitsussalm: “Hoiduge sittumast vastu seina! Teie ei lähe meiega tegema heina. Katsume olla veel terve see nädal ja käia kõik hästi korralikult hädal.” Siis hakkab suust suhu levima kumu, et ei keegi muu kui meie bussijuhid vahetasid ametit ja tegid kõigi rõõmuks koristajatöö.

Ja siis mainib Kesk-Saksamaalt pärit instruktor Heinz elavas järjekorras seistes, et tema kaasmaalased siia ei tule: WCd ei ole, pesta ei saa, süüa teha ei saa. Kuigi loodus on võrratu ja viisa saamisega Venemaale sakslastel probleeme pole. Lenda ainult! Tublis keskeas üksi rändav Heinz on kohaliku koloriidi suhtes leplik, tema telgikuppel kõrgub mitu päeva meie omade kõrval mändide all.

Valuutavahetus

Kui kaasavahetatud Vene rubladega koonerdama hakkan, otsin Terskolis üles ainsa valuutavahetuspunkti, mis töötab Venemaa kaitseministeeriumi hotellis alumisel korrusel. Trellitatud seina ja akna taga vahetab töötaja kas Ameerika dollarid või Euroopa Liidu eurod rubladeks. Kusjuures dollar on siin selgelt harjunum raha, nii paistab minu kaaslase Arturi tehingust.

Minu antud eurosid silmitseb-sõrmitseb Jevrokommertspanga vahetuspunkti naine pikalt, enne kui need rubladeks ümber arvestab. Selle päeva kurss on suurte numbritega seinale eeskirjade-korralduste ja ei tea veel mis käskude-keeldude vahele paigutatud. Dollareid ostetakse kursiga 25.35 ja müükase 25.90. Euro tehing aga toimub vastavalt 34.70 ja 35.60 rublaga.

Üllatusena pandi meie Terskolis viibimise paari nädala sees hotelli sissepääsuvärava juurde üles pangaautomaat. Kuid isegi siis, kui pangakaart kaasas, poleks meile sellest kasu. Esiteks ei kehti seal isegi Visa ja liiatigi teatab kiri: pangaautomaat ei tööta.

Võssotski muuseum

Tasapisi astuvad kabardid-balkaaridki eraettevõtluse maailma. Elbruse lähikonna ettevõtjate assotsiatsiooni president Osman Apsubajev peab Elbruse külas hotelli ja restorani ning juhib ligi sadat turistide teenindamisega tegelevat ettevõtjat ühendavat organisatsiooni.

“Oleme alles tee alguses,” tunnistab Osman, kes on rahvuselt balkaar ja ütleb enda kohta uhkelt gorets – mägilane. “Oma organisatsiooniga tahame seadusandlust muuta ettevõtjaesõbralikumaks, maksu- ja maaküsimused lahendada, sest praegu püsib ettevõtlus vaid iga sellega tegeleja enda initsiatiivil ning Vene Föderatsiooni ja meie oma vabariigi seadused on vaja omavahel kooskõlla viia.”

Balkaarid elavadki autonoomse vabariigi kõrgeimas ja raskeimas piirkonnas, Baksanist ülespoole võttes Kaukasuse süleluses.

Eraettevõtluse näited on Vladimir Võssotski nimeline alpinismi- ja jahinduse muusem ning kohvik Alpinist Tegenerekli külas. Muuseumi külastamise ja pildistamise loa eest küsib töötaja 50 rubla, piletit ta ei anna ja mingitki tutvustavat trükist pakkuda pole. Aga vastutulelikult selgitab too vanem tumedapäine naine, et muuseum asutati 1997. aastal Võssostki sõbra, alpinismihuvilise Zalihhanovi algatusel ja tema ongi omanik. Kord tulnud neil jutuks, et piirkonnas peaks olema koht, mis annab ülevaate alpinismi arengust. Nüüd moodustab omaette nurga mägironijate laagrites, kitarr kaasas ja laulud suus, omainimeseks saanud Võssotskile pühendatud väljapanek. Siin on kuulsa kino- ja teatrinäitleja ning laulja kontsertide afishshe, heliplaate, kassette, fotode koopiaid, kirju.

Stiilses kivimajas keset väga korras aeda asuv muuseum annab ka pildis ja tekstis, topiste ja trofeedena ülevaade Kabardi-Balkaari kõrgmäestiku kaitsealast, riiklikust Elbruse rahvuspargist ja Naltshiki metsakaitsepiirkonnast.

Alpinistide praegust varustust võib võrrelda siin uudistada pandud 1930.-1940. aastate omaga. Üks stend teeb ülevaate Saksa armee alpidiviisist Edelweiss, mille jäänused tänapäevani igilumest välja sulavad ja mille sümbol oli hõbedane edelveisiõis.

Põhjalik ülevaade on ka elbrusiaadidest, millest esimene peeti 1935. aastal poole tuhande osavõtjaga. Tänavune Venemaa ülearmeeline elbrusiaad toimus juuli keskel meie sealoleku ajal ja pühendati 62 aasta möödumisele Suure Isamaasõja võidust ning 450 aasta möödumisele Kabardi-Balkaari vabatahtlikust minekust Vene riigi koosseisu. Väike Terskol oli nädalapäevad ülerahvastatud, seljakottidega sportlikke mehi-naisi sebis igal pool ja igal kellaajal ringi.

Mäesuusatajate ootel

Tshehh Peter, Brnost pärit habetunud mägironija, kibeleb Elbruse shashlõtshnaja õues kõhutäie eest maksma, aga nagu kokkulepitult kiirustavad teenindajad temast mööda. Sellisest tähelepanematusest nõutu mees kahtleb, kas ta veel Kaukasusse tuleb.

“Siin valitsevad bürokraatia ja korruptsioon ja reisi hind on 400 dollarit,” puistab Peter konarlikus vene keeles ootamatult südant. “Aga loodus on siin ilus ja rahvas lahke ja ülehomme tahame 21 inimesega Elbrusele tõusta.”

Kaukaasia köögi kõrval pakuvad piirkonna toitlustus- ja majutusasutuste pidajad külastajatele piljardimängu võimalust, sauna ja kalapüüki. Vene sauna tund 10 inimesele on 1500 rubla, forelli saab püüda 500-600 rubla kilo, kohapeal enda püütud kala küpsetamise eest võetakse veel 50 rubla.

Terskoli ja Tshegeti hotellides on hinnasula, mis kestab augusti lõpuni. Põhikundede, mäesuustajate hooaeg algab novembrist. Neile pakuvad majutajad teenuseid, alates varustuse hoidmisest, laenutamisest, kuivatamisest, pisiremondist. Tshegetis on üks stiilsemaid Ozoni ketti kuuluv hotell Ozon Cheget, mis on väliselt euroopalik ja pakub 1. maist 31. augustini standardtuba ühele ja kahele inimesele 2000 rubla eest ööpäev ning luksnumbrit 2500 rubla eest. Hinna sees on hommikueine Rootsi lauas ja õhtusöök restoranis valikuga menüüst ning igapäevane transfeer Tshegeti ja Elbruse mäele. Kuni kolmeaastastele lastele on aga hotellis elamine tasuta.

Ozoni keti hotellide kohta on Internetis korralik lehekülg vene ja inglise keeles.

Terskoli küla madalamas otsas on paari tuhande meetri peal väljale kujunemas palkehitustest hotellikompleks Zapovednaja Skazka. Blond poisipeaga administraator ulatab mulle värvitrükis bukleti, mis annab ülevaate 2,5 hektaril männimetsa all ja mägijõe kaldal asuvates hoonetes külastajale pakutavast. Teenuste hulgas on märgitud ka faksi kasutamine, valvatav tasuta parkla, telefon – nii kohalik kui rahvusvaheline, SAT igas numbritoas. Suvehooajal, see on 30. juunist 30. septembrini, maksab kaheinimese standardtuba 2600 rubla ööpäev, hinna sees on toitlustamine kas või viis korda päevas hotelli restoranis. Ja sellelgi hotellil on Internetis väga põhjalik kodulehekülg, mida naastes üle lugesin.

Aga säästlikumate ja tingimuste suhtes vähenõudlike Elbruse nautlejate tarvis jätkub kodumajutajaid, voodiga toa eest küsivad nad ligi kümme korda vähem kui lahkelt teenusi ja mugavusi pakkuvad järjest kerkivad hotellid.

Balkaaride rahvuslikud mustrid koovad naised väga tihedatesse pikasäärelistesse sokkidesse, mille paari võib kohalikult turult osta kas või 50 rubla (25 krooni) eest.

Hinnad

• Ajalehed enamasti kokkuleppehinnaga, mis jääb 5 rubla ringi.
• Tasuline käimla 5 rubla.
• Interneti kasutamine 5 minutit 6 rubla, 10 minuti 9 rubla, üks tund 40 rubla.
• Valuutavahetus rubladeks: dollari ost 25.35 ja müük 25.90, euro ost 34.70 ja müük 35.60 (12. juulil).
• Tooltõstukiga 2000 meetri kõrguselt Tshegeti külast 2720 meetri kõrgusele kohvikuni Ai (balkaari keeles Kuu) tõusmine 80 rubla.
• Suvehooajal ööpäev hotellis toitlustamisega 2000-2600 rubla, eramajutus 200-300 rubla.
• Liiter A95 bensiini maksab 17 rubla ja liiter diislit 12 rubla ringis, levinuim automark mägedes on Þiguli.