Selline alpinism mulle meeldib!
JK Alpinismiklubi korraldas reisi
Lenini (7134m) mäele Pamiiris
Tekst: Heiki Urbala
Foto: Jaan Künnap
01.jaanuar 2006
- Kohalikud makaronid osutuvad butafooriaks
- Esimesel hommikul lamba kõri kallale
- Alpinistide hauad
- Surma ei karda, aga elada tahaks küll
- Selleks korraks on minu tõus läbi
- Minejaid jääb järjest vähemaks
- Väljavõtted
“Selline alpinism mulle meeldib!” konstateeris Jaan Künnap eelmisel aastal pärast Elbruse tõusu hämaras baaris õlut lahti korkides. Peab tunnistama, et soov Elbruse järel ka mõnda karmimat mäge proovida küpses just siis, mitte nõlva peal telgis külmetades või tipus väsinult nina nuusates. Tahtmine mägedesse tagasi minna tekib tavaliselt ikka siis, kui sul on soe, kõht täis ja varbad pestud. Nii ka seekord. Säästan aga lugejaid tüütutest kirjeldustest selle kohta, kuidas ma terve aasta iga päev arvutist Pik Lenina pilti vaatasin ja ennast sinna tippu mõtlesin.
Niisiis. Kesk-Aasia, Kõrgõztan, Alai mäeahelik, Pik Lenina, 7134meetrit. Maagilised numbrid. Jaan Künnapi sõnade kohaselt “viis Elbrust”. Kuidas kirjeldada kirjeldamatut? Hunnik mahajoostud kilomeetreid ja internetis surfatud tunde hiljem istun viimaks Moskva rongis. Ärasaatjad on meid “õnnistanud” kümne õlle, kahe viina ja ühe suitsupekikamakaga. Saame teada, kuidas Erkki kakskümmend aastat tagasi vene sõjaväes 60 meetri sügavusel tuukrina suitsu tegi, degusteerime restoranvagunis pakutavaid napse ja olemegi sujuvalt Moskvas.
2600 rubla vaesemana jõuame taksobussiga sheremetjevo II lennujaama. Lennuki laest tilgub vett ja minu kahe tüseda pinginaabri nina otsast higi. Istume Moskva-Bishkeki lennuki turistiklassis. Väljas on 30 soojakraadi. Minul on jalas eriti soojad mägironimissaapad ja üll paks sulejope, mis ülekaalukilode vähendamiseks sai selga veetud. Kolm eriti väljavalitut meie hulgast istuvad kogunisti äriklassi istmetel – ilmselt lennuki kaalujaotuse huvides. Neil õnnestub saada Aeroflotilt mälestuseks pakike, mis sisaldab kõrvatroppe, “toredaid” siniseid Aerofloti sokke, kingalusikat, pähkleid jms. Vastukingitusena hävitavad meie mehepojad äriklassis tasuta pakutavast alkoholihulgast aukartustäratava koguse. Bishkek-Oshi lennuliinil maksame juba kenakese summa ülekaalu eest: 180 dollarit kogu kamba peale.
Ühe öö peatume Oshis hostelilaadses majutusasutuses. Enne siirdume aga turule ekspeditsiooni provianti ostma. Olen ennast ette valmistanud Kesk-Aasia kõrgeteks mägedeks, kuid mitte turul käimiseks. Meeletu palavus, igal pool valitsev räpasus ja trügimine tõukavad mind sõna otseses mõttes jalust. Jätan kauplemise teiste hooleks ja otsin meile 20 SOMi (kohalik rahaühik) eest kärumehe. Võimatu on sõnadega edasi anda seda tossu väljaajavate autode, hõiklevate kaupmeeste, näljaste koerte ja veel näljasemate laste tekitatud melu, mis paneb pea ringi käima ja valutama. Peas vasardab ainult üks mõte – kiiremini ära siit! Saame kuidagi oma toidud auto peale ja turult minema. Kiirustamine annab muidugi hiljem tunda, näiteks liiga vähe kaasa ostetud kohvi näol. Ja kohalikud makaronid osutuvad butafooriaks, mis keetes sulavad “ilusaks” ühtlaseks massiks ning maitsevad nagu veega segatud jahu.
Vestluses kohalikega tuvastame, et elupõletamine Oshis on odav! Pool liitrit viina u 10 Eesti krooni. Tund aega kohaliku kaunitariga 50 krooni. Loobume siiski lihalikest lõbudest ja sätime ennast järgmisel hommikul 230 km pikkusele teekonnale Lenini jalamile Atshik-Tashi nimelise oru poole. Tee on hull – igas mõttes. Teekatte valmimisel on oma jõud ühendanud kohalikud kariloomad ja ilmselgelt ülekaalus olevad raskeveokid Hiina poole sõitvate metallikoormatega. Tulemus on see, et üks suuremaid kohalikke automagistraale näeb välja nagu vanaema kartulimaa, ja seda kõike u 4000 m kõrgusel mägedes. Pideva rappumise tulemusena KamAZi sisemuses tekib meie reisiseltskonnal tunne, nagu oleksime segumasina trumlis koos seljakottide, kirkade, arbuuside ja katkiläinud ketshupipudelitega. Pärast kaheksatunnist kloppimist jõuame Atshik-Tashi jõe äärde: meie autojuht Slavik on teinud tublit tööd. Lenin paistab!
Jõel puudub loomulikult sild, kuid meie eriotstarbelisele KamAZile ei näi see probleeme tekitavat.
Vastuvõtt baaslaagris on soe ja märg. Ühelt poolt nullilähedane temperatuur ja rahesegune vihm, teisalt aga meid vastu võtvate karjuste rõõmsad näod. Karjused aitavad meil kogu tavaari uskumatult kiiresti jurtasse laadida.
Lehekülje algusesse
Esimene hommik Leninil algab lamba kõri läbilõikamisega. Seda teevad küll karjused, mitte meie. Lambast saab meie lõunasöök. Pean siinkohal kohe ära ütlema, et otsustasin juba enne reisi kohalike toidust loobuda. Ikka selleks, et mitte veeta tervet reisi mäeveerul kükitades. Ja see tarkus peab paika, mis nähtub ka edaspidisest sündmuste käigust. Kuid ärgem tormakem sündmustest ette, vaid liikugem ikka koos nendega – käesolevaks hetkeks on järg jõudnud Eesti- Kõrgõzstani jalgpallikohtumiseni.
Lahing kohalike karjustega on kõva. Meie meeskonna olukorra muudab muidugi raskemaks asjaolu, et oleme 3500 meetri kõrgusel veetnud vaid ühe öö. Seetõttu on ka joosta raske ning kõik hingeldavad juba pärast paari jooksusammu. Raskes pallilahingus õnnestub meil siiski ära tuua võit! Tulemus 6:4 meie kasuks. Pärast sõpruskohtumist istume jurta ees ja kuulame Pille pajatusi sellest, kuidas ühel naisterahval olla kõhust kaks Kellukese (siis limonaadi) pudelit leitud. Sellele järgneb muidugi põhjalik arutelu, kuidas selline asi küll võimalikuks osutus.
Saadame satelliittelefoniga Eestisse esimese sõnumi kohalejõudmisest. Õrnahingeliste rühmaliikmete tungival palvel saab sõnum lihtne ja lakooniline. Kulutame sellele 14 dollarit – kõneminut naaberlaagri satelliittelefoniga maksab neli dollarit.
Lehekülje algusesse
Esimene aklimatiseerumise tõus algab sellega, et Jaan näitab meile orus paistvaid alpinistide haudu. Kuskil künkaveerul on kividest laotud vene tähed 'VDV', mis tähistavad Leninilt laskumisel hukkunud eriväelaste haudu, teises kohas ristid venelaste esimese Lenini naisekspeditsiooni hukkunud liikmetele jne. Paistab, et surm on siin mäel tihe külaline ja kaaslane – iga väiksemgi eksimus võib tuua kaasa sinu matmise siia mäejalamile... Sellise “positiivse” tõdemusega asume teele.
Plaan on tõusta umbes 4000 meetri kõrgusele mäeharjale, mis asub oru servas. Tõus on kerge ja laskumine mööda moreeninõlva samuti. Ainult et päike kipub liiga tegema. Hoolimata päikesekreemist kaitsefaktoriga 40 põleb nahk punaseks nagu peekon pannil.
Tõusu saame tehtud umbes 3,5 tunniga ning laskumisel võtab meid vastu Jaan, kes jätkab oma morbiidset tutvustusringkäiku ja näitab seekord mälestustahvlit, kus kolme hukkunud eesti alpinisti nimed.
Vägisi pealetikkuvat masendust aitab leevendada külaskäik rahvusvahelisse alpilaagrisse MAL mezdunarodnõi alpinistitseskii lager). Lood sellest, kuidas noor päästja ja instruktor Jaan Künnap selles laagris enesele paguneid teenis, kisuvad kaasa. Stiilinäitena alpinistide huumorisoonest olgu meenutatud lugu, kuidas MALi arst kutsus Jaani vigasaanud põlve uurides appi laagri nägusa kokaneiut – et Jaanil olevat sperma põlve löönud ja tohter ei saavat selle häda puhul aidata...
Pärast puhkepäeva, mis on meie viina- ja õllevarudele kerge põntsu pannud, asume teele esimesse laagrisse. Esialgu mööda teed, mis viib oru lõpus asuva baaslaagrini. Rada kulgeb sibulaväluks kutsutud oru põhjas. Sibulaid on siin tõesti palju. Korjame enesele õhtusöögiks korraliku pundi. Tõus läheb libedasti ja naljad lendavad uljalt rivi ühest servast teise. Paar puhkepeatust ja olemegi rändajate kurul.
Vaade, mis siit Lenini liustikule avaneb, on nii grandioosne, et ei oska seda millegi varemnähtuga võrrelda. Midagi nii suurejoonelist ja ilusat pole ma oma elus varem näinud – sügavsinised toonid läbisegi pruunikaslilla ja sügavmustaga. Jää, mis sulades on moodustanud kõige uskumatumaid kujundeid, seguneb servades moreeniga. Kõik see moodustab justkui ühe suure etenduse dekoratsiooni ja meie oleme selles etenduses väiksed osalised. Umbes sama suured nagu tolmukübemed teatris, sest mägi tundub kolossaalselt suur. Väike hirm poeb naha vahele siis, kui Borja näitab, kus umbes asub esimene laager. Teha pole aga midagi, tagasi pöörduda on juba hilja. Nii et vapralt edasi.
Nõlv, mis viib Rändajate kurust alla liustiku serva juurde, on järsk. Olen võtnud kaasa kaks paari saapaid – ühed vanad lääpatallatud Salomoni poolmadalad pehme tallaga käimad ja teised uued jäiga tallaga Millet, millega esimesest laagrist edasi minna. Tunnen end oma Salomonides sellel rajal pehmelt öeldes ebakindlalt. Igatsen hoopis kojujäänud Garmonti saabaste vibramtaldu ja kõrget säärt, mis jalga toetaks. Ei lohuta ka teadmine, et kohalikud kandjad läbivad seda rada kummikutes.
Kuidagi saan liustiku alla välja. Palavus tapab. Jaani soovitusel oleme teinud enesele “trenni mõttes” võimalikult rasked kotid ning juba vaatab osade grupiliikmete nägudelt vastu väsimus. Selle tõusu eesmärk on viia esimesse laagrisse telgid ja toit tipu vallutamiseks. Kirun mõttes kogu treeningut ja kalkuleerin, kui palju oleks läinud maksma varustuse ülestransportimine kohaliku hobuse seljas.
Lehekülje algusesse
Rivi venib pikemaks. Johan on väleda hirvena juba kusagil liustiku lõpus, Pillel, Erkkil ja Kristiinal läheb aga viimane osa väga visalt. Sätin ennast igaks juhuks rivi keskele – ehk on kellelgi abi vaja? Umbes samal hetkel kuulengi Raimo üsna pahast häält: “Kuhu te kihutate?”.
Selgub, et mõnel matkaseltskonna liikmel ei kulge aklimatiseerumine nii hästi kui ülejäänutel, ja seetõttu läheb neil ka tõus väga aeglaselt. Karjun Aivile ja Kaidole, et nad kinni peaks, nemad omakorda edastavad teate Borissile ja lõpuks saame rivi seisma.
Tühjendame Erkki ja Pille kotid kergemaks, jagades kamba peale ära kõik raske, mis neil vähegi kaasas on. Meie eesmärk on ju ikkagi ühiselt esimesse laagrisse jõuda. Nüüd hakkab koti raskus ka minu õlgu rõhuma, tunnen, et lõputult sellise kandamiga ei kõnni. Vaatan kella. Kõrguse järgi peaksime kohal olema. Altimeeter näitab 4200. Oleme umbes kaheksa tundi teel olnud. Kõik on väsinud.
Lähme Borissiga kahekesi ees. Rivi venib jälle pikaks, aga kohe peaksime kohal olema. Näen juba vaimusilmas, kuidas telgi üles sean ja kisselli priimusele sätin. Selle meeldiva mõtte katkestab Borja, kes minu ees läbi lumesilla kukub. Liustiku loetakse lihtsalt ületatavaks, seepärast ei kõnnita ka köies. Instinktiivselt kraban Borja seljakotist kinni ning õnneks saab teine osavalt jalad vastu prao serva. Ulatan kaaslasele käe, et ta välja tõmmata. Borja laseb kotirihmad lahti, kuid kätt mulle ei anna. Ilmselt seepärast, et kardab mindki prakku tõmmata. Kõrvalt paistab 40-50 meetrit tumedat jäist sügavikku. Tirin Borja koti prao servale ja lõpuks ka mehe enda. Adrenaliin lööb sooja lainena pähe. Vedas! Lööme käed plaksuga kokku. Huuuh. Surma ma ei karda, aga elada tahaks küll. Sellistel hetkedel tunned seda väga selgelt. Teised tagantpoolt tulijad pole meie seiklust märganud ning meie ei hakka ka asjatult praalima. Klopime ennast lumest puhtaks ja sammume edasi. Viimaks olemegi laagris, kindlal pinnal. Lõpp pragudel ja lumesildadel.
Teen telgiplatsi. Panen telgi üles. Kaido ja Erkki aitavad jõudumööda kaasa. Oleme ikka päris läbi. Esimest korda hakkan endas kahtlema. Jõudu on, aga tahtmist pole. Tunnen, et tunne pole kuidagi õige. Pole seda rõõmu, mis oli Elbruse nõlval. Tunnen, et ma pole moraalselt selle mäe jaoks valmis. Siin sünnib ka otsus, et see aasta pole minu aasta. See on kurb tunne. Poen magamiskotti ja üritan magada. Erkki, kes muidu norskab mõistlikkuse piires, annab sellel ööl tõelise etenduse. Korisevad, vilistavad ja puristavad helid annavad mõõtmetelt välja tõelise sümfoonia, seda nii helide tugevuselt kui ka rohkuselt. Hommikul selgub ka põhjus – Erkkil on õnnestunud selle lühikese ajaga saada põskkoopapõletik. Nuuskab verd, nii et taskurätik lirtsub.
Lehekülje algusesse
Laskumine baaslaagrisse läheb hulga libedamalt kui tõus. Kui üles jõudsime 8,5 tunniga, siis all oleme juba neljaga. Jaan on katnud meile õue tõelise pidulaua: lahtilõigatud arbuusid ja melonid läbisegi külma õlle ja muu paremaga, millest “üleval” unistasime. Noolin õlle kõrvale veidike kohalikult turult ostetud kala ja tulemus on käes. Suurema osa ajast pärast pidusööki veedan kempsus. See otsustab kõik. Ütlen Erkkile, et olen otsustanud mitte üles minna. Erkki, kelle põsekoobastes käib tõeline möll, teeb sama otsuse. Kogu ülejäänud rühm sätib ennast viimasele aklimati tõusule. Sest see tõus pole enam mingi nali – plaan näeb ette tõusu 6100 meetri kõrgusele III laagrisse.
Viipame Erkkiga kurvalt seljakottide all kössis kaaslastele ja juba nad kaovadki küngaste taha.
Selgub, et laisklemine on raske töö. Tagasisõiduni on aega kaks nädalat ja kujutan vaimusilmas juba ette, kuidas me Erkkiga jurtas ennast selle ajaga lapikuks magame. Teise päeva õhtul, parasjagu siis, kui meil on juba nii igav, et võistleme selles, kumb jaksab kauem mitte ühtegi liigutust teha, kuuleme õuest kabjaplaginat ja paari eestikeelset vandesõna. No nii. Jurta uksele vaarub näost valge Kaido, kelle kohalikud kandjad on 80 dollari eest hobusega alla transportinud. Kaido ainult mõmiseb meie küsimuste peale ja vajub jurta põrandale sirakile. Keedame kiire tee ja pudru. Vaikselt hakkab Kaido suust pudenema üksikuid lauseid selle kohta, mis temaga vahepeal juhtus.
Selgub, et kõhuhäda läks esimeses laagris nii hulluks, et need kaks päeva, mis Kaido üleval veetis, vaakus ta minestamise ja ärkveloleku piiril. Ja veetis suurema osa ajast moreenikuhilate vahel kükitades. Selge see, et kusagil 4200 meetri kõrgusel, kus lumi maas ja temperatuur paar kraadi miinust koos külma tuulega, pole see miski meeldiv ajaveetmisviis. Eestis ehitusettevõtjana leiba teeniv Kaido pidanud salamisi isegi plaani enesele kividest, paarist lauajupist ja sulekinnastest korralik WC-pott ehitada. Mõte päädis aga sellega, et vaene Kaido ei jaksanud ennast isegi kükitamiseks telgist välja ajada. Selles olukorras võttis Jaan vastu ainuõige otsuse ja kauples pooleldi meelemärkusetu Kaido hobuse peale. Edasist mäletab Kaido ainult lünklikult. See, kuidas hobune üle pragude hüpates tagumisi jalgu pidi prakku vajus, jääb mehele ilmselt meelde teise sünnipäevana. Siinkohal tuleb meelde seegi, kuidas esimese tõusu ajal keeldus Kaido kuru serval turnivaid hobuseid filmimast, pidades seda vaatepilti liiga räigeks. Nüüd oli Kaido ise see, kes sai seda filmi läbi oma isiklike silmade hobuse seljas istudes salvestada. Polnud mingi meeldiv elamus, jääb Kaido oma meeletut ratsasõitu kirjeldades tagasihoidlikuks.
Lehekülje algusesse
Veel paar päeva passimist, ja ka kogu ülejäänud rühm on all tagasi. Selgub, et Pillel, Kristiinal, Aivil, Borjal, Johanil ja Raimol on III laagris käidud. Ja kolm rühma naisliiget olid korraga Razdelnaja tipus. Jaani sõnul ajalooline hetk. Vaene Üllar aga sai hambajuurepõletiku, mille Pille meie kõigi silme all skalpelliga rahulikult lahti lõikab. Ka Üllaril jääb aklimatt poolikuks ja tipp tegemata. Järjest vähemaks jääb neid, kes minna saavad. Aga selline on juba kord elu mägedes. Ei loe ainult füüsiline ettevalmistus ega ka see, et oled moraalselt valmis. Selleks, et tippu tõusta, on vaja ka natuke õnne.
Sellest, kuidas tipus käimine välja näeb, saab kirjutada meie rühmast ainult Johan Kütt, 22-aastane lenduriks õppiv noor mees. Jaani sõnul ilmselt noorim eestlane, kes Lenini tipus käinud. Jaan ise pidi selleks, et sinna jõuda, oma sõnul enne 15 aastat alpinismiga tegelema. Täna saan ma aru, miks see nii on. Ei piisa sellest, kui sul on reisi jaoks tagataskust võtta 20 000 krooni, ka mitte sellest, et sul on maailmatasemel varustus, ja sellest, et oled nõus tervet oma puhkust alpinismile pühendades kuu aega telgis magama. Ei piisa ka ainult õnnest. Vaja on miljoni pisiasja klappimist – alates söögist ning lõpetades ilma ja veel pagan teab millega. Seepärast ongi nii vähe neid inimesi, kes saavad rääkida, mis tunne on tipus olla.
Seda, et Johan tipus ära käis, saan teada alles Eestis. Jurtas kümme päeva järjest lae vaatamine tekitas meis Erkkiga sellise tülgastuse lebamise vastu, et olime hea meelega nõus maksma kumbki 50 dollarit, saamaks ühe isehakanud mägitaksojuhiga tagasi Oshi ja sealt edasi Eestisse. Kui tagasiteel Bishkeki lennujaamas kuulen, et Eestis on Copterline kopter alla kukkunud, saan lõplikult aru, miks siiski nii paljudele inimestele mägedes käia meeldib. Aga teile ma seda ei ütle. Käige ise ära, siis saate teada!
Lehekülje algusesse
VÄLJAVÕTTED:
*Elupõletamine Oshiss on odav - pool liitrit viina u 10 Eesti krooni, tund aega kohaliku kaunitariga 50 krooni. Loobume siiski lihalikest lõbudest ja sätime ennast järgmisel hommikul 230 km pikkusele teekonnale Lenini jalamile Atshik-Tashi nimelise oru poole.
*Teekatte valmimisel on oma jõud ühendanud kohalikud kariloomad ja ilmselgelt ülekaalus olevad raskeveokid Hiina poole sõitvate metallikoormatega – nii näebki üks suuremaid kohalikke automagistraale välja nagu vanaema kartulimaa, ja seda kõike u 4000 m kõrgusel mägedes.
*Paistab, et surm on siin mäel tihe külaline ja kaaslane – iga väiksemgi eksimus võib endaga kaasa tuua olukorra, et sind maetakse siia mäe jalamile. Sellise “positiivse” tõdemusega asume teele.
*Ulatan Borjale käe, et ta välja tõmmata, Borja laseb kotirihmad lahti, kuid kätt ei anna – ilmselt kardab mindki prakku tõmmata. Kõrvalt paistab 40-50 meetrit tumedat jäist sügavikku.
*Sellest, kuidas tipus käimine välja näeb, saab kirjutada meie grupist ainult Johan Kütt, 22-aastane lenduriks õppiv noor mees. Jaan Künnapi sõnul ilmselt noorim eestlane, kes Lenini tipus käinud.
*Ei piisa ainult sellest, et sul on reisi jaoks tagataskust võtta 20 000 krooni, ka mitte sellest, et sul on maailmatasemel varustus, ja sellest, et oled nõus tervet oma puhkust alpinismile pühendades kuu aega telgis magama.
Lehekülje algusesse
Niisiis. Kesk-Aasia, Kõrgõztan, Alai mäeahelik, Pik Lenina, 7134meetrit. Maagilised numbrid. Jaan Künnapi sõnade kohaselt “viis Elbrust”. Kuidas kirjeldada kirjeldamatut? Hunnik mahajoostud kilomeetreid ja internetis surfatud tunde hiljem istun viimaks Moskva rongis. Ärasaatjad on meid “õnnistanud” kümne õlle, kahe viina ja ühe suitsupekikamakaga. Saame teada, kuidas Erkki kakskümmend aastat tagasi vene sõjaväes 60 meetri sügavusel tuukrina suitsu tegi, degusteerime restoranvagunis pakutavaid napse ja olemegi sujuvalt Moskvas.
2600 rubla vaesemana jõuame taksobussiga sheremetjevo II lennujaama. Lennuki laest tilgub vett ja minu kahe tüseda pinginaabri nina otsast higi. Istume Moskva-Bishkeki lennuki turistiklassis. Väljas on 30 soojakraadi. Minul on jalas eriti soojad mägironimissaapad ja üll paks sulejope, mis ülekaalukilode vähendamiseks sai selga veetud. Kolm eriti väljavalitut meie hulgast istuvad kogunisti äriklassi istmetel – ilmselt lennuki kaalujaotuse huvides. Neil õnnestub saada Aeroflotilt mälestuseks pakike, mis sisaldab kõrvatroppe, “toredaid” siniseid Aerofloti sokke, kingalusikat, pähkleid jms. Vastukingitusena hävitavad meie mehepojad äriklassis tasuta pakutavast alkoholihulgast aukartustäratava koguse. Bishkek-Oshi lennuliinil maksame juba kenakese summa ülekaalu eest: 180 dollarit kogu kamba peale.
Kohalikud makaronid osutuvad butafooriaks
Osh rabab meid 40-kraadise kuumusega. Maailma üks vanemaid linnu (kohalike jutu järgi ligi 3000 aastat vana) võtab meid vastu nõukogudeaegse arhitektuuri ja tolmuse KamAZiga, mis peab meid sõidutama 230 km kaugusele Lenini jalamile.Ühe öö peatume Oshis hostelilaadses majutusasutuses. Enne siirdume aga turule ekspeditsiooni provianti ostma. Olen ennast ette valmistanud Kesk-Aasia kõrgeteks mägedeks, kuid mitte turul käimiseks. Meeletu palavus, igal pool valitsev räpasus ja trügimine tõukavad mind sõna otseses mõttes jalust. Jätan kauplemise teiste hooleks ja otsin meile 20 SOMi (kohalik rahaühik) eest kärumehe. Võimatu on sõnadega edasi anda seda tossu väljaajavate autode, hõiklevate kaupmeeste, näljaste koerte ja veel näljasemate laste tekitatud melu, mis paneb pea ringi käima ja valutama. Peas vasardab ainult üks mõte – kiiremini ära siit! Saame kuidagi oma toidud auto peale ja turult minema. Kiirustamine annab muidugi hiljem tunda, näiteks liiga vähe kaasa ostetud kohvi näol. Ja kohalikud makaronid osutuvad butafooriaks, mis keetes sulavad “ilusaks” ühtlaseks massiks ning maitsevad nagu veega segatud jahu.
Vestluses kohalikega tuvastame, et elupõletamine Oshis on odav! Pool liitrit viina u 10 Eesti krooni. Tund aega kohaliku kaunitariga 50 krooni. Loobume siiski lihalikest lõbudest ja sätime ennast järgmisel hommikul 230 km pikkusele teekonnale Lenini jalamile Atshik-Tashi nimelise oru poole. Tee on hull – igas mõttes. Teekatte valmimisel on oma jõud ühendanud kohalikud kariloomad ja ilmselgelt ülekaalus olevad raskeveokid Hiina poole sõitvate metallikoormatega. Tulemus on see, et üks suuremaid kohalikke automagistraale näeb välja nagu vanaema kartulimaa, ja seda kõike u 4000 m kõrgusel mägedes. Pideva rappumise tulemusena KamAZi sisemuses tekib meie reisiseltskonnal tunne, nagu oleksime segumasina trumlis koos seljakottide, kirkade, arbuuside ja katkiläinud ketshupipudelitega. Pärast kaheksatunnist kloppimist jõuame Atshik-Tashi jõe äärde: meie autojuht Slavik on teinud tublit tööd. Lenin paistab!
Jõel puudub loomulikult sild, kuid meie eriotstarbelisele KamAZile ei näi see probleeme tekitavat.
Vastuvõtt baaslaagris on soe ja märg. Ühelt poolt nullilähedane temperatuur ja rahesegune vihm, teisalt aga meid vastu võtvate karjuste rõõmsad näod. Karjused aitavad meil kogu tavaari uskumatult kiiresti jurtasse laadida.
Lehekülje algusesse
Esimesel hommikul lamba kõri kallale
Siinkohal oleks ilmselt paslik tutvustada ka meie reisiseltskonda. Ekspeditsiooni juhiks on Eesti üks kogenumaid alpiniste Jaan Künnap. Kõiki tema aurahasid ja tiitleid pole mõtet üles lugeda. Piisab teadmisest, et ta on käinud viis korda Lenini tipus ja omab ihaldusväärset lumeleopardi tiitlit. Tähtsuselt liige nr 2 on kindlasti grupi arst Pille: kirurg Mustamäe haiglast, kelle noa alt käivad läbi haigete eestlaste kopsud ja maksad. Nr 3 on Borja, instruktor ja meie tõusu juht ning Jaani parem käsi. Saab aru heast naljast, aga mitte eesti keelest. Eestis on kõrgema klassi keevitaja. Siis Johan ja Üllar. Esimene rühma kõige noorem, teine kõige jutukam. Seda, et alpinism pole ainult meeste ala, tõestavad kaks rühma naisliiget Kristiina ja Aivi. Mõlemad asjalikud ja tõsised tegijad. Et paadis/jurtas poleks ainult tõsised inimesed, on kaasas veel Raimo ja Kaido, Erkki ja Heiki. Esimesed kaks rohkem spordiinimesed, viimased kaks nalja- ja napsumehed.
Esimene hommik Leninil algab lamba kõri läbilõikamisega. Seda teevad küll karjused, mitte meie. Lambast saab meie lõunasöök. Pean siinkohal kohe ära ütlema, et otsustasin juba enne reisi kohalike toidust loobuda. Ikka selleks, et mitte veeta tervet reisi mäeveerul kükitades. Ja see tarkus peab paika, mis nähtub ka edaspidisest sündmuste käigust. Kuid ärgem tormakem sündmustest ette, vaid liikugem ikka koos nendega – käesolevaks hetkeks on järg jõudnud Eesti- Kõrgõzstani jalgpallikohtumiseni.
Lahing kohalike karjustega on kõva. Meie meeskonna olukorra muudab muidugi raskemaks asjaolu, et oleme 3500 meetri kõrgusel veetnud vaid ühe öö. Seetõttu on ka joosta raske ning kõik hingeldavad juba pärast paari jooksusammu. Raskes pallilahingus õnnestub meil siiski ära tuua võit! Tulemus 6:4 meie kasuks. Pärast sõpruskohtumist istume jurta ees ja kuulame Pille pajatusi sellest, kuidas ühel naisterahval olla kõhust kaks Kellukese (siis limonaadi) pudelit leitud. Sellele järgneb muidugi põhjalik arutelu, kuidas selline asi küll võimalikuks osutus.
Saadame satelliittelefoniga Eestisse esimese sõnumi kohalejõudmisest. Õrnahingeliste rühmaliikmete tungival palvel saab sõnum lihtne ja lakooniline. Kulutame sellele 14 dollarit – kõneminut naaberlaagri satelliittelefoniga maksab neli dollarit.
Lehekülje algusesse
Alpinistide hauad
Esimene aklimatiseerumise tõus algab sellega, et Jaan näitab meile orus paistvaid alpinistide haudu. Kuskil künkaveerul on kividest laotud vene tähed 'VDV', mis tähistavad Leninilt laskumisel hukkunud eriväelaste haudu, teises kohas ristid venelaste esimese Lenini naisekspeditsiooni hukkunud liikmetele jne. Paistab, et surm on siin mäel tihe külaline ja kaaslane – iga väiksemgi eksimus võib tuua kaasa sinu matmise siia mäejalamile... Sellise “positiivse” tõdemusega asume teele.
Plaan on tõusta umbes 4000 meetri kõrgusele mäeharjale, mis asub oru servas. Tõus on kerge ja laskumine mööda moreeninõlva samuti. Ainult et päike kipub liiga tegema. Hoolimata päikesekreemist kaitsefaktoriga 40 põleb nahk punaseks nagu peekon pannil.
Tõusu saame tehtud umbes 3,5 tunniga ning laskumisel võtab meid vastu Jaan, kes jätkab oma morbiidset tutvustusringkäiku ja näitab seekord mälestustahvlit, kus kolme hukkunud eesti alpinisti nimed.
Vägisi pealetikkuvat masendust aitab leevendada külaskäik rahvusvahelisse alpilaagrisse MAL mezdunarodnõi alpinistitseskii lager). Lood sellest, kuidas noor päästja ja instruktor Jaan Künnap selles laagris enesele paguneid teenis, kisuvad kaasa. Stiilinäitena alpinistide huumorisoonest olgu meenutatud lugu, kuidas MALi arst kutsus Jaani vigasaanud põlve uurides appi laagri nägusa kokaneiut – et Jaanil olevat sperma põlve löönud ja tohter ei saavat selle häda puhul aidata...
Pärast puhkepäeva, mis on meie viina- ja õllevarudele kerge põntsu pannud, asume teele esimesse laagrisse. Esialgu mööda teed, mis viib oru lõpus asuva baaslaagrini. Rada kulgeb sibulaväluks kutsutud oru põhjas. Sibulaid on siin tõesti palju. Korjame enesele õhtusöögiks korraliku pundi. Tõus läheb libedasti ja naljad lendavad uljalt rivi ühest servast teise. Paar puhkepeatust ja olemegi rändajate kurul.
Vaade, mis siit Lenini liustikule avaneb, on nii grandioosne, et ei oska seda millegi varemnähtuga võrrelda. Midagi nii suurejoonelist ja ilusat pole ma oma elus varem näinud – sügavsinised toonid läbisegi pruunikaslilla ja sügavmustaga. Jää, mis sulades on moodustanud kõige uskumatumaid kujundeid, seguneb servades moreeniga. Kõik see moodustab justkui ühe suure etenduse dekoratsiooni ja meie oleme selles etenduses väiksed osalised. Umbes sama suured nagu tolmukübemed teatris, sest mägi tundub kolossaalselt suur. Väike hirm poeb naha vahele siis, kui Borja näitab, kus umbes asub esimene laager. Teha pole aga midagi, tagasi pöörduda on juba hilja. Nii et vapralt edasi.
Nõlv, mis viib Rändajate kurust alla liustiku serva juurde, on järsk. Olen võtnud kaasa kaks paari saapaid – ühed vanad lääpatallatud Salomoni poolmadalad pehme tallaga käimad ja teised uued jäiga tallaga Millet, millega esimesest laagrist edasi minna. Tunnen end oma Salomonides sellel rajal pehmelt öeldes ebakindlalt. Igatsen hoopis kojujäänud Garmonti saabaste vibramtaldu ja kõrget säärt, mis jalga toetaks. Ei lohuta ka teadmine, et kohalikud kandjad läbivad seda rada kummikutes.
Kuidagi saan liustiku alla välja. Palavus tapab. Jaani soovitusel oleme teinud enesele “trenni mõttes” võimalikult rasked kotid ning juba vaatab osade grupiliikmete nägudelt vastu väsimus. Selle tõusu eesmärk on viia esimesse laagrisse telgid ja toit tipu vallutamiseks. Kirun mõttes kogu treeningut ja kalkuleerin, kui palju oleks läinud maksma varustuse ülestransportimine kohaliku hobuse seljas.
Lehekülje algusesse
Surma ei karda, aga elada tahaks küll
Ega midagi. Jalad kõhu alt välja ja edasi, sest enne pimedat tuleb esimesse laagrisse jõuda. Ikka umbes 45 minutit kõndimist ja siis kümme minutit puhkust, aga laager ei tee ülbelt seda nägugi, nagu hakkaksime kohale jõudma.Rivi venib pikemaks. Johan on väleda hirvena juba kusagil liustiku lõpus, Pillel, Erkkil ja Kristiinal läheb aga viimane osa väga visalt. Sätin ennast igaks juhuks rivi keskele – ehk on kellelgi abi vaja? Umbes samal hetkel kuulengi Raimo üsna pahast häält: “Kuhu te kihutate?”.
Selgub, et mõnel matkaseltskonna liikmel ei kulge aklimatiseerumine nii hästi kui ülejäänutel, ja seetõttu läheb neil ka tõus väga aeglaselt. Karjun Aivile ja Kaidole, et nad kinni peaks, nemad omakorda edastavad teate Borissile ja lõpuks saame rivi seisma.
Tühjendame Erkki ja Pille kotid kergemaks, jagades kamba peale ära kõik raske, mis neil vähegi kaasas on. Meie eesmärk on ju ikkagi ühiselt esimesse laagrisse jõuda. Nüüd hakkab koti raskus ka minu õlgu rõhuma, tunnen, et lõputult sellise kandamiga ei kõnni. Vaatan kella. Kõrguse järgi peaksime kohal olema. Altimeeter näitab 4200. Oleme umbes kaheksa tundi teel olnud. Kõik on väsinud.
Lähme Borissiga kahekesi ees. Rivi venib jälle pikaks, aga kohe peaksime kohal olema. Näen juba vaimusilmas, kuidas telgi üles sean ja kisselli priimusele sätin. Selle meeldiva mõtte katkestab Borja, kes minu ees läbi lumesilla kukub. Liustiku loetakse lihtsalt ületatavaks, seepärast ei kõnnita ka köies. Instinktiivselt kraban Borja seljakotist kinni ning õnneks saab teine osavalt jalad vastu prao serva. Ulatan kaaslasele käe, et ta välja tõmmata. Borja laseb kotirihmad lahti, kuid kätt mulle ei anna. Ilmselt seepärast, et kardab mindki prakku tõmmata. Kõrvalt paistab 40-50 meetrit tumedat jäist sügavikku. Tirin Borja koti prao servale ja lõpuks ka mehe enda. Adrenaliin lööb sooja lainena pähe. Vedas! Lööme käed plaksuga kokku. Huuuh. Surma ma ei karda, aga elada tahaks küll. Sellistel hetkedel tunned seda väga selgelt. Teised tagantpoolt tulijad pole meie seiklust märganud ning meie ei hakka ka asjatult praalima. Klopime ennast lumest puhtaks ja sammume edasi. Viimaks olemegi laagris, kindlal pinnal. Lõpp pragudel ja lumesildadel.
Teen telgiplatsi. Panen telgi üles. Kaido ja Erkki aitavad jõudumööda kaasa. Oleme ikka päris läbi. Esimest korda hakkan endas kahtlema. Jõudu on, aga tahtmist pole. Tunnen, et tunne pole kuidagi õige. Pole seda rõõmu, mis oli Elbruse nõlval. Tunnen, et ma pole moraalselt selle mäe jaoks valmis. Siin sünnib ka otsus, et see aasta pole minu aasta. See on kurb tunne. Poen magamiskotti ja üritan magada. Erkki, kes muidu norskab mõistlikkuse piires, annab sellel ööl tõelise etenduse. Korisevad, vilistavad ja puristavad helid annavad mõõtmetelt välja tõelise sümfoonia, seda nii helide tugevuselt kui ka rohkuselt. Hommikul selgub ka põhjus – Erkkil on õnnestunud selle lühikese ajaga saada põskkoopapõletik. Nuuskab verd, nii et taskurätik lirtsub.
Lehekülje algusesse
Selleks korraks on minu tõus läbi
Kraamin kogu nodi kotti tagasi. Selleks korraks on minu tõus läbi. Olen oma otsuse teinud, aga esialgu jätan selle enda teada. Miski väike vedru hoiab minus siiski üleval võitmatu ja murdumatu machomehe lippu, kes tahab saavutada kuulsust ja au, kas või elu hinnaga.
Laskumine baaslaagrisse läheb hulga libedamalt kui tõus. Kui üles jõudsime 8,5 tunniga, siis all oleme juba neljaga. Jaan on katnud meile õue tõelise pidulaua: lahtilõigatud arbuusid ja melonid läbisegi külma õlle ja muu paremaga, millest “üleval” unistasime. Noolin õlle kõrvale veidike kohalikult turult ostetud kala ja tulemus on käes. Suurema osa ajast pärast pidusööki veedan kempsus. See otsustab kõik. Ütlen Erkkile, et olen otsustanud mitte üles minna. Erkki, kelle põsekoobastes käib tõeline möll, teeb sama otsuse. Kogu ülejäänud rühm sätib ennast viimasele aklimati tõusule. Sest see tõus pole enam mingi nali – plaan näeb ette tõusu 6100 meetri kõrgusele III laagrisse.
Viipame Erkkiga kurvalt seljakottide all kössis kaaslastele ja juba nad kaovadki küngaste taha.
Selgub, et laisklemine on raske töö. Tagasisõiduni on aega kaks nädalat ja kujutan vaimusilmas juba ette, kuidas me Erkkiga jurtas ennast selle ajaga lapikuks magame. Teise päeva õhtul, parasjagu siis, kui meil on juba nii igav, et võistleme selles, kumb jaksab kauem mitte ühtegi liigutust teha, kuuleme õuest kabjaplaginat ja paari eestikeelset vandesõna. No nii. Jurta uksele vaarub näost valge Kaido, kelle kohalikud kandjad on 80 dollari eest hobusega alla transportinud. Kaido ainult mõmiseb meie küsimuste peale ja vajub jurta põrandale sirakile. Keedame kiire tee ja pudru. Vaikselt hakkab Kaido suust pudenema üksikuid lauseid selle kohta, mis temaga vahepeal juhtus.
Selgub, et kõhuhäda läks esimeses laagris nii hulluks, et need kaks päeva, mis Kaido üleval veetis, vaakus ta minestamise ja ärkveloleku piiril. Ja veetis suurema osa ajast moreenikuhilate vahel kükitades. Selge see, et kusagil 4200 meetri kõrgusel, kus lumi maas ja temperatuur paar kraadi miinust koos külma tuulega, pole see miski meeldiv ajaveetmisviis. Eestis ehitusettevõtjana leiba teeniv Kaido pidanud salamisi isegi plaani enesele kividest, paarist lauajupist ja sulekinnastest korralik WC-pott ehitada. Mõte päädis aga sellega, et vaene Kaido ei jaksanud ennast isegi kükitamiseks telgist välja ajada. Selles olukorras võttis Jaan vastu ainuõige otsuse ja kauples pooleldi meelemärkusetu Kaido hobuse peale. Edasist mäletab Kaido ainult lünklikult. See, kuidas hobune üle pragude hüpates tagumisi jalgu pidi prakku vajus, jääb mehele ilmselt meelde teise sünnipäevana. Siinkohal tuleb meelde seegi, kuidas esimese tõusu ajal keeldus Kaido kuru serval turnivaid hobuseid filmimast, pidades seda vaatepilti liiga räigeks. Nüüd oli Kaido ise see, kes sai seda filmi läbi oma isiklike silmade hobuse seljas istudes salvestada. Polnud mingi meeldiv elamus, jääb Kaido oma meeletut ratsasõitu kirjeldades tagasihoidlikuks.
Lehekülje algusesse
Minejaid jääb järjest vähemaks
Veel paar päeva passimist, ja ka kogu ülejäänud rühm on all tagasi. Selgub, et Pillel, Kristiinal, Aivil, Borjal, Johanil ja Raimol on III laagris käidud. Ja kolm rühma naisliiget olid korraga Razdelnaja tipus. Jaani sõnul ajalooline hetk. Vaene Üllar aga sai hambajuurepõletiku, mille Pille meie kõigi silme all skalpelliga rahulikult lahti lõikab. Ka Üllaril jääb aklimatt poolikuks ja tipp tegemata. Järjest vähemaks jääb neid, kes minna saavad. Aga selline on juba kord elu mägedes. Ei loe ainult füüsiline ettevalmistus ega ka see, et oled moraalselt valmis. Selleks, et tippu tõusta, on vaja ka natuke õnne.
Sellest, kuidas tipus käimine välja näeb, saab kirjutada meie rühmast ainult Johan Kütt, 22-aastane lenduriks õppiv noor mees. Jaani sõnul ilmselt noorim eestlane, kes Lenini tipus käinud. Jaan ise pidi selleks, et sinna jõuda, oma sõnul enne 15 aastat alpinismiga tegelema. Täna saan ma aru, miks see nii on. Ei piisa sellest, kui sul on reisi jaoks tagataskust võtta 20 000 krooni, ka mitte sellest, et sul on maailmatasemel varustus, ja sellest, et oled nõus tervet oma puhkust alpinismile pühendades kuu aega telgis magama. Ei piisa ka ainult õnnest. Vaja on miljoni pisiasja klappimist – alates söögist ning lõpetades ilma ja veel pagan teab millega. Seepärast ongi nii vähe neid inimesi, kes saavad rääkida, mis tunne on tipus olla.
Seda, et Johan tipus ära käis, saan teada alles Eestis. Jurtas kümme päeva järjest lae vaatamine tekitas meis Erkkiga sellise tülgastuse lebamise vastu, et olime hea meelega nõus maksma kumbki 50 dollarit, saamaks ühe isehakanud mägitaksojuhiga tagasi Oshi ja sealt edasi Eestisse. Kui tagasiteel Bishkeki lennujaamas kuulen, et Eestis on Copterline kopter alla kukkunud, saan lõplikult aru, miks siiski nii paljudele inimestele mägedes käia meeldib. Aga teile ma seda ei ütle. Käige ise ära, siis saate teada!
Lehekülje algusesse
VÄLJAVÕTTED:
*Elupõletamine Oshiss on odav - pool liitrit viina u 10 Eesti krooni, tund aega kohaliku kaunitariga 50 krooni. Loobume siiski lihalikest lõbudest ja sätime ennast järgmisel hommikul 230 km pikkusele teekonnale Lenini jalamile Atshik-Tashi nimelise oru poole.
*Teekatte valmimisel on oma jõud ühendanud kohalikud kariloomad ja ilmselgelt ülekaalus olevad raskeveokid Hiina poole sõitvate metallikoormatega – nii näebki üks suuremaid kohalikke automagistraale välja nagu vanaema kartulimaa, ja seda kõike u 4000 m kõrgusel mägedes.
*Paistab, et surm on siin mäel tihe külaline ja kaaslane – iga väiksemgi eksimus võib endaga kaasa tuua olukorra, et sind maetakse siia mäe jalamile. Sellise “positiivse” tõdemusega asume teele.
*Ulatan Borjale käe, et ta välja tõmmata, Borja laseb kotirihmad lahti, kuid kätt ei anna – ilmselt kardab mindki prakku tõmmata. Kõrvalt paistab 40-50 meetrit tumedat jäist sügavikku.
*Sellest, kuidas tipus käimine välja näeb, saab kirjutada meie grupist ainult Johan Kütt, 22-aastane lenduriks õppiv noor mees. Jaan Künnapi sõnul ilmselt noorim eestlane, kes Lenini tipus käinud.
*Ei piisa ainult sellest, et sul on reisi jaoks tagataskust võtta 20 000 krooni, ka mitte sellest, et sul on maailmatasemel varustus, ja sellest, et oled nõus tervet oma puhkust alpinismile pühendades kuu aega telgis magama.
Lehekülje algusesse
Tagasi