"Te ei kujuta ettegi, KUI suur mägi see on," kordas Jaan Künnap Leninile
tõusta plaanivale grupile, kel kamba peale kogemuseks vaid paar Kilimanjarot
ja Mont Blanci, erinevaid matku ja pihutäis Elbrust.
Tal oli õigus. Me keegi ei kujutanud seda ette. Me ei kujutanud midagi ette.
Me ei kujutanud ette, mida tähendavad kaheksatunnised päevateekonnad laagrite
vahel raske seljakoti all. Me ei kujutanud ette Pamiiri igast-kandist-puhuvat
lõikavat tuult, millega meie hellitatud eurooplaseihud kuni lõpuni ära ei
harjunud. Me ei kujutanud ette valges pimeduses tekkivat lootusetust, nagu
tammuksid tundide kaupa paigal ja teel ei tulekski lõppu. Me ei kujutanud
ette ka võimalust, et keegi meist võib sel mäel oma isiklikule lõpmatusele
üsna lähedale jõuda.
Teekonna algus
Meie grupp on 9-liikmeline:
Jaan Künnap ise, Leivo Sepp, Boriss Musinski,
Aivo Nadel, Marko Kalve, Andrus Moor, Maarika Pähklemäe, Kaja Pino ja
ülelahe-vennasrahvast esindav
Tapani Koivisto. Leivo, Maarika ja
Aivoga oleme käinud eelmisel aastal koos Elbrusel, Borissi, Marko
ja Leivoga matkatehnika võistlustel, Marko ja Leivoga 24-tunni-rogainil.
Päris tundmatud on minule seega ainult Andrus ja Tapani, kui mitte lugeda
tutvuseks põgusat kohtumist Karula veskis kokkutulekul.Aga ees seisab 28
ühist päeva, nii et tutvumis- ja tüdimisaega on meil kõigil omavahel küll ja küll.
Esimene etapp viib rongitsi Tallinna Balti jaamast Moskva Leningradskii
vaksalisse. Moskva rong valmistab väikese pettumuse: kadunud on legendaarsed
klaasid metallist ümbrises, milles vanasti tshaid toodi. Nende asemel on
igavad valged eurokruusid raudteefirma logoga - kui kahju! Kui mina oleksin
selle firma turundusjuht, oleks üks mu esimesi korraldusi nostalgiliste
klaaside tagasitoomine vagunitesse...
Lennujaamas kohtume Elbruselt tulnud Jaaniga. Kuna rong jõuab Moskvasse
hommikul ning edasilend on alles õhtul, möödub esimene päev Sheremetjevo
lennujaama kõrval kaskede all peesitades. Enamik meist ei viitsi linna
peale kolama minna, sest ilm on lämmatav: Euroopas inimesi tappev
kuumalaine on ka Moskvasse jõudnud.
Omaette ooper on lennujaamas pagasiga. Lisatasuta võib reisija anda pagasisse
ainult 20 kilo, kuid loomulikult on meie grupil pagasit kõvasti rohkem. Kuna
ülekaalu kilo maksab rahvusvahelisel Moskva-Bishkek liinil 3 dollarit, tuleb
laostumise vältimiseks tublisti vaeva näha. Rasked saapad ja paksud püksid
jalga, jope selga... Seda kõike olukorras, kus väljas vähemalt 30 kraadi
sooja! Lisaks rändab taskutesse kogu metallikola, kisselli- ja pudrupakid
ning muud väikesemõõdulised, kuid suhteliselt rasked esemed. Kui pagasiametnik
mujale vaatab, sokutan jope prooviks kaalule - ja see näitab 9,5 kilo! Ent
kindlasti olen ma koos saabaste ja jopega ikkagi kergem kui mõnigi kaasreisija
oma suvekleidis...
Samuti täidetakse lennukisse kaasavõetav käsipagas kaalukamate asjadega, nii et
meie väikesed seljakotid muutuvad raskeks kui kivi. Kuidagi ei õnnestu seda
elegantse kergusega üle õla heita, nagu normaalsed lennureisijad oma kottidega
teevad...
Lisaks käsipagasi ja jopetaskutega manipuleerimisele tuleb tarvitusele ka
ekstreemsemad abinõud, maakeeli öeldes lihtsalt pettus. Nii ongi pagasi kaalumisel
ametis kogu grupp: Jaan püüab pagasiametnikuga mesijuttu ajada, Marko ja Aivo
sebivad suitsukatteks ja tähelepanu kõrvalejuhtimiseks tema ümber, Maarika
sahmerdab üle leti pileteid anda, mina kõõlun kaalu kõrval ning Leivo on oma
saapanina kaalu alla pistnud, et platvormi vajalikul hetkel kergitada.
Loomulikult on ka meie suured kotid niimoodi kaalule kuhjatud, et osad
neist vastu servi kinni kiiludes kilosid vähemaks muudavad... Sünnib
legend, et pärast kotikuhja kaalu fikseerimist ja ühe koti maha tõstmist
kaal vastupidi igasugustele füüsikaseadustele hoopis tõuseb - aga õnneks
ei pööra ametnikud anomaaliale tähelepanu. Võibolla on neil ka lihtsalt
ükskõik.
Moskva lennujaamas õnnestub trikk suurepäraselt, kuid Bishkekis on ametnikud
paraku teisest puust. Nende silmist sirab selge soov kas endale või oma
lennufirmale raha teenida ja ilmselgelt on nad alpinistide sulitempudega
harjunud. Kogu seltskond aetakse kaugele eemale, kotid sätitakse kaalule
korralikus kuhjas - ning fikseeritakse ülekaal ligi 30 kilo. Õnneks maksab
Kõrgõzstani siselennul ülekaalu kilo kolm korda vähem kui Moskva-Bishkek
liinil, aga meelsamini oleksime siiski ka selle maksmisest loobunud...
Lõigu algusesse
Lehekülje algusesse
Kõrgõzstan
Oshi linnas, mis elanike arvult on pisut suurem kui Tallinn ja Kõrgõzstanis
üks suuremaid linnu, majutume staadioni kõrval asuvasse - hotelli? motelli?
külalistemajja? -olgu, ütleme lihtsalt, et ehitisse. Ukse lukustamine käib
siin nii, et uks tõmmatakse väljastpoolt kinni, pistetakse käsi aknast sisse
ja keeratakse snepper kinni. Siis lükatakse aknapooled kokku ja käsitletakse
tuba turvaliselt suletuna. Avamine käib vastupidises järjekorras: käsi aknast
(loodetavasti ikka enda toa omast) sisse ja snepper lahti. Nojah. Aga pererahvas
on sõbralik ja Jaan on siin ju igal aastal peatunud...
Järgmisel päeval lähme Oshi turule toidukraami ostma. Jaguneme kaheks
ostuseltskonnaks, kellest kumbki kaupleb endale kärupoisi ostetava tavaari
vedamiseks, ja sukeldume idamaise turu kirevusse. Makaronid, konservid, jahu,
kondenspiim, riis, tatar, kommid, küpsised... Osturalli lõpuks oleme omadega
täiesti läbi ja kauplemisest kõriauguni tüdinud. Maandume kahte taksosse ning
sõidame kogu kotimajandusega staadionile tagasi.
Päev hiljem saame esimese idamaise kannatlikkuse õppetunni. Jaanile öeldakse,
et KAMAZ, mis peab meid Oshist Atshik Tashi viima, hilineb. Kui kaua? Kes seda
teab, vastatakse stoilise rahuga. Miks? Tal läheb kauem aega, kui ta algul
arvas. Kus auto praegu on? Mis tähtsust sellel on, siin teda ju igal juhul ei
ole. Millal tuleb? Tuleb siis kui tuleb!
Tõepoolest, kõik on nii lihtne ja loogiline, et loobume euroopalikust kärsitusest.
Tuleb siis kui tuleb, ütleme endale ning lõikame lahti järjekordse arbuusi. Nii
lähebki, et kuigi oleme plaaninud startida kaheksa-üheksa paiku ja valges kohale
jõuda, näitab kell juba keskpäeva, kui lõpuks minema saame. Teel teeme veel
turupeatuse viina-õlle ja muu eelmisel päeval ostmata jäänud kraami soetamiseks -
ning siis saab KAMAZi kong meie koduks järgmiseks kümneks tunniks.
Eriti hubane see kodu just ei ole, sest Pamiiri trakt, mida mööda roomavad
Hiinasse hiigelveokid vanametallikoormatega (ja kinnitamata andmetel tagasi
narkootikumidega), pole oma kvaliteedilt võrreldav Saksa kiirtee ega isegi
Via Balticaga. Auto tagumises otsas istujad põruvad teeaukudes peaaegu lakke.
Kõhulihaseid õpib kogu aeg pinges hoidma, ent sellest hoolimata saab juba mõne
tunni pärast selgeks väljendi "kops üle maksa" füüsiline tähendus. Ainus õnnelik
sellel etapil on Maarika, kel on õnnestunud end Moskva rongi tuuletõmbuses ränka
palavikku külmetada ning kes nüüd, antibiootikume kõrvuni täis topituna, terve
sõiduaja oma istmel õndsalt magab. Kuidas see tal õnnestub, jääb teistele küll
igaveseks mõistatuseks...
Lõigu algusesse
Lehekülje algusesse
Pamiir, Pamiir...
Kohale jõuame loomulikult pimedas ning seepärast avaneb vaade ümbruskonnale täies
ilus alles järgmisel hommikul. Lainelised rohetavad künkad nagu Teletupsude maal,
jõgi ja järvesilmad, mida lähemalt või kaugemalt piiravad kiviste tippudega mäed...
ja ühes küljes muidugi Lenin, meie reisi ülim sihtmärk, hiilgamas varahommikuse
päikese kiirtes kogu oma kõrguses ja laiuses... Esimest korda saame aru, et ta on
ikka tõepoolest suur.
Esimese päeva võtame rahulikult. Seame ennast jurtas sisse ning teeme jalutuskäigu
jõe äärde ja lähiümbruse küngastele. Kuna aga oleme 3600 meetri kõrgusel, ei ole
needki tegevused esialgu sugugi lihtsad.
Järgmisel päeval jaguneme gruppidesse ja teeme aklimatiseerumiseks radiaaltõusu
lähimal mäel (ca 4000m). Ülesminek on seal nagu ikka - algul rohi, siis moreen,
siis isegi natuke kaljut - aga alla saab tulla mööda moreenivoolu glisseerides.
Kaevud jalgadega liiva ja peente kivikeste sisse, sahistad väikese laviini liikuma
ja sõidad selle pinnal alla. Algul igavesti põnev ja tore... aga kestab poolteist
tundi ja lõpuks tekib tõsine igatsus sileda maa ja normaalse astumise järele, eriti
kuna allpool muutub vool õhemaks ja kivisemaks ning libisemine sellevõrra raskemaks.
Ja pidevalt keerutab üles peent punast tolmu, nii et alla jõudes oleme räpased nagu
tolmuahvid.
Meie - see tähendab ühte gruppi koosseisus Aivo, Andrus ja Maarika ning teist
koosseisus Leivo, Marko ja mina. Boriss on tema jaoks mõttetuna tunduva
radiaaltõusu asemel kaubelnud Jaanilt loa minna üksi esimesse laagrisse.
Tapani aga tunneb end nii halvasti, et jääb end jurtasse ravitsema.
Terviseprobleemide peale tagasi vaadates on algusest peale keegi meist pidevalt
tõbine. Rongis siruli jäänud Maarika toibus pärast baaslaagrisse jõudmist, kuid et
haigeolemisel tühja auku ei tekiks, haigestusid kohe Marko ja Tapani. Oli see KAMAZi
kongi akende avamisest tekkinud tuuletõmbus või Maarikalt saadud nakkus, kuid mõlemad
kurdavad kehva enesetunnet ja palavikku. Ka mina, kes ma olen säravat päikest usaldades
esimestel päevadel kergelt riides käinud, tunnen esimesse laagrisse mineku eelõhtul
nõrkust ja külmavärinaid ning söögiisu on täiesti null.
Söögi osas õnnetuseks on meid just sel, minu jaoks kõige põduramal õhtul ühe karjuse
poole külla kutsutud. Kohalik külalislahkus näeb ette külalistele pakutavat rohket
rasvarikast toitu: rasvatükkidega supp tshurpaa, keedetud lambamaks lödiseva
rasvakuhilaga ning lõpuks tõhus tükk lambaliha. Midagi söömata jätta loomulikult
ei tohi, see oleks ebaviisakas ja solvav. Kuidagimoodi topin endale sisse tshurpaa -
püüan sellest poolt küll minu kõrvale istuma sattunud Andrusele jagada, kuid kohalikud
selgitavad kohe, et ühest kausist tohivad süüa ainult abielus mees ja naine, nii et mul
pole pääsu. Maksa ja rasva hammustades võitlen aga juba tugeva iiveldusega. Jumal
tänatud, et selle roa juurde käib piaalitäis viina: kummutan selle ruttu suhu,
neelatan kangelaslikult - ja kuidagimoodi jääbki allakugistatud rasv sisse pidama.
Vahelepõikena viinast ja alkoholist üldse. Oleme nii viina kui õlut tublisti kaasa
ostnud ja kuulnud Jaanilt, et vajadusel saab seda ka baaslaagri jurtabaarist või
KAMAZiga alt juurde tellida... kuid osutub, et meie grupil on alkoholiga pehmelt
öeldes leige suhe. Nii jäävadki karjuste juures lonksatud viinapiaalid enamikule
meist kõige tõsisemaks alkoholipruukimiseks. Jõudehetkel lahtikorgitud õlu, sageli
üks pudel kahe peale, ju alkoholi alla ei klassifitseeru. Nii tulebki, et kui
eelmisel aastal oli olnud tühjadest pudelitest laotud terve ring ümber jurta,
siis meie lahkumisel küünib see auring vaevalt veerandini.
Lõigu algusesse
Lehekülje algusesse
Esimesse laagrisse
Ei tea, kas viina ja lambarasva mõjul, kuid Lenini esimesse laagrisse mineku hommikuks
on mul palavik kadunud. Tunnen end küll veidi nõrgana, kuid otsustan siiski üles minna.
Marko ja Tapani on aga veel nii haiged, et jäävad baaslaagrisse.
Topin seljakotti kõik, mis vähegi vajalik esimesse laagrisse ja sealt teise viia, lisaks
veel hunniku söögikraami ühisvarustusest. Eelmisel päeval startinud Boriss on juba võtnud
kaasa minu suure telgi (Ferrino 4). Olen oma pakkimistööga väga rahul, kuni Jaan tuleb
hindavalt seljakotte kaaluma - ning käsib minu omast asju tublisti vähemaks võtta. No
mida ma siis maha jätan? Rohkem moepärast kui tegelikku vajadust tundes kougin välja
paar kilo pakitoite ning kiidan rõõmsalt, et tegin koti ikka palju kergemaks.
Seda, et seljakoti kergendamise osas oli õigus Jaanil ja mitte minul, hakkan tundma
üsna varsti pärast Sibulavälu poole astuma hakkamist. Isegi ilma pakitoitudeta on ta
ikka... no pagana raske. Ent tundub, et teisedki on sama kangekaelsed olnud ning nüüd
samavõrra oma kottide all lookas.
Laugena tunduv rohumaa ja Sibulavälu (keset rohumaad kasvavad täiesti metsikult sibulad!)
tähendab üllatuslikult ligi kahesajameetrist tõusu. Sibulavälu lõpus oleva baaslaagrini
jõudes teeme esimese puhkepeatuse - ning alustame tõusu paljukuuldud Rändajate kuru suunas.
Rändajate kuru hingevõtvast tõusust oleme lugenud Jüri Vilismäe reisikirjast (Lenin 2001)
ning kuulnud ka teistelt varem Leninil käinutelt. Kahjuks on neil kõigil õigus olnud:
esimesel korral on hing paelaga kaelas ning mööda serpentiini üles vonklev punane rada
ei näi kuidagi lõppevat. Kui lõpuks siiski üles jõuame, teeme uue, eelmisest pikema
peatuse. Turgutame end kommide ja shokolaadiga ning rõõmustame, et valdavalt on nüüd
hulk aega tegu laskumisega: selleks, et pääseda Lenini liustiku alguse vastikuimast
osast - jäärüsi ja moreeni segust - minnaksegi ringiga, üle Rändajate kuru, ning
liustikule jõudmiseks tuleb pärast kuru ületamist taas kõrgust kaotada.
Ebameeldivaks üllatuseks kulgeb aga laskumistee nii lainjalt, et jääb pigem mulje
lõputust küngaste otsa tõusust. Vonkleme üles-alla ning ei teagi, kas vastikum on
küngastele tõus (mis on raske ja ajab hingeldama) või neist järsematelt laskumine
(mis ähvardab libisemisega). Lõpuks jõuame liustiku külgmoreeni alla. Enne võrdlemisi
järsku tõusu teeme taas pikema puhkepeatuse, täidame mäestikujõekesest oma tühjakssaanud
joogipudelid, paneme selga soojemad riided - ja edasi!
Lõigu algusesse
Lehekülje algusesse
Lenini liustik
Baaslaagrisse jäänud Jaan on meile julgustuseks öelnud, et Lenini liustikul ei ole
võimalik ära eksida. Mõnes mõttes on tal õigus: kui oled seal juba korra-paar käinud,
siis ilmselt küll enam ei eksi. Kuid esimesel katsel, eriti kui oled kaardi maha
unustanud, poole liustiku peal laskub paks udu, algab lumesadu ja kõike seda kroonib
veel äike, on eksimine tegelikult ikka täiesti võimalik. Võime kinnitada, sest tõestasime
seda omal nahal.
Esimene minek üle liustiku on meie jaoks üks kõige halvema ilmaga päevi Leninil üldse. Kui
järgmistel tulekutel-minekutel on siin nii soe, et käiakse lühikeste pükste ja T-särgiga,
siis esimesel korral paneme selga nii fliisid kui tormijoped. (Hiljem kuuleme, et ka
baaslaagris oli olnud külm - lammaste ja kitsede meelehärmiks oli maha sadanud paks
lumi, mida pärast kogu meie sealviibimise ajal enam kordagi ei juhtunud.)
Kapuutsid silmini, kraed-sallid ninani, paksud kindad käes - nii astume läbi tiheda
lumesaju ja tugevate tuulehoogude üle liustiku. Ka siin kordub Rändajate kurul juba
kogetud reljeef: Lenin tundub koosnevat lõpututest lainjatest küngastest. See on
uskumatult kurnav, eelkõige vaimselt: kuna udus ja lumesajus kaugele ei näe, loodad
pidevalt, et kuskil seal ees - näe, paistab ju! - on tõusu lõpp. Ongi, aga ainult
selleks, et uue künkana taas tõusma hakata. Esimesel korral ei oska ju ka tunde järgi
hinnata, kui kaugel sa oled ja kui kaua tuleb veel minna...
Hommikupoolikul oleme kohanud mitmeid laskujaid ja teisi tõusjaid, kuid nüüd ei ole
alla enam vist kedagi tulemas ning teised tõusjad on meist kas ette läinud või maha
jäänud, nii et tunneme end liustikul täiesti üksi. Mahasadav lumi kaotab kiiresti
kõik jäljed ning nii ei tea me varsti enam sedagi, kas oleme ikka õigel teel. Leivost,
kel on mägedes liikumiseks mingi loomupärane, lausa kassilik vaist, kujuneb selles
olukorras grupijuht ja rajaleidja. Liigume tema orienteerumistaju ja Jaani õpetuse -
ärge hoidke liiga paremale, seal on suured lõhed, mis pole küll ohtlikud, kuid sunnivad
lõputult sinkavonkatama - põhjal.
Kella kolme paiku päeval ilmub udusombast veel üks hiline laskuja - meie Boriss! Kuuleme,
et laager on veel nii kahe-kolme tunni tee kaugusel. See on masendav, vähemalt mulle, kes
ma olen juba nii väsinud, et pärast puhkepausi ei jõua kaaslase abita enam oma ränkrasket
seljakottigi selga upitada. Kohe masendab Boriss mind veel rohkem, mainides rõõmsalt, et
tema ei jõudnudki õhtuks laagrisse, vaid pani telgi üles, ööbis liustikul ja läks alles
hommikul lõpuni...
Liustiku viimasest osast on mulle meelde jäänud põhiliselt vaevaline komberdamine - ikka
edasi ja edasi, äikesekõminaga vürtsitatud lumesajus, jõukogumine lõhedest üle astumiseks,
pidev õhupuudus ning õndsad hingetõmbehetked, mida ei saanud küll eriti pikaks venitada,
sest seistes-istudes hakkas kiiresti külm.
Tõelise päästeinglina tundus äkki lumesajust ilmuv inimene, kes osutas, et laagrisse
pääsemiseks on meil targem väike ring teha - olime halva nähtavusega siiski liiga
paremale kaldunud. Tema õpetust järgides jõudsime kähku moreenile pöördumise kohta
tähistava teetähiseni - ent oh õudust, siit oli laagrisse veel pikk-pikk tee! Peamine
oli taas muidugi teadmatus: kus me oleme? Kui kaugele on veel minna? Kui ikka midagi ei
tea ning eesmärk on kuskil umbmäärases udus, ei oska ka pingutada ega sihte seada... See
kehtib muidugi igas eluvaldkonnas, kuid mägedes tunned seda lausa füüsiliselt.
Meid vastu võtva firma TourAsia telgid pidid olema otse suure risti all. Kui suur rist
paistma hakkab, osutub ta olema kõige kõrgem künka otsas. Miks meid ometi niimoodi
karistatakse? Püüame kõige otsemat teed mööda ristile läheneda - ja loomulikult teeme
sellega hoopis pikema ringi. Peaaegu pool tundi komberdame mööda laagriplatsi äärt. See
võtab viimase entusiasmi: laager on justkui siinsamas, aga minek aina jätkub ja jätkub...
Mõnikümmend meetrit enne kohalejõudmist vajun täiesti lootusetu, täiesti tühjana ühe suure
kivi najale. Me oleme üle üheksa tunni teel olnud ja ma ei usu enam kohalejõudmisse. Ma ei
usu, et veel mõni samm selle kivi varjust välja ja meie telk paistaks. Ma ei usu, sest
olen liiga palju uskunud ja lootnud nende liustikuküngaste ja lainetava moreeni lõppu
ning mu vaimne jõud on täiesti otsas. Füüsiline niikuinii.
Andrus, kes kogu aeg on hoolikalt mu kannul käinud - ilmselt selleks, et ma üksi maha ei
jääks -, astub nüüd minust mööda. Teised on juba ees kadunud. Veenan ennast, et telk PEAB
olema lähedal, sest muidu poleks nad nii teinud, ent röötsutan edasi kivi najal, laup vastu
külma kaljut.
Siis tuleb Leivo tagasi ja võtab mu seljakoti. Vabanemistunde asemel ei suuda ma aga kuidagi
kohaneda liiga kerge kehaga ja ootamatult paigast nihkunud raskuskeskmega. Vangun jalgel,
esimest sammu astudes tunnen end lausa lendu tõusvat - ja laskun igaks juhuks käpuli, et
tasakaalu kaotades mitte mäest alla veereda. Kui ma jälle ärkan, on hommik ja olen telgis
oma magamiskotis.
Kui ma vahepealse tühimiku kohta küsin, räägivad teised üllatunult, et laagrisse olin ma
tulnud sirgelt omal kahel jalal ning enne telki pugemist veel hulga ühiskondlikult
kasulikke askeldusi askeldanud: priimusel teevett keetnud, Borissi poolt juba püsti
pandud telgi põhja alla kaitsematid paigaldanud ning muidugi ka oma seljakoti lahti
pakkinud. Lisaks sellele avastan, et olen laste poolt kaasa pandud karvase talismankarukese
südame kohale rinnahoidjapaela külge sidunud - võibolla kuivama, võibolla rasket hetke
leevendama...
Ma ise ei mäleta kõigest sellest midagi. Mitte midagi.
Järgmisel päeval on mul taas väike palavik. Ilmselt on haigusevimm ikka sees ja sellest
ka eelmise päeva jõuetus... Aklimatiseerumise huvides püüan siiski liikuda: käin vett
toomas (allikas on mäe all, seepärast on veega tagasitulek esimesel korral ikka väga
pikk ja palju puhkepeatusi nõudev ettevõtmine), korrastan ja süstematiseerin telgis
siia laagrisse jäävat varustust. Ennelõunal hakkame alla tagasi minema.
Tagasitee tundub kordi ja kordi lühem. Kuhu on kadunud ületamatuna tundunud moreenikünkad,
kuhu lõputu liustik? See tee, mida praegu käime, on ju täiesti talutav ja kergesti käidav!
Ainult külgmoreenile ja Rändajate kurule tõus tundub endiselt raske, ning üllatusena tuleb
pikk vahemaa Rändajate kuru punaseliivalise tõusu ja Sibulavälu vahel - minnes tundus, nagu
oleks tõusu algus üsna varsti pärast kuru. Nojah, alguses olime ilmselt nii värsked ja
puhanud, et ei märganudki vahemaid...
Päeva puhkame baaslaagris. Õpime plovi keetma, sööme, ravitseme ennast. Marko ja Tapani
on oma haigusest võitu saanud, kuid minul, Borissil ja Andrusel ilmneb vastik kuiv köha.
Mina ja Boriss võtame hingamisteede raviks tablette, kuid Andrusel löövad välja põhimõtted:
tema rohtu ei võta, tabletid on kõik üks mürk puha. Algul üritab Boriss teda veenda ja
sundida, kuid temagi loobub, kui kuuleb et Andrus võtab pakutud tabletid küll vastu, kuid
poetab need salaja prügisse. Jaan saab Andruse lõpuks niikaugele, et ta soostub kuuma
piima jooma - millegipärast ei taha ta algul sedagi teha -, kuid kõigi kõrvad on
tunnistajaks, et sellest ravimeetmest jääb mägedes siiski väheks: minu ja Borissi
köha väheneb kiiresti, kuid Andruse oma püsib kangekaelselt ja tundub pigem ägenevat.
Lõigu algusesse
Lehekülje algusesse
Teise laagrisse (5300)
Puhkus tundub nii üürike, ning taas pakime asjad, et alustada nüüd juba tuttavat teekonda
esimese laagri poole. Seekord peaksime minema esimesest laagrist edasi teise ja kui võimalik,
siis ka kolmandasse.
Esimesse laagrisse minek on endiselt raske, ent siiski võrreldamatult kergem kui eelmisel
korral. Loomulikult olen laagriplatsi jõudes väsinud, kuid mitte oimetu ja tühjaks pigistatud
kui sidrun. Ka kohale jõuame poolteist tundi kiiremini kui eelmisel korral. Selle retke
peamised meenutamisväärsused on Marko ja Tapani, kellel on see esimene kord esimesse
laagrisse minna - ja kes selle võrra ju vähem aklimatiseerunud on. Poole liustiku peal
lõpetab nende katsumused hobusemees, kes 35 dollari eest mõlema seljakotid hobuse selga
seob ning üles viib. Seljakottideta on Marko ja Tapani minek hoopis teine ning nad kaovad
peagi meil silmist.
Järgmisel hommikul hakkame kuuekesi valmistuma teise laagrisse minekuks (Marko ja Tapani on
alles esimesel tõusul ja lähevad seepärast tagasi alla). Söögitegemine, pakkimine ja
kohmitsemine vööde-haaratsite-karabiinide külgepanekul võtab uskumatult kaua aega...
nii et lõpuks oleme laagrist ühed viimasemad lahkujad. Ega neid lahkujaid küll eriti
palju ei ole: kella kuue ajal startisid esimesed grupid ning kella kaheksa paiku
järgnesid vaid mõned üksikd, sealhulgas meie. Kuna eelmisel korral on enamik startinud
alles kella kaheksa paiku ning ilm kisub uduseks, kahtlustame, et varaseid lahkujaid on
tagant kiirustanud raadiotelefonide teel saadud ilmaprognoos, mis hoiatab ilma halvenemise
eest päeva jooksul.
Ausalt öeldes pole sellele mõeldes erilist tahtmist minna. Udu muutub nii tihedaks, et pole
enam näha nõlvagi, mida mööda peaksime tõusma hakkama - ja selja taha vaadates ei näe enam
laagrit. Või mis laagrist me räägime: tegelikult on raske näha eeskõndijatki. Taas hakkab
sadama paksu lund. Isegi algul nii kindlalt astunud Leivo lööb minekusuuna osas kõhklema.
Pisut ekseldes jõuame lõpuks siiski õigele rajaotsale. Arutame, kas minna edasi või tagasi -
ja jõuame lõpuks oma arust saalomonlikule otsusele panna telgid püsti sinnasamasse. Koht on
ohutu ja järgmisel päeval minema hakates võidame vähemalt tunnijagu teed! Igati vahva!
Mõeldud-tehtud. Veedame päeva telgis pikutades ning valmistame end homseks. Andruse köha
muutub külmas ja hõredas õhus lausa läkastamiseks - ning tal jätkub jõudu teha otsus järgmisel
päeval tagasi alla minna. Kõik saavad aru, et see on õige ja ainuvõimalik, aga vaikselt imetleme
seda siiski: me pole sugugi kindlad, kas ise jaksaksime selles olukorras loobuda. Loobumine on
ju mõnigi kord moraalselt mitmeid kordi raskem kui füüsilise kurnatuse ja haiguste kiuste
edasiponnistamine...
Tagantjärgi vaadates on need mõttekäigud fataalsed. Me keegi ei ole veel kogenud, kui kurvalt
võib lõppeda ennastületav edasiponnistamine ning tagajärjed tunduvad pigem teoreetilised kui
meie silme all või meie endaga juhtuda võivad... Ent pärast selle reisi lõppu ei miski meie
suhtumises enam endine...
Vahepalaks põige traadita telefonide radadele. Mägedes levivad jutud uskumatult kiiresti,
ent kuna info käib suust suhu, siis alati mitte kõige õigemini. Jaanini jõuab pakivedajate
vahendusel kõigepealt teave, et eestlased telgivad laagrist väljapool, ja pärast, et suure
lõhe juures. Viimase osas on märkimisväärne eriti see, et ainus lõhe moodi asi meie telgi
läheduses on väike liustikusulamise ojakene. Ent Jaan oli meie pärast ikka tõsiselt mures
olnud ning pead murdnud, kuidas me ometi nii hullud saame olla...
Järgmisel päeval ärkame varakult, sööme kiiresti ja seame end kiiresti valmis. Köiskonna
järjestuse on Jaan juba baaslaagris paika pannud: esimene Leivo, teine Boriss, viimane Aivo,
vahepealsed ükskõik kuidas. Praegu on vahepealseid ainult kaks, mina ja Maarika, ning nii me
viiekesi köiskonna moodustamegi.
Teel teise laagrisse on lõhed poolkinnised, servad lumega kaetud, ning suuremaid lõhesid
tuleb ületada lumesildu mööda. Metallredeleid ja tugiköisi tänavu lõhede ületamiseks ei ole,
sest pidevas liikumises liustik on sel aastal kujundanud end nii, et ülisuuri lõhesid ei
olegi.
Paari tunni pärast jõuame etapi järseima kohani. Lõpus peaaegu 90-kraadine nõlv on kohati
ka päris jääs. Paigaldatud on tugiköis ning tõuseme jumari (haaratsi) ja kirka abil. Tõusu
on 40-50 meetrit, ja tuleb tunnistada, et see on päris raske. Pirita jääseinal tundus
haaratsiga tõusmine toreda meelelahutusena, siin aga väsitab nii hõre õhk kui paarikümnekilone
seljakott... Üles jõudes variseb enamik ronijaid kõigist gruppidest seljakoti peale
puhkeasendisse, kassid sirakil.
Taas ei vea meil ilmaga. Viie minuti jooksul laskub piimjas udu ning nõlvad mattuvad valgesse
pimedusse. Ent rada on hästi näha ja jätkame võrdlemisi optimistlikult teed.
Taas saab mulle selgeks, kui raske on olla teel eesmärgipäratult. Vajaksin sihti silma ees,
kasvõi mõnda kivi või küngast, milleni jõudes end kohalejõudmise puhul õnnitleda ja järgmine
kivi eesmärgiks seada... Udus aga ei saa aru sellestki, kui kõrge on nõlv, mida mööda parasjagu
tõused. Valge lumi sulab silmapiiril kokku valge taevaga ning selles lõputus läbinähtamatus
valguses on tunne, nagu tõuseksid otse taevasse - lõputult ja lõputult... Ja jälle hakkab
sadama lund.
Teise laagri hüüdnimi on Praepann, aga meie kohalejõudmise ajal ta küll oma nime ei õigusta.
Lõikavas tuules ja tihedas lumesajus püstitame telgid (Ferrino Highlab 2 ja McKinley Tundra 3),
keedame vaevaliselt putru ja lähme magama.
Öösel algab torm. Nelja kaarega väike madal Ferrino peab tuulele kenasti vastu, kõrgemal kahe
kaarega McKinleyl olevat aga tuulepoolsed kaared hooti üsna tagurpidi paindunud.
Hommikul on laager lumme mattunud. Tuul on vaikinud, ilm soojenenud. Õhk tundub rippuvat
raskelt ja kuidagi uimaselt.
Leivo on esimene, kes viitsib riidesse panna ja telgist välja ronida. Mina pusin alles
fliisi selga, kui ta äkki ebamääraselt hüüatab. "Vaadake!" hüüab ta siis juba selgelt.
Ja mõne hetke pärast, kui olen just pea välja pistnud, eriti selgelt: "Telk kinni!" Ent
on juba hilja. Enne kui aru saan, mida tähendab see kume mürin, on mu nina-suu-silmad ja
pool telgiesikut peent lumetolmu täis. Vastasnõlvalt alla tulnud suure laviini saba on
meie laagrini jõudnud.
Leivo kirjeldused laviinist on ihukarvu õudusest - ja vaimustusest - püsti ajavad. Esimene
emotsioon, kui lumemassiiv kogu vastasnõlva laiuses liikuma hakkas, oli olnud ehmatus:
hetkedega kiirust koguv laviin tundus tormavat otse laagri peale. Kuna aga kogenud venelased,
kes samal hetkel ka väljas olid, rahulikult edasi seisid, oli näha, et reaalset ohtu ikka ei
ole. Ning kuna laviin oli nii suur ja võimas - nagu filmis!- oli järgmine mõte olnud juba
kahetsus: miks mul küll fotoaparaati käes pole! Ning siis polnud enam aega midagi mõelda,
tuli keerata selg ning katta nina-suu kindaga, et mitte laviinisabas keerlevat lumetolmu
sisse ahmida.
See laviin oli ainult vaatemänguline, sest laager asus turvalises kohas vastasnõlval. Ent
1991.aastal mattis samast kohast tulnud laviin enda alla terve vana laagrikoha, nii et 4 meetri
paksuse lume- ja jääkihi alla jäi erinevatel andmetel 43-60 inimest. Legendide kohaselt olevat
liustikul aegajalt näha nende vaime, niinimetatud musti alpiniste, kes nagu märku andes pea
kohale tõstetud risatud käsi viibutavat... Mina igatahes usun seda.
1991.aasta laviini, 1974. aastal lumetormis hukkunud vene naisekspeditsiooni ja muude selle
kiusliku mäe võimunäitamiste tõttu on Lenin, üks tehniliselt kergemini vallutatavaid
seitsmetuhandelisi ja "suureks Elbruseks" pilgatu, 2003.aasta seisuga see mägi, millel on
absoluutarvudes mõõtes kõige rohkem hukkunuid. Suhtarvudena (tipputõusjate/hukkunute suhe jms)
edastavad teda raskemad ja ohtlikumad mäed, ent laipu kokku lugedes on Lenin juhtpositsioonil.
Leninile on jäänud ka vähemalt neli eestlast. Erik Reino, Tõnu Tennisson ja Priit Vürst
hukkusid 1974.aastal laviinis ning 1987.? aastal jäi platool kadunuks Tiina Tamm. Kolmele
esimesele on baaslaagris mälestuskivi küljes tahvel, Tiina lebab aga üksi ja unustatuna
kuskil platool. Kui Jaan sellest räägib, näen mitmel ööl painajalikku und, et just mina
leian tema vahastunud laiba. Ka paneb see mind kartma platoost üleminekut, nii et ükskord
sinna jõudes lausa paaniliselt kompassi kontrollin. Mägedes juhtub psüühikaga kummalisi
asju, sest tavaelus olen ma kõike muud kui nõrganärviline...
Plaani järgi peaksime täna jätkama tõusu ja jõudma kolmandasse laagrisse, kuid plaani
paistavad nurjavat halb ilm ja lumi. Mitte keegi ei lähe üles, vastupidi: kolmandast
laagrist hakkavad teise jõudma esimesed allatulijad. Väidetavalt jääb kolmas laager
ajutiselt täiesti tühjaks ning tipus pole käinud veel keegi.
Veedame päeva teises laagris. Kes puhkab telgis, kes teeb ilusat ilma kasutades
aklimatiseerumistõuse laagri kohal kõrguvale nõlvale. Mina valin teise variandi -
ja liikumine osutub nii vaevaliseks, et esimest korda tuleb mul tunne, et äkki peaksin
tipumõttest üldse loobuma. Ütlen seda ka meie rakukese mitteformaalseks juhiks kujunenud
Leivole - ja saan niisuguse veenmis- ja selgitustöö osaliseks, et eneseusk on sunnitud
kolinal tagasi tulema.
Järgmisel hommikul lähme alla, jättes teise laagrisse maha sõbraks saanud belglase,
sakslase ja venelased, kes jäävad ilma paranemist ootama, et uuesti ülesminekut proovida.
Meie siht on puhkus.
Teise ja esimese laagri vahel juhtub minuga veel üks häbiväärne lugu. Olin just Leninile
tulekuks isikliku kaheksa ostnud, kuid viimasel hetkel selle millegipärast maha jätnud.
Nüüd aga on minu ees järsk laskumine tugiköiega varustatud nõlval - ja mul ei tule kuidagi
meelde, kuidas läbi karabiini laskuda. Lihtsalt ei tule, aju on nagu halvatud.
Oleme hakanud alla tulema kahes köiskonnas ning mina ja Leivo oleme teistest veidi ees.
Leivo, kellel samuti kaheksat pole, võtab köie lihtsalt üle õla ja laskub kribinal-krabinal
alla. Proovin seda järgi teha, keeran köie uljalt õlale - ja ei julge. Seljakott seljas,
käed-jalad väsinud... kujutan elavalt ette, kuidas köis mul käest libiseb ja ma alla kukun.
Ei taha proovida.
Nii ongi, et Leivo istub all ja ootab mind, mina istun üleval ja ootan kedagi, kes oskaks
läbi karabiini laskumist näidata. Tõusjaid tuleb ja tuleb, aga kummalisel kombel ei oska
keegi neist seda iseenesest nii lihtsat asja. Võibolla on ka neil samasugune ajuseisak kui
minul... Lõpuks ilmub üle serva poolakatest paar, kes mulle köie kuidagi ümber karabiini
julgeb keerata. Laskumise lõpuks on kõik see värk lootusetult pusas, aga elusalt olen ma
igatahes alla jõudnud. Mina olen õnnelik, ent Leivo on pika ootamise pärast nii tige, et
ei räägi minuga veel terve järgmise päeva. Taas kord: mägedes käitumisest võiks omaette
psühholoogiaharu kujundada, sest tavaelus on Leivo vägagi mõistev ja hooliv.
Esimeses laagris leiame eest Marko ja Tapani, kes on on kaks päeva hilisema graafikuga
startinud ning plaanivad järgmisel päeval teise laagrisse tõusta. Jätame nad puhkame ja
siirdume alla baaslaagri poole. Ikka veel pahane Leivo kihutab ees, mina püüan tal kannul
püsida, siis tulevad samuti kiires tempos Maarika ja Aivo ning kõige lõpus jalutab
rahulikult Boriss. Siin on juba näha, et olemegi üksteisest mõnevõrra tüdinud.
Lõigu algusesse
Lehekülje algusesse
Psühholoogilised pinged
Pikka aega ühtede ja samade inimestega koos olemine, pealegi rasketes tingimustes,
võimendab omavahelisi ebasobivusi ja mittemeeldimisi samamoodi nagu hakkab ennast
tunda andma pikal teekonnal kinga sattunud liivatera. Väikesed asjad, millele muidu
tähelepanu ei pöörakski, võivad ühel hetkel talumatuks muutuda.
Kõhklesin hulk aega, kas alljärgnevaid konkreetseid näiteid kirja panna. On need ju
minu isiklik nägemus asjast, pealegi osalistele ilmselt mitte just eriti meeldivad...
Aga just näidete ja olukordade läbimõtlemine võib ehk mõnel mägedegrupil omadega
paremini hakkama saada.
Üks meie grupiliige armastas jutustada lugusid oma mägedepraktikast: tundus, et ükskõik,
mis meie ümber ka ei juhtuks, kohe on tal oma kogemustepagasist võtta mõni analoog.
Pikapeale hakkas see ruineerima: kas tõesti pole siis midagi uut päikese all? Samuti
oli tal rohkesti anekdoote. Nii lood kui anekdoodid olid tegelikult huvitavad - aga
mingil hetkel tundus vähemalt mulle, et neid tuleb liiga palju. Pealegi hakkasid
anekdoodid lõpuks korduma. Naersin esimesel korral südamest loo peale, kuidas vene
uusrikkad restoranis kümme viina ja ühe salati tellivad ning järgmise kümne viina
juurde enam salatit ei võta. Aga kui sellest innustust saanud jutustaja lõpuks nii
umbes kolmekümnendat korda söögikorra eel naljatas: "Kaja, 10 drinki ja salatit
pole vaja" - siis tahtnuks tal suu vägivaldselt putru täis toppida. Hmm, praegu
tundub see fraas jälle täiesti naljakana...
Ka teine grupiliige paistis silma jutukusega, ainult et tema armastas rääkida iseendast -
kui tore inimene ta on ja kui innukalt kõik ümberkaudsed seepärast tema eest tavaliselt
hoolitsevad. Kuna need jutud (välja arvatud see, et tal on ainult punast kala sööv kass)
olid vaheldusrikkad ja neile ei pidanud kuidagi reageerima, kuulasin mina neid pigem
lõbuga, kuid mõnegi teise kannatus oli aegajalt katkemise äärel.
Mis aga mind sügavalt häiris, on tema kõrvalehoidumine ühistest töödest. Harva käis ta
vett toomas, priimusel hommikusööki ei valmistanud kunagi. Esimesel hommikul Camp1-s
võinuks sellest koguni tüli tulla. Keegi tõi vett, keegi keetis putru, keegi lappas köisi,
keegi sorteeris kaasavõetavaid toiduaineid - ainult tema seisis oma valmispakitud seljakoti
kõrval. "Ma kogu aeg mõtlen, et kuidas küll mina alati kõige varem valmis saan," imestas ta
meie askeldamist vaadates. "Oled sa äkki mõelnud ka seda, et sa alati ainult isiklike asjadega
tegeled?" küsisin mina oma kõige võltsmagusama häälega plahvatusohtlikult vastu. Õnneks jätkus
temal arukust mitte vastata, sest mina sel hetkel oma emotsionaalse intelligentsusega küll
hiilanud ei oleks...
Tagasi vaadates oli aga nii, et kui teda paluda ühistöödes kaasa lüüa, aitas ta alati hästi
ja meelsasti. Ta lihtsalt ei märganud omal algatusel seda teha - ning minus ja võibolla
mõnes teiseski tekkinud rumal trots ei lasknud normaalselt käituda ning teda pisut juhatada.
Baaslaagris olid pea kogu grupi vaenuobjektiks kolmanda grupiliikme tennised. Tennistel
iseenesest polnud midagi häda niikaua, kui nad jalas olid, aga paraku pidi neid sealt
aegajalt eemaldama. Ja see hetk polnud meeldiv isegi kõikvõimalike mustusearoomidega
harjunud matkagrupile. Aga selle asemel, et seda viisakalt otse öelda, nügisime meie,
tema lähimad jurtanaabrid, tenniseid salaja ja nina krimpsutades endast kaugemale ja
kirusime omavahel. Tema ei pruukinud arugi saada, et kellelgi midagi tema tenniste vastu
on... Tagantjärele vaadates jälle nagu lapsik käitumine.
Samavõrra kui võimenduvad grupiliikmete vahelised ebasobivused, saab mägedes või matkal
kiirendatult aru ka iseloomude, mõttemaailma ja huumorimeele sobivusest. Inimesega,
kellega on pikema retke ajal ja raskustes hea klapp, sobid tõenäoliselt ka muudes
olukordades.
Lõigu algusesse
Lehekülje algusesse
Tipuürituse algus: esimesse ja teise laagrisse
Taas on meil baaslaagris kaks päeva puhkust, mille kestel valdavalt sööme ja magame.
Käime ka väiksel tutvumisreisil lähedalasuvas alpinismilaagris Mal, kus Jaan kunagi
instruktorina töötas. Aeg oleks seal nagu peatuma jäänud kunagise hiilgeaja hetkedesse:
seintel vähemalt kümne aasta vanused luitunud tapeedid, laudadel sama ajajärgu
stiliseeringus rullis servadega vakstud, piljardilaud saalis... Endaga üpris rahulolev
juhataja teatab, et sel aastal on Malil olnud tervelt neli klienti, eelmisel aastal oli
üks. Võrdluseks: konkureerivatel, Malist hoopis hiljem tekkinud firmadel TourAsia ja
AsiaMountains on mõlemal aastas 40-60 klienti...
Ja hakkamegi valmistuma otsustavaks tõusuks. Erandina varasematest ülesminekutest, kus
tassisime kogu kraami ise, anname seekord ühisvarustuse osas tööd kohalikele pakivedajatele
ja hobustele. Ühisvarustuse hulka mahuksid ka magamiskotid, kuid see põhjustab ootamatu
probleemi: Maarika osutub loomakaitsjaks ja keeldub hobust oma 1,8 kilose magamiskotiga
koormamast (see, et kogu ühisvarustus hobuse selga läheb, ei näi teda aga üldse heidutavat).
"Hobusekesel on raske, mina kannan oma magamiskotti ise," kinnitab ta järjekindlalt.
Kõik tormavad selgitama, et kuna hobusemehed teenivad kilode pealt, siis ega hobusekest
pooltühja koormaga ikka üles ei saadeta, vaid meie puudujäävate kilode kate leitakse
naabergruppide juurest. "Kas sul siis üldse loogikat ei ole!" muheleb Jaangi. Maarika
aga ei lase end veenda. Lõpuks löövad kõik käega: no tassigu siis ise. Ent kõigile
üllatuseks lööb ka Maarika selle peale põhimõtetele käega ja toob oma magamiskoti
ikkagi ühisesse hunnikusse. Lõpp hea, kõik hea.
Andruse köha on nii hulluks läinud, et ta jääb baaslaagrisse ning loobub tipuüritusest.
Tema kõrgussaavutuseks Lenini nõlval jääb seega sadakond meetrit pärast esimest laagrit,
ca 4300. Matka-ja rännumehena leiab ta endale tegevust baaslaagri ümbruses.
Esimesse laagrisse jõuame seekord vähem kui kuue tunniga ning täiesti reibastena - ainult
Borissil läheb kauem aega ja kohale jõudes on ta üpris kurnatud, nii et otsustab teise
laagrisse mitte tulla. Tema rekordkõrguseks Leninil jääb eelmisel korral võetud teine
laager ehk 5300 meetrit.
Esimeses laagris kohtume Marko ja Tapaniga, kes on vahepeal teises laagris ära käinud,
seal ööbinud ja nüüd meid ootavad, et koos uuesti üles minna.
Järgmisel päeval alustamegi teed teise laagri poole. Ilm on suurepärane, päike lausa
kõrvetab ja tuult praktiliselt pole. Kõik fliisid ja joped rändavad seljakotti ning
mehed läbivad selle etapi pikkades aluspükstes (mis praegu tundub koomiline, siis aga
täiesti normaalne). Läheme kahes köiskonnas: ühes Marko ja Tapani, teises Leivo, mina,
Maarika ja Aivo.
Tugiköiega varustatud tõusu eel esineb Aivo üllatusliku avaldusega: tema läheb alla tagasi!
sisetunne ütleb, et midagi on valesti ja tuleb edasiminekust loobuda! Mägedeinimesed on pea
kõik natuke ebausklikud ja nii ei hakka me teda veenmagi, et ta siiski jätkaks. Haagime Aivo
köiest lahti, jagame tema osa ühisvarustusest kolme vahel ning saadame ta teele. Tõele au
andes ei tohiks küll esimese ja teise laagri vahel üksi liikuda, kuid oleme nii esimese
laagri lähedal, ilm on nii hea, rada nii hästi sisse tallatud ja ohtlikke kohti ei olnud,
nii et füüsiliselt tugev ja selge mõistuse juures inimene (ja Aivo on kahtlemata mõlemat)
suudab selle etapi ka üksi ohutult läbida.
Ette rutates peab ütlema, et Aivo sisetunne ei petnud. Alla jõudes algas tal nii tugev
hambajuurepõletik, et veel meie tagasijõudmise ajal oli tal pool nägu kinni paistetanud.
Valu ei suutnud leevendada kaasasolnud antibiootikumidki - ja ei taha mõeldagi, mis oleks
temaga võinud juhtuda üleval, kus kõik haigused ja protsessid ägenevad...
Meie aga jõuame edukalt teise laagrisse. Ülesjäetud Ferrino on korras ja püsti, kuid
McKinley pole tuultele vastu pidanud. Tänu Marko ja Tapani tehtud päästeoperatsioonile -
plaguna pekselnud telgikate lasti täiesti alla ning seoti nööridega rulli - pääses telk õnneks
kurvemast saatusest ja ta on siiski kasutuskõlblik. Tõttöelda näeb ta küll välja rohkem
kinnimässitud laiba kui telgina, ning keegi on tegelnud ka laibarüvetamisega: kadunud on
pooled kinnitusnöörid. Kuna praegu on ees viimane öö, kus me korralikult magada saame
(kolmandas laagris 6100 peal tuleb ilmselt üsna kaootiline uni!), ei hakka me siiski end
viiekesi kahte kahesesse telki pressima, vaid mehed sikutavad õnnetu McKinley repsakatega
üles.
Lõigu algusesse
Lehekülje algusesse
Kolmandasse laagrisse
Hommikul arvab Tapani, et tunneb end nii väsinuna, et ei taha sel päeval veel üles minema
hakata, vaid puhkab päeva teises laagris. Ka Marko otsustab temaga jääda ning järgmisel
hommikul vaadata, kas nad tulevad meile järgi või lähevad alla tagasi. Täna võtavad nad
aga plaani tõusu Razdelnajale (6148m), et musta stsenaariumi ehk allamineku korral oleks
vähemalt üks tipp ette näidata. Mina, Maarika ja Leivo võtame sihiks kolmanda laagri.
Üles läheb täna 100% naistest ja 15% meestest, teeb Maarika statistilise arvutusega
heameelt neile, kel sihiks iga hinna eest tõestada, et naised meestega kõiges võrdväärsed
või paremadki on.
Ilm on endiselt soe ning seekord õigustab teine laager oma Praepanni-nime vähemalt 200%.
Isegi särgiväel on palav. Sumpame kohati üle põlve lumes:jäljed on küll ees, kuid järsul
tõusul libedaks tallatud, segi astutud või siis (minu jaoks) liiga pikad. Kuna laagri taga
kõrguv nõlv on järsk, läheme algul kassidega. Õige varsti saab selgeks, et see on asjatu
enesepiinamine: kasside põhifunktsioon on endale lumeklomp alla koguda (hoolimata isegi
tallast) ning lumme kinni jäädes astumist raskendada. Ka kott tundub taas - üle hulga aja -
ebameeldivalt raske.
Poolel teel kihutab meist mööda seljakotita Marko, kõigist õhutusavadest avatud püksid
minekutuules laperdamas ja nägu naerul. Tema hoog ja energia innustavad korraks meidki.
Innustavad ka siis, kui ta mõne aja pärast sama hoogsalt meile uuesti vastu tuleb ja
teatab, et Razdelnaja on temal nüüd tehtud.
Aga Razdelnaja nõlv on nii-ii pikk. Ja jällegi: hoolimata ilusast selgest ilmast ei saa
aru, kui kaugele-kõrgele veel tõusta tuleb. Lõpp paistab pidevalt olevat üsna lähedal,
kohe-kohe käeulatuses... ja pole seda ometi. Vähehaaval hakkab kohale jõudma, mida Jaan
tahtis öelda oma hoiatusega ettekujutamatult suurest mäest.
Äkki, lausa mõne minuti jooksul, kaob ere päike ning ümbrus mattub piimjasse uttu. Algab
kerge lumesadu. Topime end kiiresti soojemalt riidesse ning ilmast murelikuks muutunud
Leivo kiirustab ette, et laagri poole viiv rajaots tipus üles leida, enne kui see lume
alla mattub. Mina ja Maarika kulgeme talle vähehaaval järgi ning kui lõpuks üles jõuame,
liigume taas kolmekesi.
Laagripaigas hõivame esimese vaba telgikoha. Suurem osa lumemüüri on eelmiste kasutajate
poolt valmis ehitatud ja alles, kuid sellest hoolimata on telgi püstitamine selles kõrguses
ja pärast väsitavat teekonda raske töö. Tuiame pooluimaselt ringi ning telgi kindlustamine
võtab terve igaviku. Kogu aja sajab ka lund ja puhub tugev tuul, nii et väljasolek on kõike
muud kui meeldiv.
Maarika kurdab külmatunnet ning kui telk püsti saab, poeb kohe sisse. Ma ei mõtle sellest
just kõige sõbralikumalt, sest väljas teha on veel palju... kuid kui ükskord telki jõuan,
ehmatab Maarika sellega, et tal on tugev vappekülm. Kahetsen oma pahuraid mõtteid ja tunnen
tõsist muret: Maarika väriseb ja vappub nii, et tal hambadki suus plagisevad.
Leivo hakkab priimust üles panema ja kohe juhtub teinegi õnnetus. Oleme üles kaasa võtnud
priimuse, mille shlang on parandatud - ja just nüüd lahvatab paranduskohast leek. Priimus
on kasutamiskõlbmatu ning see tähendab, et meie oleme tipuürituse eel ilma veeta ja sooja
söögita.
Mitte küll lootusetult. Meie naabrusse pargib oma telgi ukrainlaste grupp ning saame nende
priimust laenata. Oi, vastik on lumest lund sulatada, tahaks juba telki ja pikali - ja nii
läheme kergema vastupanu teed ning sulatame lund ainult tänaseks ja sedagi nii vähe kui
võimalik. Pärast muidugi kahetseme, aga tarkus tuleb ikka tagantjärele.
Leivo arvab, et Maarika peaks homme alla minema: niisuguste haiguseilmingutega on tõusu
jätkamine ohtlik. Või vähemalt peaks ta jääma hommikul laagrisse ning üritama tippu
edaspidi, tervenenuna. Ent Maarika tunneb end teejoomise järel juba paremini ning
tahab kindlasti homme edasi tulla. Ei ole Maarikal Andruse kindlameelsust õigel ajal
loobuda... Ka mina toetan teda, arvates, et vappekülmahoog tuli lihtsalt Razdelnaja-pingutusest
tingitud üleväsimusest. Tundub kuidagi ülekohtune, et ta peaks katkestama, kui on juba nii
kõrgele jõudnud!
Mis saab Leivo kahe naise veenmise vastu! Otsustame, et alustame homme tõusu kolmekesi ja
hommikul kell kuus.
Miks ma küll Leivot ei kuulanud! mõtlen ma kaks päeva hiljem kümneid ja kümneid kordi...
Lõigu algusesse
Lehekülje algusesse
Esimene tipupäev
Läbi une kuulen telgi kõrval raskete saabaste trampimist. Vaatan kella: veerand viis. Kas
tõesti juba minnakse? Kuhu jäi siis jutt tõusu algusest kell kuus?
Ka Leivo hakkab end vähehaaval riidesse pusima. Kolmekesi kaheses telgis, kotid pealekauba,
saab seda teha ainult ükshaaval. Iga liigutuse peale rabiseb laest sinna härmatanud lund, on
kohutavalt kitsas ja ebamugav. Külm niikuinii. Aga väljas on tuulevaikne ja ei saja - nii et
tipuilm.
Maarika ütleb, et tunneb end juba palju paremini ning tuleb kindlasti üles. Sööme kolme peale
ühe purgi kondenspiima - priimust, et teed teha või lihtsalt lumest vett sulatada, meil ju
pole. Tunnen hirmu raske veepuuduses päeva ees, kirun ennast, et õhtul ukrainlaste priimuse
peal rohkem vett teha ei viitsinud - aga mis enam parata. Leivo pakib kotti karbi sprotte,
natuke juustu ja pähkleid: sellest peab saama lõunasöök. Komme ja magusat võtab igaüks ise.
Leivo on juba ammu väljas, kui meie Maarikaga muudkui kohmitseme ja kohmerdame. Külma on
kindlasti oma kakskümmend viis kraadi, sest kinnasteta ei saa midagi teha: näpuotsad muutuvad
pea silmapilk tundetuks, kui nendaga külmade kasside vastu puutuda või kasvõi bahillide
lukku sulgeda.
Ootamatuks rõõmuks näen mõne telgi kaugusel üht paari, kes priimusega sebimise on lõpetanud.
Hõikan neid ja saadan Maarika priimust laenama, et pisutki vett saada. Muidugi võtab vee
sulatamine aega, aga senikaua kui Maarika ja mina veel valmis pole, võib seda teha. Meie
rõivastumise lõpuks saame vett kokku umbes kolm klaasitäit - vähe küll, aga ikka parem kui
mitte midagi.
Kell on kuus läbi, kui lõpuks teele asume. Traversseerime Lenini hiiglaslikku ja kohati
järsku nõlva mööda aina ülespoole ja ülespoole. Leivo kruvib tempo üles - nii selleks, et
sooja saada kui selleks, et esimesed lahkujad on juba ligi kaks tundi ees. Oleme tõepoolest
hiljaks jäänud ja tunnen end süüdi - vee sulatamise, riietumisel kohmerdamise ja varsti juba
ka liiga aeglase liikumise pärast, sest tunnen, et selles tempos ma püsida ei jaksa.
Paistab, et Maarikagi tunneb sama, sest ka tema hakkab vähehaaval maha jääma. Leivo peab
meid üha sagedamini ja sagedamini järgi ootama. Poole tõusu peal on selge, et nii meist küll
keegi tippu ei jõua: meie Maarikaga oleme eilsest Razdelnaja ületamisest veel liiga kurnatud
ning Leivo lihtsalt raiskab meid oodates aega. Pealegi pole ma üldse kindel, kui kaugele me
niimoodi minna jaksame. Aga täna on ideaalne tipuilm, kuidas võib lasta seda raisku minna!
Lenin on kurikuulus oma heitlike ja ebapüsivate ilmastikuolude tõttu, võibolla lähemad
järgmised päevad, mis meil varuks, enam ülesmineku ilma ei tulegi... Oleme ainult kolmekesi
tipuüritusel ja kui meie nüüd sangpommidena Leivo jala küljes ripume, võibolla ei saa siis
keegi meie grupist tippu... Millegipärast tundub mulle väga oluline, et vähemalt keegi meie
grupist tipu vallutaks: nulliring oleks tagasipöördumisel eriti piinlik.
Ehkki üksi ülesminek on tungivalt ebasoovitav (et mitte hullemini öelda), valmib mul ühel
hetkel otsus: laseme Leivol minna. Pean hingeldades sütitava kõne kui vajalik on, et keegi
meie grupist tippu jõuaks, annan Leivole väikse veekoguse (nii umbes pool klaasi, rohkem ta
suuremast pudelist juurde kallata ei lase) - ning minu suureks heameeleks võtab Leivo meie
pakkumise vastu ja asub teele.
Meie Maarikaga ronime samuti aeglaselt ülespoole. Ilm muutub soojemaks, päike hakkab paistma.
Meie taktika on lihtne: läbida võimalikult kiiresti need lõigud, mis jäävad mäeveru varju, ja
puhata päikesepaistes. See on hea ja mõnus.
Kolme tunni pärast jõuame tõusu lõppu. Uhke tunne on vaadata Camp3 suunas, mis paistab kui
tilluke kobar kaugel all, samuti saab vaadata lagipähe eilsele piinale Razdelnajale: oleme
temast vähemalt sada meetrit kõrgemal. Uus kõrguserekord!
Parandame oma kõrguserekordit veelgi, tõustes aeglaselt Camp4-ni (6400 meetrit) ja veel
sadakond meetrit edasi. Tõus on nüüd palju laugem, liigume juba mööda platood. Vahepeal
istume, puhkame, lobiseme, sööme kommi... Ilm on imeline, oleme pilvedest kõrgemal ning
enamik Pamiiri paistab juba olevat me jalgade all. Kui tagasi mõelda, on see minu jaoks
meie reisi kergemaid, helgemaid ja ilusamaid päevi.
6500 meetri kõrgusel otsustame, et me ei viitsi enam edasi minna (et end homseks mitte väga
ära väsitada), ja alustame tagasiteed. Platoo peal on see lihtne, sest me ei ole eriti kaugel
ja rada on hästi näha, aga hommikune tõus üllatab laskuma hakates järskuse ja ohtlikkusega.
Mõni ime, et me ei suutnud Leivoga sammu pidada!
Camp3 on praktiliselt tühi, kui mitte arvestada äsja Camp2-st suuskadel tõusnud kahe ungarlasega.
Nad on pikemat aega meie laskumist jälginud ning kui laskujad osutuvad kaheks rõõmsatujuliseks
tibiks, kes väidavad end tulevat jalutuskäigult 6,5 peale, ei suuda suusamehed oma hämmastust
varjata. Suhtlemise käigus kasutame juhust ja kurdame neile ka oma priimusemuret - ning ennäe!
Kuttidel on kaasas tööriistad ja tugev teibirull ning lahtine shlang saab kindlalt metallotsa
külge ühendatud. Saame ungarlastelt ka tuld (meie sütkar on Leivo kotti jäänud) ning elu muutub
palju helgemaks. Sulatame lund, keedame kisselli ja teed nii praegu joomiseks kui termostesse
varuks ning lähme telki pikutama. Poolvägisi sööme pisut eileõhtust külma kartuliputru ning
Maarika jääb peaaegu silmapilk magama. Mina lesin niisama ning pean plaane homseks. Tänase
jalutuskäigu järel on meil üsna kindel tunne, et piisavalt vara startides oleme mõlemad
võimelised tipu ära tegema. Läheme aeglaselt ja rahulikult, võimalikult palju ressursse
lõpuosaks hoides... Mis see meil kahel kangel tibil vähehaaval astuda! Kui ainult ilma oleks!
Pärastlõunal hakkavad üle Razdelnaja saabuma esimesed tõusjad Camp2-st. Saabub ka rõõmus
üllatus Marko ja Tapani näol, kes on üleeilsest Razdelnajast kenasti taastunud ning Marko
on veennud ka Tapani Camp3 tulema ja tippu üritama. Nüüd on tipuüritajaid juba viis ning
nende hulgas ka Marko, kelle kohta Leivo on öelnud, et kui keegi mahajääjaist on võimeline
tippu tõusma, siis just tema. Mina olen arvanud, et ka visa Boriss tuleb vähemalt Camp3sse,
aga teda pole.
Kella neljast hakkan vähehaaval Leivot ootama: oli ta ju arvestanud tipuskäimiseks umbes kümme
tundi. Ent teda ei tule. Ei tule ka kell viis ega kell kuus. Hakkab sadama lund, nähtavus muutub
nullilähedaseks...Hakkan muretsema ning ennast süüdistama: olin ju mina see, kellele tundus väga
oluline, et keegi peab tippu jõudma, ja olin ju mina see, kelle ettepaneku peale Leivo üksi teele
läks... Maarika lahendab muretsemise ja ootamise probleemi sellega, et magab, nii ei saa ma südant
ka lobisemisega kergendada...
Leivo tuleb lõpuks 14 tunni pärast. Omadega täiesti läbi. Ükskõiksuseni väsinud. Aitame tal kassid
ja bahillid ära ning ta vajub telki istuma. Joob pool liitrit teed ja sama palju kisselli ja sama
palju vett. Ütleb, et päris õiget tipuküngast vist ei leidnudki - kuskil polnud Lenini kuju, ehkki
ta kõndis tundi kolm ühe künka otsast teise. Ja et just tee Lenini tippu olevat see tõeline lõpmatus.
Hiljem kuuleme veel, et söögid olevat ta tõusul kivide vahele peitnud, sest süüa ilma joogita
küll ei suutnud. Tagasi tulles olevat tore näha olnud, kuidas mitmed jäljed söökide peidukoha
juurde olid läinud, kuidas uudishimulikult oli peidetud asju vaadatud - ja kõik ilusti ja
hoolikalt tagasi pandud. Ka olevat Leivol platoo lõpus varbad täiesti külmunud olnud, nii
et ligi pool tundi oli ta päikese käes istudes pidanud oma varbaid masseerima.
Lõigu algusesse
Lehekülje algusesse
Teine tipupäev
Lepime Marko ja Tapaniga kokku, et äratus on hommikul kell neli. Ärkamegi õigel ajal ja
oleme õigel ajal telgist väljas. Kondenspiima pole meeles süüa, kuid võtame kaasa pool
liitrit kisselli ja kommi. Söögiga ei hakka me Leivo kogemust arvestades end koormamagi.
Väljas on külmem kui eile. Muidugi seetõttu, et on kellaajaliselt varem, kuid on tõusnud
ka väike tuul. Eile alustasin tõusu sulejopes, täna panen sellele ka tormijope peale.
Kätte tõmban vanaema kootud villased käpikud ja nende peale suured sulelabakud.
Kasside rihmad on jäätunud nagu oleksid nad plekist. Pusin ja pusin, aga kasse alla ei
saa. Kirun ja vannun. Ei aita. Lõpuks viskan kindad käest. Käed tunduvad küll hetkega
jäätuvat, kuid saan siiski kassirihma kinni. Siiski on näpud nii tugevasti külma saanud,
et hiljem ajavad kõik sõrmeotsad naha maha.
Võtame Maarikaga kahe peale ühe seljakoti, eeskätt sellepärast, et kui ilm soojeneb, siis
oleks, kuhu liigseid riideid panna. Kaalun käes üht repsakajuppi ja pistan igaks juhuks ka
selle kotisahtlisse. Kompass on taskus, nagu ka paar kortsunud väljaprinti marsruudikaardist.
Asume teele. Tõttöelda ei ole sugugi kergem liikuda kui eile, on ainult hulga külmem.
Algul läheb Maarika ette ja liigub nagu tal tavaks - kiiresti ja siis pikemat hingetõmbepausi
tehes. Mina valin oma tavalise ühtlase aeglase tempo, et jõuvarusid võimalikult kauaks jätkuks.
Veel ma muidugi ei tea, milleks ja kui kauaks täna neid jõuvarusid jätkuma peab.
Mõne aja pärast kohandab ka Maarika oma tempo minu omaga. Mõtlen, et ilmselt sellepärast, et
ta tahab minuga koos käia. Muidugi on koos nii mõnusam kui turvalisem, pealegi pole Maarikal
kompassi, mida platoo ületamisel võib vaja minna. Nii lähemegi edasi ühises tempos.
Umbes poole esimese tõusu peal läheb meist ette Marko, kohe varsti ka Tapani. Marko minek
on väga hoogne ja võimas, usun seda vaadates kindlasti, et ta jõuab tippu. Ka Tapani liigub
üsna kergelt ja kiirelt.
Meie Maarikaga jätkame rahulikult. Siiski möödume ühest üliaeglasest jaapanlasest ja veel
paarist väiksemast grupist.
Jõuame tõusu lõppu ja Maarika kirub väsimust ja jõu lõppemist. Mina ka, sest loomulikult on
tõus väsitav olnud. Arutame seda, kui väsinud Leivo eile tagasi jõudes oli ning Maarika ütleb,
et eks me läheme niikaugele kui jõuame - kuni kella üheni. Olen nõus, et üle aja pole mõtet
tippu taga ajama hakata: kella kolmeni üles kõndinud Leivol oli toeks GPS ja minu meelest
lausa erakordne orienteerumisvaist mägedes liikumiseks, meil pole kumbagi. Siiski olen ma
mõnevõrra üllatunud, et Maarika juba praegu plaanides korrektiive teeb: eile olime ju
rääkinud julgelt ainult tipust. Ent ma ei pööra sellele erilist tähelepanu. Ma ei küsi
Maarikalt, kui tõsine ta väsimus on ja kas ta tunneb end kuidagi ebatavaliselt. Ma ei
taipa tähele panna, et Maarika pole varem kunagi väsimusest rääkinud, vaid pigem püüdnud
end alati tegelikust reipamana ja tugevamana näidata. Tagantjärele tarkus on täppisteadus,
aga tagantjärele vaadates on ohumärk juba sel hetkel suurte punaste tähtedega mu silmade
ette kirjutatud, ainult ma ei osanud ega tahtnud seda lugeda.
Läheme edasi. Camp4-s on seekord mõned telgid. Red Fox, ju siis venelaste omad. Platool
sirab ere päike, aga Tiina-teemalist unenägu meenutades kasutan üht puhkepausi kompassil
asimuudi määramiseks. Õigemini kontrollimiseks, sest Leivo kompassi järgi olen juba eile
selle paika pannud. Kõik on õige ja klapib.
Maarika tahab puhkepausidel istuda ja ega minulgi selle vastu midagi ole. Istumegi, ja
taas jätan ma tähelepanuta selle, et varem pole Maarika kunagi niimoodi teinud. Istume
isegi platoo ületamisel, kus tõus on aeglane ja peaaegu olematu. Pärast suurte kivide
vahel ja järsemal tõusul ukerdades istume lihtsalt sagedamini. Maarika teeb naljaga
pooleks juttu, et varsti on kell juba niipalju - kaksteist - et tuleb tagasi minna.
Tegelikult on kell pool üksteist ja, tuletame meelde, tagasi pöörduma pidime alles kell
üks. Nüüd ma saan aru, et Maarika moraalne jõud tippu minna on kadunud. Seda, et tegelikult
on tal lõpukorral ka füüsiline jõud, ei taipa ma aga ikka veel. Ja ta ise teeb ilmselt kõik
selleks, et seda ka enda eest varjata.
Maarika turgutamiseks näitan ees ja suhteliselt lähedal paistvat harja ja ütlen, et oleks
lahe, kui me ikka sinna otsa jõuaksime. Siis oleksime arvatavasti umbes seitsme tuhande peal.
Ja sinna pole pikk tee - natuke aega laugemat ja siis veel natuke aega järsemat tõusu. See
kõlab nagu lapse meelitamine, sest tegelikult saame me mõlemad aru, et sinna on mitme tunni
tee. Marsruudikirjelduste põhjal oleme ju praegu umbes 6600 peal.
Lähmegi edasi. Ühe tunni. Teise. Pool kolmandat. Oleme järsu tõusu alguses. Maarika istub
kivile ja igasugune säde edasiminekumõttest on ta silmadest kadunud. Oleme jõudnud 6900-ni
ning on näha, et siit edasi läheb karmiks.
Istume ja vaatame, kuidas mäetipp aeglaselt uttu mähkub. Võitlen endaga: tahaksin hirmsasti
vähemalt 7000 peale minna, aga loomulikult olen ka mina väga väsinud ja allaminekumõte tundub
ahvatlev. Selle kasuks räägib see, et ei saa ju Maarikat üksi jätta, selle kasuks räägib ilma
halvenemine - põhjuseid allaandmiseks leiab ju alati. Samas annan endale aru, et jõuvarusid
oleks mul veel mitmeteks tundideks, jaksaksin edasi minna küll.
"Kas lähme edasi või tagasi?" küsib Maarika.
"Tagasi, sest vaata, mis ilm teeb," vastan endalegi üllatuseks. Tegelikult pole see väike
udu midagi nii hull ja ma tõesti ei saa aru, kuidas ma nüüd siis niimoodi loobun. Aga see
otsus tuli nagu kuidagi minust sõltumatult.
Silmanähtava kergendusega tõuseb Maarika allaminekuks. Pöörame ringi teadmisega, et tipp
jääb tegemata. Jääb käimata ka 7000 peal. Imelikul kombel polegi mul sel hetkel väga kahju.
Kahjutunne ründab palju hiljem, all, koduteel...
Imelikul kombel tahab Maarika puhata ja istuda ka allaminekul. Isegi sagedamini kui üles
tulles. Aga mul pole puhkamise vastu midagi: aega on meil allajõudmiseks ju väga palju ning
väikses udus, nagu öeldud, pole midagi ohtlikku. Lausa mõnus on kõndimise vahepeal hinge
tõmmata ja ringi vaadata. Jõuan läbi mõelda kõik maailma mõtted.
Platoo peal on rada veel hästi näha, nii et ma ei peagi oma kompassi välja võtma. Astume ja
puhkame. Puhkame ja astume. Kindlasti ületame laskumisel platood kauem kui tõusul - aga no
kuhu meil kiiret?
Lõigu algusesse
Lehekülje algusesse
Päästetööd
Camp 4 juures istub Maarika taas puhkama, sest varsti pärast seda on ju pikk järsk laskumine.
Red Foxi telkidest vaatavad uudsihimulikud näod - mis neil aklimatiseerumise ajal muud teha,
kui tõusjaid-laskujaid vahtida.
Minul on kass lahti tulnud ja kummardun seda kohendama. Kassi kohal upakil olles pigem tunnen
kui näen, kuidas Maarika keha äkki lõtvub ja ta pikali hakkab vajuma.
Siit edasi on raske sündmusi täpselt reastada. Kutid Red Foxi telgist tormavad meie juurde
ning enne kui ma arugi saan, on Maarika kassidest ja bahillidest vabastatud, telki veetud,
lamama pandud ja hapnikumask näole surutud. Vähe sellest: hoolitsevalt püsti hoides talutatakse
mindki telgini, nagu kavatseksin minagi kohe pildi tasku panna. Alles mitmete enamvähem
adekvaatsete venekeelsete häälitsuste peale julgevad abistajad veenduda, et minuga on kõik
korras.
Hoolitsejate telgis on terve medikamentide ja varustuse ladu. Kuni Maarika hapniku all toibub,
saan mina vestluse käigus teada, et tegu on alpinistidest julgestusgrupiga, kes peavad julgestama
paari päeva pärast lennukilt Lenini tippu heidetavaid parashütiste. Tegu on saate "Russki Ekstrem"
võtetega - ja õnnekombel andis Maarika otsad just selle telgi ees, kus kõik vajalik
meditsiinivarustus olemas.
Mehed keedavad teed ja puljongit ning leiavad seljakotist minu üllatuseks isegi vaakumpakendis
viinerid. Mmm, kui maitsev!!! Viinerisöömise faktiga õnnestub mul hiljem terves meie grupis
kadedust äratada.
Maarikaga on aga lood kehvad. Ta joob küll suure sundimise peale ära ühe sõjaväelise jõujoogi
ja natuke vitaminiseeritud teed, aga ilma lisahapnikuta hakkab tal kiiresti halb. Pealegi
algavad tal taas vappekülma hood nagu üle-eelmisel õhtul. Kahetsen kibedalt, et ma Maarika
allasaatmise osas Leivole vastu vaidlesin: Maarika oleks küll ilmselt olnud ülimalt solvunud,
kuid vähemalt terve...
Naabertelgist kohaletulnud arst arvab, et Maarikal on kas mägihaigus või äge bronhiit, aga
tõenäoliselt mõlemad korraga. Pole just julgustav. Arutan päästjatega, et meie grupist peaks
varsti tulema kaks meest tipuürituselt ning ilmselt saaksime Maarika kolmekesi alla viia.
Sest alla viia on teda ju kiiresti vaja, aga üksi ja Maarika praeguses seisukorras ei saa
ma sellega kindlasti hakkama. Mehed söödavad Maarikale pihuga turgutavaid tablette ning
avaldavad lootust, et nende mõjuma hakates peaks ta omal jalal liikuma küll. Vahepeal
võetakse raadiosaatjate kaudu ühendust ka baaslaagriga, et leida eestlaste gruppi - ja
väidetavalt õnnestubki kellelgi teade edasi anda. (Ette rutates võib öelda, et lõpuks
Jaanini jõudnuna kõlas teade nii, et kaks eesti tüdrukut telgivad 6400 peal ning üks
neist, Kaja, ei võta jalgu alla. Kuna Jaan oli rangelt keelanud telkidega Camp4 minna,
oli ta enda sõnul olnud nii tige, et plaaninud meie grupijuhiks määratud Leivol keelata
edaspidi üldse alpinismiga tegelda ja valida selle asemel näiteks kujundujumine. Nii et
segadust ja infomüra kuipalju, kuid vähemalt üldkujul jõudis probleem kohale.)
Telgist välja piiludes näengi lõpuks Markot tulemas: oma pikkuse ja iseloomuliku liikumisviisi
järgi on ta juba eemalt tuntav. Jooksen telgist välja talle vastu. Hurraa, ta ongi tipus käinud!
Tapani on aga 6900 pealt tagasi pöördunud ja praegu ilmselt juba Camp3-s puhkamas: ilmselt läks
ta siit mööda siis, kui Maarikaga juba telgis olime ja ma veel välja ei vaadanud...
Teen teatavaks oma hiiobisõnumi, et nüüd on vaja Maarikat alla transportida. Igaks juhuks ei
hakka ma sellest rääkides Markolt küsimagi, kuidas ta ennast tunneb ja kui väsinud ta on: on
ju selge, et tipust tulles pole inimene on parimas vormis. Ka mina olen tegelikult väga
väsinud. Aga pole parata, Maarikat siia jätta ei saa.
Tõmbame veel koos natuke hinge ja Maarika suudabki juba omal jõul telgist välja ronida.
Venelased kinnitavad talle kassid alla, Marko annab seljakotist oma sulejope külma kaitseks
(Maarika enda oma põlgavad venelased liiga õhukeseks ja nõuavad soojemat). Eeskõndijaks
hakkav Marko hoiab kõndimiskeppe horisontaalasendis, et Maarika saaks neile nagu käsipuudele
toetuda. Hommikul kaasa võetud repsaka seon Maarikale ümber keha, teine ots minu külge ja
kätte, ning mina lõpetan protsessiooni, hoides Maarikat köies ja tasakaalus.
On see alles minek! Ülemised traaversid on küll laugemad ja mitte väga libedad, kuid
Maarika vangub jalul nagu jahukott ning tema püstihoidmine on tükk tegu. Paari siksaki
järel on mul nahk läbimärg ning käed ja jalad värisevad. Ma ei lasku empaatiasse ega
proovi tunda end Marko nahas, kellel Maarika sisuliselt seljas ripub ja kassidega kandadel
trambib. Ja minna on veel oli kui palju...
Kui oleme kolmandiku nõlva niimoodi ära kakerdanud, tuleb abi sealt kus ikka - ülevalt.
Ekstreemi-kutid on meie minekut jälginud ja ilmselt otsustanud, et niimoodi me elusana
alla ei jõua. Igatahes laskuvad nad kahekesi robinal meile järgi, hapnikuballoon ja
medikamendid kaasas. Maarika saab taas maski pähe, hapnikuballooni kandja läheb kõige
ees, teine toetab Maarikat kõrvalt, Marko saab tagumise köie. Minu rolliks jääb ette
kiirustada ning Camp3-s kõik edasiseks laskumiseks ette valmistada: arsti hinnangul
tuleb Maarika juba täna viia vähemalt Camp2-sse.
Poole laskumise peal saab Maarika veel täiendava adrenaliinisüsti, et ta praegused ja
edasised katsumused omal jalal vastu peaks. Mina aga laskun, nii kiiresti kui suudan,
Camp3 suunas.
Leivo on eilsest kurnatuna päev otsa telgis pikutanud ning endale vahepeal ainult paar
teed keetnud: 6100 peal on organismilt liig nõuda, et ta kiiresti taastuks. Siiski hakkab
ta kohe riietuma, et Maarika kohalejõudmise ajaks liikumisvalmis ja transportimisel abiks
olla. Seletan asjade käiku ka Tapanile ja hakkan telki lahti kangutama, sest vähemalt ühe
telgi peame ju Camp2-sse kaasa võtma: seal ootavasse McKinley Tundrasse me ju viiekesi ei
mahu. Leivo pakib telgis kokku matid ja magamiskotid. Ülejäänud asjade järele peab keegi
ilmselt uuesti üles ronima: on selge, et koos Maarikaga me kõike varustust tassida ei jõua.
Kui Maarika koos saatemeeskonnaga alla jõuab, ütlevad ekstreemikad, et aitavad meil
Maarika viia Razdelnaja tippu ning sealt edasi peame temaga ise hakkama saama, sest
nemad peavad tagasi minema. Küll aga jätavad nad meile hapnikuballooni, mille saame
Camp2-s jätta ühte nende telki. Tühjendan kähku oma seljakoti, et oleks ruumi
hapnikuballooni jaoks, ja üritan lipendavat telki kokku pakkima hakata.
Vahepeal on aga Marko ja Tapani nõu pidanud ning arvavad, et nemad jäävad Camp3sse, et
homme kogu varustus järgi tuua. See tundub täiesti mõistliku lahendusena, sest kellelgi
pole isu taas kord Razdelnaja tõusu läbi teha. Mõtlen küll korraks, et ehk peaks minu
asemel minema Maarikat saatma Tapani, kes on juba telgis puhanud ja võibolla ka söönud
ning kellest oleks rohkem kasu, kui Maarika peaks näiteks teadvuse kaotama ja teda tuleks
tassida... aga samas tunnen, et ikka mina peaksin see mineja olema, mingitel segastel
seletamatutel põhjustel.
Nii jääbki. Alustame Camp3st väikest tõusu Razdelnajale nii, et ekstreemikad lohistavad
hapnikumaskis Maarikat (üks veab eest ja teine lükkab tagant), säästes meie jõudu
edasiseks laskumiseks. Korra küsivad nad meie ülejäänud kaaslaste kohta, näivad meie
taktikast kuuldes üllatunud, kuid ei kommenteeri midagi.
Vaevaliselt, kuid päris kiiresti jõuame Razdelnajale. Hapnikuballoon rändab minu seljakotti,
Maarika võtab selle rihmadest, Leivo hoiab teda taga köiest ja alustame laskumist.
Kuna Maarika peaagu kogu keharaskusega mu seljas ripub ning kardan järsul laskumisel
libiseda, rikun mägede kirjutamata reeglit ja laskun mööda tõusujälgi: astmetes on
pidamine kindlam. Hilised tõusjad, kes meile vastu tulevad, astuvad hapnikumaskis
vankuvat Maarikat nähes meie rongkäigu eest omal algatusel kõrvale ning poetavad
kaastundlikke pilke ja toetussõnu.
Razdelnaja on endiselt sama järsk kui kaks päeva tagasi ja laskumine pole kerge.
Jalad takerduvad paksus lumes, põlved värisevad topeltraskuse all tasakaalu hoidmisest,
tõusnud udus pole ka rada näha kaugemale kui paar sammu.
Maarika käitub nagu tubli zombi. Ütled "Astu!" ja ta astub: sõnakuulelikult, masinlikult,
tuimalt. Nuuksatab hoiatavalt, kui hakkab väsimusest ümber kukkuma. Tõmbab end seljakoti
rihmadest hoides jälle püsti, kui kästakse, ja astub edasi. Kümme sammu ja kukkumine. Kümme
sammu ja kukkumine. Nii me läheme.
Veerandi mäe peal võtab Leivo hapnikuballooni koos Maarikaga enda selga, sest ta näeb, et
mina olen selleks juba liiga väsinud. Tema seljakott, mis nüüd mulle saab, on küll raskem,
kuid selle küljes ei vangu poolteadvusetu inimene ning osutub, et lumenõlval pole ka Maarikat
köie abil tasakaalus hoida nii raske kui moreenil: paksus lumes püsib ta ise paremini püsti.
Nii jätkamegi ülejäänud tee Camp2-ni, sest mul ei jätku suuremeelsust Leivole tagasivahetust
pakkuda.
"Nii jätkamegi Camp2-ni": ühte lakoonilisse lausesse mahub liiga palju. Lõputu aeglane jalg
jala ette tõstmine põlvini lumes. Napid puhkepausid, kui Maarika enam üldse ei jaksa. Tinane
väsimus, mis seisma jäädes ka endal kõik liikmed halvab. Maarika poolsegased palved, et tal
magada lastaks. Udu, mille varjavas looris me justkui aina laskuksime ja laskuksime - jälle
nagu lõpmatusse.
Siiski oleme lõpuks Camp2 kohal nõlval - sealsamas, kuhu kunagi ammu, justkui aastate eest,
ühel päikeselisel hommikul koos ühe belglasega nii lootusrikkalt ronisime. Ees on viimane
järsk laskumine päikesest püdelaks sulatatud raskes lumes. Hapnikuballoon saab tühjaks ning
lisahapnikuta jäänud Maarika komistab peaaegu iga sammu järel ja kipub alla libisema.
Vaadates teda ja paksu lund, otsustamegi panna ta liugu laskma: ettevaatlikult minnes ja
vahepeal pidurdades ei lähe hoog liiga suureks ning saame alla nii, et ta kassiküüntega
Leivol seljas ei ole.
Maarika korjabki kuulekalt jopesabad kokku ja istub lumme. Tõstab jalad üles, sõidab
kümmekond meetrit, paneb jalad maha ja pidurdab, sõidab jälle. Meil Leivoga on raskusi
tal kannul püsimisega ja pärastise veenmisega, et ta oma mugavast transpordiasendist
taas püsti tõuseks, kui nõlv juba liiga laugeks ja kiviseks muutub.
Kell on kaheksa õhtul, kui lõpuks telgi juurde jõuame. Painajalik päev, mille kestel
olen tõusnud 6100-lt 6900-le ja laskunud haiget transportides 5300-le, on kestnud 16 tundi.
McKinley on seekord õnneks püsti jäänud, sest tormi pole vahepeal olnud. Oleme kaasa
võtnud ainult kõige minimaalsema: kolme peale kaks matti ja magamiskotti. Ühe mati ja
magamiskoti saab Maarika, meie teeme teisest teki ning valmistume jopedesse ja
sisesaabastesse rõivastununa ööd mööda saatma.
Leian telginurgast paki kohvi ning purgi kondenspiima. Süütame priimuse - ning tass head
kanget naturaalset kohvi rohke magusa kondenspiimaga on just see, mida selle päeva
lõpetuseks vaja. Uinun niipea, kui olen pea padja aset täitvale kotile pannud.
Lõigu algusesse
Lehekülje algusesse
Alla!
Järgmisel hommikul tundub Maarika väga nõrk. Seepärast veedame Camp2-s kaua aega, nii kaua,
et Camp3st jõuavad kohale varustusekoorma all lookas Marko ja Tapani. Teeme veel ühiselt
putru, Maarika saab Rootsi grupi arstilt mõne mägihaigusevastase Diamoxi ning kui need
mõjuma hakkavad, asume teele. Jaotame Tapani ja Marko kandamist osa asju omavahel, täiendame
koormat Camp2-sse toodud asjadega - ja on selge, et kogu träni me kaasa võtta ei suuda. Raske
südamega jätame Aivo McKinley koos Aivo ja Borissi isiklike asjadega maha, lootuses neile
hiljem kedagi järgi organiseerida.
Maarika kõnnib nüüd ise ja ehkki tõus on tal endiselt vaevaline, läheb laskumine päris libedalt.
Järsust nõlvast lasevad mehed ta ülaltjulgestusega alla, mujal saab ta täiesti ise hakkama.
Algul nõuab ta endale selga isegi oma tühja seljakoti, mis muidu ähvardas Camp2 maha jääda,
aga juba paarisaja meetri kõndimise järel on ta sunnitud seljakotist kui väsitavast lisaraskusest
loobuma. See rändab nüüd Marko kõhule.
Kui ükskord Camp1 jõuame, siis oh üllatust! Seal ootab meid kogu meie grupp eesotsas Jaaniga.
Ainult Aivo, kellel on ammune hambajuurepõletik välja löönud, on jäetud baaslaagrisse
koduhoidjaks ja nägu valutama.
Järgmisel hommikul saabuvad ka meile vastu Jaani poolt tellitud hobused. Ühe saab endale
Maarika, kelle vintsutuste rada täiendab nüüd tundidepikkune rappumine sadula külge seotuna
üle liustiku ja Rändajate kuru (delikaatsete inimestena ei meenuta me talle kordagi tema
jutlusi loomakaitsest ja hobusekeste vaevamisest), teise selga seotakse meie ühisvarustus.
Ja algabki tagasitee.
Baaslaagris selgitab Jaan välja, et Maarika päästjate ülemus on tema ammune tuttav - ning
nii saab Maarika nende helikopteriga Oshi haiglasse, ja seda täiesti tasuta. Meie sõidame
tagasi järgmisel päeval vana hea KAMAZiga, kuhu seekord- oh jubedust! - on topitud peale
meie veel kaheksa inimest koos kõigi oma varustusekottidega. On kohutavalt kitsas, ent
õnneks läheb allasõit Pamiiri traktil kergemini ja paar tundi kiiremini kui siiatulek.
Natuke ka Maarika saatusest. Oshi jõudes läheme mina, Leivo ja Boriss teda haiglasse
vaatama ja uurima, kas teda ikka homme välja lastakse. Oshi oblastihaigla paikneb kõigi
oma eraldiasuvate korpustega keset suurt-suurt parki, kus lõunamaa öö pimeduses siristavad,
sidistavad ja vidistavad tundub et tuhanded linnud, nii et tekib tunne, nagu oleksime
sattunud dzhunglisse. Muljet soodustab see, et loomulikult pole siin tänavavalgustust.
Õnneks on Leivo pealambi kaasa võtnud, nii et päris pimedas me siiski ei koba.
Leiame õige korpuse ja astume sisse. Kirju linoleumpõrand, sinised seinad, kloorilõhn...
Ühes toakeses istuvad valgetes kitlites inimesed ja söövad arbuusi. Loomulikult pakutakse
seda meilegi, kuni valvezhurnaalist välja selgitatakse, et siin osakonnas Maarikat ei ole.
Siirdume naaberosakonda. Ja täielik deja vu: Samasugune kirju linoleumpõrand, sama kloorilõhn,
samasugused sinised seinad, samas kohas asuvas samasuguses toakeses istuvad valgetes kitlites
inimesed ja söövad arbuusi. Kuuleme kohe, et estonskaja devushka (kõik naised, sõltumata vanusest
ja väljanägemisest, on siin devushkad) on kümnendas palatis, kuid loomulikult ei pääse me enne
tema juurde, kui oleme pisut arbuusi söönud.
Maarika on toibunud ja dushi all käinud ning ehkki ta vahetevahel jutu sekka oigab, käib vähemalt
tema suu juba sama hästi kui tervena. Kuuleme, kuidas helikopter haiglalähedasele jalgpalliplatsile
maandudes poiste pallimängu ära rikkus ning kuidas kirurgia ja nakkusosakonna arstid olid
omavahel vaielnud, kelle kompetentsi Maarika juhtum kuulub. Maarika õnneks jäi peale
nakkusosakonna staazhikam ja seetõttu auväärsem töötaja - muidu oleks tal ilmselt tont
teab mida välja lõigatud, sest Oshi haigla on omaette unikaalsus. Ravimid tuleb patsiendil
endal muretseda - taaskord suur aitäh Russki Ekstremi alpinistidele, kes Maarikale vajaliku
oma varudest leidsid ning ka jälgisid, et kohalikud medõed neile antud ühekordseid süstlaid
kasutaksid! Seintel ja aknalaual jooksevad tarakanid - õnneks on Maarika lühinägelik ega erista
neid ja me ei hakka neile tema tähelepanu juhtima. Palati kõrval on WC, aga seal on pirn läbi
põlenud, nii et ust tuleb lahti hoida. Remonti tehti viimati vist rohkem kui kümme aastat tagasi.
Linad on lapitud ja vanadest aegadest meilegi tuttava Minzdrav templitega... Ent siiski on palat
võimaluste piires puhas ning patsientide meeleolu tõstmiseks on seinale riputatud isegi kohaliku
harrastuskunstniku maal.
Jätame Maarika tema idülli nautima ning lepime kokku, et homme hommikul tuleb Boriss kui parim
vene keele ja kohaliku hingeelu tundja ja arstidega suhtleja talle järele.
Lõpp tuleb kuidagi kiiresti. Päev Oshis koos turulkäimisega - ostame kokku viltmütse ja nuge -,
lend Bishkekki. Kuna lennujaamas tuleks edasilendu öö otsa oodata, võtame Leivo, mina, Marko,
Tapani ja Andrus viiekesi ette väikese linnatuuri koos kohaliku rahvusrestorani külastamisega.
Siis Moskva, käik alpinismipoodi Pervomaiskajal, lõuna Jolki-Palkis, ja olemegi juba taas rongis...
Me oleme harjunud pideva pesematusega. Nuuskame näpuga nina või, veel hullem, ei pane ninast
väljatilkuvat tatti tähelegi. Enamikul meist on iga kolmas sõna "raisk". Kammist ja hambaharjastki
oleme kuu aja jooksul üsna võõrdunud. Tere tulemast tagasi tsivilisatsiooni!
Lõigu algusesse
Lehekülje algusesse
Kõrgussaavutused:
Leivo Sepp - 7134m
Marko Kalve - 7134m
Tapani Koivisto - 6950m
Kaja Pino - 6900m
Maarika Pähklemäe - 6900m
Aivo Nadel - 5300m
Boriss Musinski - 5300m
Andrus Moor - 4300m
Lehekülje algusesse
