Muhv nõudmiseni:
Elbrus 2005

Esimene osa

Linnulennult on Eesti põhjarannikult Elbrusele ca 2000km, tegelikkuses kulub selle maa läbimiseks aga 3 päeva. Mõistagi pole just teab kui mugav nii kaua bussis istuda, aga kui kaaslased on toredad ja jutud huvitavad, siis möödub see aeg kiiremalt kui arvata võiks.

Pisut põnevust lisasid tee ääres partullivad vene miilitsad, kes sihtkohale lähenedes iga paarikümne kilomeetri tagant meie bussi vastu huvi tundsid ning üritasid leida võimalikke vigu bussi paberites ja sõidustiilis ning selle arvelt kasu saada.

Viimases punktis selgus, et kuu aega tagasi on vastu võetud määrus, mis ei luba nii suure kilometraazhiga bussidel mägedes sõita. Jaani (Künnapi) kohaliku tuttava nime mainimine vähendas bussi kilometraazhi ning tee Dünamo spordibaasi Baksani jõe kaldal oli vaba. Sinna lõimegi oma telklaagri püsti ning nüüdseks olemine siin muutunud õige koduseks.

Tõsiselt mõnus on hommikul nina telgist välja pista ning hingata sisse sõõm männilõhnaga segunenud õhku, lonkida vahutava Baksani jõe kaldale hambaid pesema ning imetleda uhket vaadet orgu ümbritsevatele mägedele.

Esimese päeva program nägi ette tõusu Observatooriumi mäele. Sinna jõudmiseks tuli tõusta ca 700 meetrit kõrgemale mööda kivisegust mägirada. Teel möödusime uhkest kosest nimega “Neiu patsid”. Vesi voogas tõepoolest alla sarnaselt pestud juustele nagu mõnes shampooni reklaamis. Edasi läks loodus kiduramaks, tuul külmemaks ning ilmusid välja esimesed lumelaigud. Kõik vantsisid vapralt tippu välja ja tulid mäe otsast targematena tagasi, olles näinud ilusaid vaateid ümbruskonna mägedele ja orgudele.

Allatulek oli muidugi ülesminekust hulga kiirem. Julgemad (enda arust) laskusid üle rohunõlvade, lühendades sedasi oma teekonda alla.

Teiseks päevaks oli Jaan välja mõtelnud juba tõsisema katsumuse. Selleks oli tõus Chegeti mäele, mille kõrgus peaks olema ca 3700m kandis. Tõusu esimese etapi läksime tõstukiga, mis oli omaette lõbustuspargi atraktsioon, ilma igasuguste turvaelementideta. Edasi tuli juba jala minna. Keset nõlva lõppes teerada äkki otsa. Kui me siis nõutult Borisi (matkainstruktor) poole vaatasime, siis soovitas tema meil otse minna. Nõnda siis ronisimegi künkast ülesse, igaüks ise mööda mättaid endale sobivat teed rajades. Mida kõrgemale, seda järsemaks nõlv läks.

Lõpuks tuli meil tegeleda ronimisega selle otseses tähenduses. Olime jõudnud mäeharjale välja ja seal otsas liikumine kujutas endast osavat laveerimist kivihunnikus. Kes soovis, võis ronida Chegeti tippu ja püstitada sedasi isiklik uus kõrguse rekord. Ent Jaanil oli meile varuks veel laskumine mööda lumist nõlva, mis kujunes välja lõbusaks tagumikul liulaskmiseks.

All ootas meid aga piiritsooni kontrollpunkt, kus tuli ette näidata luba piirkonna läbimiseks. Mõistagi ei olnud piirivalvurite meelest meie paberitega kõik korras, ent peale mõningaid sideseansse staapi saime loa edasi liikuda. Kuidagi kujunes nii, et igaüks pidi oma tagasitee ise leidma. Jaan muidugi teadis kõige lühemat teed, ülejäänud laekusid jupi kaupa pisut hiljem väsinute, ent õnnelikena.

Oli olnud pikk (ca 11 tundi teel) ent seiklusrohke päev. Jaan õnnitles meid kõiki eduka esimese treeningetapi läbimise puhul ja premeeris meid puhkepäevaga. Täpsemalt siis aktiivse puhkepäevaga. Soovijatel oli võmalik mõõta mägijõgede voolu võimsust ületades neid toeks männitoigas ja julgestusköied, mida läks nii mõnigi kord vaja.

Õhtu saabudes otsustas osa grupist teha täiendavat treeningut, et korralikult aklimatiseeruda ja minna jalgsi Prijuti kaljudeni välja, mis oli planeeritud järgmise päeva sihtpunkt. Sellel seltskonnal õnnestus ööbida ühel maailma kauneima vaatega laagriplatsil ning järgmine päev tõusta jalgsi ca 1400m mööda lumenõlvu, mille teised läbisid enamuses tõstukiga.

Prijut võttis meid vastu tuulise ja päikesepaistelisena. Tuul muutis telgid ülemeelikuks ning tuli kõvasti rabeleda, et need kenasti paigal püsiks. Enamikul ilmnesid väikesed aklimatiseerumisvaegused, kuid meeleolu oli vaatamata sellele kõigil ülev.

Hommikul kell kuus ootas ees tõus Pastuhovi kaljudele, mis esialgu paistsid lähedal olevat, ent tee nendeni oli tunduvalt pikem. Vantsisime mööda järsku lumenõlva jalas kassid ning saatjaks külm tuul. Seegi katsumus läbitud, veetsime veel paar tundi parema aklimati nimel üleval, siis pakkisime oma telgid ja seljakotid taas kokku ning laskusime alla juba koduseks muutunud laagrisse Terskoli. Ees ootas mõnus saunaõhtu.

Loodetavasti saime kõik hea aklimatiseerumise, et homme-ülehomme öösel kergem Elbruse tipu poole liikuda oleks.

Teine osa

Ja jõudiski kätte aeg pakkida jälle seljakotid, et suunduda taaskord Elbruse nõlvale, et sealt alustada tippu tõusu. Et säästa jõudu, tõusime tõstukiga umbes 3800 m kõrgusele ja osad katsetasid edasi lõbusõitu 4200 m kõrgusele roomiktraktoriga, mis sõitis üles peaaegu vertikaalset nõlva mööda.

Telklaager üles seatud, luges Jaan meile veel viiamsed sõnad peale ohtudest teekonnal ning kuidas öösel kell üks tõusu tipupoole alustada. Kuulanud ära viimased tarkuseterad kobisime kõik telki tagasi, pugisime kõhud täis vastavalt võimetele ja Jaani soovitustele ning jäime ootama planeeritud kella kaheteistkümnest äratust. Mingi hetk karjuski Jaan, et aeg on käes. Pooltel olid juba pead telgist väljas ja saapad jalas, kui selgus, et tegu oli valehäirega.

Mobiili äratuskella asemel oli hoopis telefonikõne sisse tulnud. Tegeliku stardini oli veel kolm tundi aega. Peagi oli õige aeg käes ning pimedas öös seisis üle 30 tulukese pealampide näol rivis ja ootas luba liikuma asuda. Olemine oli üsna unenäoline ning peakohal laiutas suur tähistaevas ja Suur Vanker näitas teed tipu suunas.

Teekonna algus sujus hästi, ent mida edasi, seda valjemaks ja valusamaks tuul läks. Päikesetõusu ajaks, kui oleks just oodanud ilma leebumist, tugevnesid tuulepuhangud õige ebameeldivaks ning perioodiliselt käisid üle pinnasetuisu lained, mis loopisid vastu nägu ja jalgu näpusuurusi lume ja jää kamakaid. Neil hetkedel oli edasiliikumine praktiliselt võimatu ning tuli ennast korralikult lumenõlvale parkida ja küüru tõmmata, et tuule käes mitte lendu minna. Nendes rasketes tingimustes vaheldumisi edasi liikudes ja taas tuulega võideldes suutis siiski kolmandik grupist Elbruse tipu välja jõuda. Aga ega tipus veel teekond ei lõppenud. Ees ootas veel laskumine 4200m peale laagrisse, kus veetisime ka öö. Nii mõnigi imestas, et oli öösel pimedas nii pika ja järsu tõusu teinud. Tagasiteel sattusid paljud mäenõlval laiutava pilve sisse ning otsisid pea et käsikaudu teed telklaagrisse. Ülejäänud päeva magas enamik telgis maha.

Muide, päikese käes ja tuulevarjus võib mäenõlval olla üllatavalt soe. Täiesti arusaamatud olid aga seal lumel ringi lendavad kirjud liblikad. Tipuüritus tehtud, ootas ees laskumine. Ülemine tõstukijaam valmistas pettumuse – tõstuk ei töötanud. Seega siis tuli vantsida mööda lumenõlva alla järgmisse peatusse. Sealt õnnestus üks vaheetapp alla sõita. Siis aga pidime taas jala minema, sest just nimelt esimene tõstukivahe oli katki ning pidi tegijate sõnul õhtuks korda saama. Keegi ei jaksanud nii kaua oodata ja siis tuli enamik raske seljakott seljas ka sellest järsust lõigust jala alla. Sihtpunktis ootas aga populaarne söögikoht, kus õlu ja shashlõk pühkisid väsimuse ja nalja ning naeru lendas igas kaares.

Nüüd siis oleme oma baaslaagris Dünamo spordikeskuses puhanud ja kosunud. Tublimad harjutasid kaljuronimist lähedalolevatel nõlvadel. Homme alustab enamik kolme päevast matka koos kuru ületamisega Ullu-Tausse. Paar grupi liiget aga lähevad Elbruse tipuürituse teisele ringile.

Kolmas osa

Sedasi siis, õppereis Kaukasusse on nüüdseks otsa korral. Parajasti kui siin kirjutan, pakivad teised veel viimaseid asju ja tassivad oma kotte bussi. Ees ootab veel lahkumispidu Chegetis kohas nimega Edelweiss ning öösel stardime pidulikult kodu poole teele.

Usun, et kõik reisil osalejad võtavad kaasa hunniku positiivseid emotsioone siit Kaukasuse mägede vahelt. Ninad on meil küll parajalt päikese poolt ära põlenud, ent see eriti ei heiduta.

Eile naases enamik grupist väga vahvalt kolmepäevaselt matkalt. Matkale minnes ei osanud muidugi keegi meist eriti ette kujutada, mis täpselt ees ootab. Väljumine hilines kõvasti, sest kohalikud Elbruse rahvuspargi mehed said lõpuks Jaani kätte ning pikkade läbirääkimiste tulemusel pidime siiski maksma rahvuspargi tasu. Onu roosas kilekas tõstis oma auto kapotile kassaaparaadi ning kasseris meilt 250 rutsi per nase. Tegelikult läks suht hästi, sest väljamaalastele oleks taks tegelikult 20 dollarit pidanud olema. Kukrud kergemad, asusime bussiga teele Adelzu oru suunas, kus meid siis seljakottidega maha pandi. Sealt vantsisime oma 12 kilomeetrit mööda mõõdukalt tõusvat kruusateed Ullu-Tau laagrisse. Ullu-Tau alpilaager on omaette spordikompleks, kus treenivad igasugused erinevate spordialade esindajad, seal hulgas ka alpinistid. Väike Künnapi klubi edasijõudnute grupp ootas meid seal juba ees. Kohtusime ka tsaarihoovi meenutava laagri juhatajaga. Selleks oli kavala olemisega sitke 73 aastane mees, kes tervitas Jaani ja Edgarit kui vanu ja kalleid sõpru ning saime loa lüüa oma telgid püsti laagri territooriumile ilma selle eest tasu maksmata.

Järgmine hommik oli varajane äratus, sest mõte oli matka jätkata kell seitse hommikul. Ees ootas oma 1000 meetrit tõusu ning sama palju laskumist. Mõte oli üle kuru minna. Tegime omavahel kõvasti nalja teemal “kuru ületamine”, sest meie hulgas viibis teatavasti ka seltsimees nimega (Kristjan) Kuru.

Esialgu tundus teekond üsna kerge. Läksime pikki jõge ja tipsisime paar korda üle allikate pillutud kivide. Siis algas tõus. Algul pikki mägioja ja alpiaasa, siis maastik muutus, möödusime esimesest lumelaigust ja liikusime edasi pikki moreenikuhjatise harja. Tuul tugevnes ja kõrgus tõusis. Lõpuks jõudsime välja üsna järsule lumenõlvale, mille ületamine oli vältimatu. Tänasime oma peakesi arukuse eest kassid kaasa võtta ning haakisime endale küünised talla alla. Edgari järel alustasimegi lumenõlva ületamist. Ees hakkas juba paistma, mis meid tegelikult ees ootab. Osaliselt lumega kaetud nõlv, mis kuruni viis, tundus uskumatult järsk. Kahtlesin sügavalt, kas sealt on üldse võimalik ilma köiteta end ülesse vinnata. Aga ega eriti aega põnnama lüüa ei antud. Rühkisime muudkui edasi. Kaks väledamat tagusid kassidega astmeid sisse ja teised tulid riburada järele. Kurule jõuda oli üsna lahe. Lihtsalt ronisid justkui üle ääre ja olidki astunud teise orgu. Ent sellega polnud veel kõik. Ees ootas üsna järsk laskumine. Igaüks tuli oma viisil ja tehnikaga alla. Ületasime lumega kaetud mägijõge ja laskusime ja laskusime ja laskusime ja juba tundus, et me ei jõua eales kohale oma sihtkohta - Seljonaja gastilnitsasse, aga seal me siiski lõpuks olime. Lõime oma laagri püsti, imetlesime mägikitsi, sõime ja ronisime magama. Päev oli osutunud pikaks. Olime teel olnud ca 12 tundi. Seega siis uni tuli magus ja unelauluks - äike.

Ah ja, unustasin kiita looduse ilu. Terve matkatee sai imetleda vapustavalt huvitavaid ja ilusaid vaateid orgu ja mäetippudele, väikseid armsaid lillekesi ja põnevaid pinnavorme ning mägiojasid.

Hommikul sadas endiselt. Pakkisime siis vihmas oma kola ning alustasime teed matka lõpp-punkti. See pidi kulgema muudkui pikki jõge alla oru põhja suunas. Esialgu oli rada küll üsna metsik ja põnev. Mitu jalgu värisema panevat jõeületust ning palju kivide otsas ronimist. Peale piirivalve punkti läbimist (viibime ju piiritsoonis) ootas ees juba autotee. Lonkisime seljakottidega ja endiselt vihmasajus ning jõudsime välja kauaoodatud punkti, kus sai külma õlut ja shaslõkki, mida olime hästi kaua oodanud. Kella viieks vuras ette juba tuttav buss, et viia meid tagasi Teskoli Dünamo baasi laagrisse. õhtul saime saunas vihma niiskuse endast välja higistada ja väsinult magama pugeda.

Täna hommikul toimus viimane infotund. Jaan õnnitles isiklikult kõiki Elbruse tippu jõudnuid (Rene, Taimar, Kristian, Ene, Monika A, Airi, Kristjan Kull, Raido, Alar ja ä Azimuti matkajat) ja rääkis meile lõpetuseks loo ühest varasemal reisil olnud noorest tüdrukust, kel oli nii kahju mägedest lahkuda, et oli lausa nutma puhkenud. Usun, et kõigil, kes sellel reisil viibisid, on kahju lahkuda ning nii mõnigi valab oma sisimas lahkumispisaraid